Digikeskus kui esimene hädalahendus

Martin Aadamsoo, Eesti Digikeskus

Mobiilsideoperaator EM T prognoosi kohaselt on pool uutest Eesti mobiiltelefonidest 2011. aasta lõpuks nutitelefonid. Paari aasta pärast saab iga Eesti telefoniomanik seega tehnoloogia poolest vaadata filme ja telesaateid oma taskukinos. Taskukinole sekundeerivad käsikino (tahvelarvutid), sülekino (sülearvutid), kodukino (televiisorid, mängukonsoolid jms), veebikino jne. Kõigi nende eripäraks on see, et liikuv pilt edastatakse digitaalselt. Võib ennustada, et ka kinod on mõne aasta pärast läinud üle digitaalsele projektsioonile, seni kasutatakse Eesti kinodes seda vähestes saalides. Kogu Eesti ringhääling läks täisdigitaalseks juba aastal 2010.

Eesti Filmiarhiivis on hoiul üle 8000 nimetuse filme, sealhulgas enamik Tallinnfilmi pärandist ehk suurem osa kogu Eesti sõjajärgsest filmiloomest. See on märkimisväärne osa Eesti rahvuskultuurist. Peale selle on filmiarhiivis üle poole miljoni foto ja 7000 helisalvestise. Peaaegu kõik need kogud on analoogkandjal, käega katsutavad.

Seega on meil probleem. Lähiaastatel hakkab kaduma võimalus vaadata elementaarse pildikvaliteediga eesti filmipärandit, sest meie targad aparaadid ei loe enam füüsilisi andmekandjaid. Praegu ringlevad Eesti filmiparemikust digikoopiad (DVDdel, Elioni voogedastuses või ETVs) on teab mitmenda ringi koopiad analoogkandjatest, mis on füüsiliselt kehvas seisus ja formaadilt tihti ajast ja arust. Kahtlustan, et nõukogude filmilindi kvaliteet on isegi aidanud kaasa müüdi tekkimisele Eesti filmist kui hämarast, süngest ja värvivaesest kunstist. Aastaid masinates pööritatud beeta-kassetid on ribadeks pudenemas. Karm tõehetk saabub siis, kui enamik Eesti kodudest on soetanud HD-kvaliteediga televiisori ja proovib sellega vaadata mõne Eesti filmi vanalt videokassetilt ümber tõmmatud digikoopiat filmist. Piltlikult öeldes oleks see olukord, kui Eesti raamatupoodides müüdaks peamiselt 20 aastat või kauem ringluses olnud kapsaks lapatud raamatuid. Armas aga kehva: pildid pleekinud, muist lehti vahelt kadunud, plekid peal, algus ja lõpp puudu.

Filmipärandi taaskasutusse võtmiseks on vaja analoogkandjatel teosed digiteerida (skannida), arvutitöötlusega algkvaliteet taastada ja uutes failiformaatides välja lasta. Viimase viie aasta jooksul on kogu selle protsessi läbinud seitse eesti mängufilmi ja teist sama palju anima- ja dokumentaalfilme. Mängufilmide restaureerimine on tehnika puudusel tellitud peamiselt Soomest. Eestis on filmipärandit restaureeritud Eesti Nukufilmis, Eesti Rahvusringhäälingus ja MTÜ Eesti Digikeskuses. Sellise tempoga jätkates ei jõua me oma filmipärandi paremikku selle inimpõlve jooksul uutele ekraanidele tuua ja seega kasvab uus põlvkond üles paljuski ilma Eesti filmiajaloota.

Restaureerimise kiirust on pärssinud kohapealse tehnika puudumine ja välismaalt tellitud töö kallidus. Lahendus on õnneks saabumas. Eestisse on tekkinud väike seltskond filmide restaureerimise spetsialiste ning masinad ja tarkvara, et seda tööd siin teha. Sellega kiireneb restaureerimistempo, vähenevad kulud, suureneb taastatud filmide hulk, tekib kohalik oskusteave ja nii saab kunagi oma kogemust ka välismaale müüa. Eesti olukord pole ju mingis mõttes unikaalne, analoogse-digitaalse probleemi ees seisab kogu maailm, kelle arhiividesse on jõudnud koguneda üüratu ports filmipärandit.

Eesti Digikeskus soetas kevadel EA Si lahkel kaasabil Eesti esimese filmiskanneri, mis tänaseks on lõpetanud esimese osa filmiarhiivi kiirelt hävivate nitrofilmide digiteerimise. Poole aasta jooksul peaks digikeskuse käsutusse jõudma restaureerimistarkvara ja tööjaamad. Kuna targad masinad on siiski rumalamad kui inimesed, käib sellega käsikäes koolitus, sest lõppkvaliteedi määrab vilunud eksperdi silm. Digikeskuse platvormilt loodame ka Balti filmija meediakoolis alustada filmipärandi käitlemise õpet, et tekiks vähegi laiem ring õppinud professionaale.

Selge on, et kogu filmiarhiivi pärandi puhul pole mõtet sihtida taastamisel parimat, rohket inimtööd nõudvat kvaliteeti. Küll aga on elementaarne, et kogu arhiivi sisu on digiteeritud, läbinud vähemalt esmase, poolautomaatse arvutitöötluse ja seetõttu potentsiaalselt vaadatav kõigil uutel ekraanidel, mis edastavad meile liikuvaid pilte, praegu ja tulevikus. Õnneks tehakse kõigist uutest eesti filmidest digitaalsed esituskoopiad. Tulevikus on pärandi digiteerimise kõrval seega uus küsimus, kuidas tagada nende digikoopiate vaadatavus ka siis, kui peale on tulnud uued failiformaadid. Aga see on rohkem IT-meeste temaatika.

Eesti Digikeskuse missiooniks järgmise viie aasta jooksul on digiteerida nii palju kui võimalik Eesti arhiivides asuvat filmipärandit, et see ei kaoks rahvusmälu halli alateadvusse, mille olemasolu on hoomatav, aga vaatamine võimatu. Me ei saa astuda tulevikku, kui me pole näinud oma minevikku.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming