Dialoog, mis oleks võinud olla

EVA LIISA SEPP

Mängufilm „Hing anumas“ („Ghost in the shell“, USA 2017, 107 min), režissöör Rupert Sanders, stsenaristid Jamie Moss, William Wheeler ja Ehren Kruger, operaator Jess Hall, heliloojad Lorne Balfe ja Clint Mansell. Osades Scarlett Johansson, Pilou Asbæk, Takeshi Kitano, Juliette Binoche, Michael Pitt jt.

Animaklassikasse kuuluva filmi „Hing anumas“ mängufilmi-uusversioon pälvis palju kriitikat juba enne, kui seda filmima oli hakatud. Filmis värvatakse maailma esimene inimajuga android major Kusanagi (Scarlett Johansson) kohe pärast loomist politsei eriüksusesse. Tema ülesandeks on kõige ohtlikumate terroristide ja häkkerite kahjutuks tegemine ning koos teiste eriüksuse liikmetega asutakse seni kõige võimsama häkkeri Kuze jälgedele. Töö käigus selgub, et seaduse pahupool on neile lähemal, kui oleks võinud arvata. Uusversioonis onrgitud originaali väga täpselt, kohati isegi liiga täpselt.

Peategelast major Kusanagit mängib Scarlett Johansson, valge naine. Meedias pole leitud selle valiku õigustuseks ühtegi seletust – tundub, et oli vaja lihtsalt kuulsat nime plakatile. Veelgi rohkem ajab vihale, et ka filmis on valiku põhjust ignoreeritud. Mida oleks siis võinud teistmoodi teha? Kuidas oleksid filmitegijad võinud teemale läheneda? Üks variant on filmi ja vaataja dialoog: luua uus looliin selgitamaks, miks tehti jaapani naisele valge naise välimusega robotkeha, ning avada majori „mina“ ja „keha“ ning „hinge“ ja „anuma“ dissonantsi rassiline lisadimensioon.

Rassiteema oleks võinud filmi tuua nii, nagu on seda teinud Richard Morgan küberpunk-raamatutriloogias,1 kus peategelaseks Takeshi Kovacs.

„Hing anumas“ valge nahaga naisrobot on filmi täisväärtuslik tegelane ning asiaadi välimusega robot dehumaniseeritakse. Pildil robotgeiša (Rila Fukushima).

Kaader filmist

Takeshi Kovacs, Jaapani ja Ida-Euroopa päritolu mees, on nagu kõik teised selle sarja tegelased põhimõtteliselt surematu. Morgani ulmemaailma inimeste teadvus asub kuklas väikeses kapslis. Kuni kapsel on terve, saavad eelkõige rikkad ja eesõigustatud isikud seda vahetada nagu hülssi. Kovacs on teeninud sõjaväe eriüksuses, mistõttu on temalgi õigus soetada vastavalt vajadusele endale uus keha. Esimese raamatu „Muudetud süsinik“ („Altered Carbon“) alguses on tema kapsel pandud valge mehe kehasse.

Erinevalt „Hingest anumas“ on see aga tähtis loo element. Kui filmi-Kusanagi ei pilgutanud selle peale silmagi, et on, noh, Scarlett Johanssoni kehas, siis Takeshi Kovacs peab ennast hetke koguma, kui näeb peeglist vastu vaatamas valget meest. Raamatus on stseen, kus Kovacs näeb kasutuses mitte olevat aasia mehe keha. Hoolimata möllust tema ümber, lööb see vaatepilt ta korraks endast välja. Asjaolude tõttu ei antud talle loo alguses võimalust oma keha valida, kuid selles stseenis annab Kovacs lugejale otse mõista: see peaks olema minu keha, ma peaksin selline välja nägema.

Majori puhul sellist konflikti ei ole, isegi siis mitte, kui ta kohtub filmi lõpu poole taas oma ilmselgelt mitte valge emaga (Kaori Momoi). Johanssoni ja Momoi stseen nägi välja nagu lõik õudusfilmist. Südant puistav ema on ainuke mittestoiline näitleja terves filmis ning tema tütrest ilmajäämise lugu mõjub seetõttu kohati isegi ülemängituna. Johanssoni mängitud major, kes meenutab ema sõnul talle väga sedasama tütart, istub ja kuulab seda kõike tuimalt, hanniballecterliku naeratusega. Kuna vaataja peaks jõudma järelduseni, et major ongi see kadunud laps, tekitab Johanssoni näitlemine ebamugavaid külmavärinaid. Miks ta suhtub nii rahulikult oma ema leina? Miks ei vaata ta kordagi ringi ega mõtle, et ta peaks olema aasialase välimusega naine? Miks ei tundu talle veider või õel, et suurkorporatsioon lõi „täiusliku uue androidkeha“ just valge nahaga?

Kõige jaburam on, et filmis mängib noor jaapani näitleja Rila Fukushima, kellele oleks võinud anda majori rolli. Keda ta aga mängib? Tema näost tehakse valuvorm ja seda kasutatakse robotgeišade maskina. Maske kulus meeskonna sõnul palju, sest filmis roboteid lõhuti ja häkiti. See pole ka esimene kord, kui valge nahaga naisrobot on filmi täisväärtuslik tegelane ning asiaadi välimusega robot dehumaniseeritakse. „Ex Machina’s“2 andis aasia naise välimusega android Kyoko (Sonoya Mizuno) lausa oma naha … tegelikult ei andnud ta midagi, valge naise android Ava (Alicia Vikander) võttis tema naha, rebis selle küljest, pani endale ümber, et inimeste maailma sulanduda. Kas see ongi Hollywoodi sõnum noortele aasia näitlejatele? Ian Fleming on kirjutanud, üks kord on juhus, kaks korda kokkusattumus, kolmas kord … teate isegi.

Animafilmi „Hing anumas“ uusversioon polegi midagi muud kui lihtsalt tühi kekkamine USA filmistuudiote suurepäraste eriefektidega. Loomulikult näeb kõik hea välja: efektid ja kostüümid, kaklusstseenide koreograafia – film on väga pilkupüüdev. Kuid kõik see tilulilu on liiga lähedal Võõrastamise orule3 ning paljude stseenide puhul on tunne, et kohe kukub kinosaali laest alla mängupult. Filmi algus sobiks täpselt mõne videomängu vahevideoks ning majori bossi Aramaki (Takeshi Kitano) ja majori stseen, kus vahetatakse siseinfot ja täpsustatakse missiooni, võiks vabalt täita mänguõpetuse rolli. USA on ära kasutanud jaapani filmide ägedad küberpunkvisuaalid ja kõrvale heitnud sügavama sotsiaalse kommentaari. Aasia kehad on täpselt samamoodi osa visuaalist, kaunistused, mitte karakterid, ja üksikute aasialasest tegelaste funktsioon on majori lugu esile tõsta.

Eelmisel aasta lõi filmimaailmas laineid saksa komöödiafilm „Toni Erdmann“.4 Seda nägi ka tuntud näitleja Jack Nicholson. Kuuldatavasti meeldis film talle väga, aga tema mõte polnud mitte teha sama hea asi, vaid pigem täpselt sama asi, kuid Jack Nicholsoniga pea­osas. Paramounti stuudio ostiski talle filmi õigused – niimoodi tehaksegi USAs filme. Kellelegi läheb mõni film hinge ja ta otsustab nähtut üks ühele kopeerida, omalt poolt midagi uut lisamata. Aeg on näidanud, mis sellistest filmidest saab. Mäletab üldse keegi Spike Lee tehtud Park Chan Wooki „Vanapoisi“ uusversiooni?5

Saab ka teistmoodi. Õed Wachowskid nägid ka omal ajal animafilmi „Hing anumas“. Nad näitasid seda oma produtsendile ja väljendsid soovi teha midagi sellesarnast. Ja kui Spike Lee äpardus on õnneks ammu pühitud meie kollektiivsest teadvusest, on „Maatriks“6 väga paljude lemmikfilm, originaalteos „Hing anumas“ samuti. Uusversiooni ootab aga paljude halbade uusversioonide saatus. Jääb üle ainult loota, et filmi rahalist ja sisulist läbikukkumist ei aeta olematute aasia näitlejate kaela, et päästa Johanssoni nahka.

1 „Altered Carbon“, 2002; „Broken Angels“, 2003; „Woken Furies“, 2005.

2 „Ex Machina“, Alex Garland, 2014.

3 Uncanny valley on esteetikatermin tuttavlikkuse ja kõhedustunde vahekorra väljendamiseks. Kui kunstlik objekt on bioloogilise organismiga väga sarnane, tekitab see võõristust. Näiteid saab tuua nt robootikast või arvuti abil loodud kolmemõõtmelisest animatsioonist. (Vikipeedia)

4 „Toni Erdmann“, Maren Ade, 2016.

5 „Oldboy“, Park Chan-Wook, 2003; „Old Boy“, Spike Lee, 2013.

6 „The Matrix“, Lana & Andy Wachowski, 1999.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht