Diktaator ja tema rahvas

Olev Remsu

Diktaatorid on vastikud, ent huvitavad. Valgevene diktaator Lukašenka oli üllatunud, kui meeleavaldajad püstitasid telgid jäisele ja lumisele Kalinovski väljakule, mis oli nime saanud XIX sajandi vabadusvõitleja järgi. 2 x KAADER FILMIST

Kui küsisin endalt režissöör ja stsenarist Juri Haštševatski dokumentaalfilmi „Kalinovski väljak” (2007) vaatamise järel, milline element mõjutas mind kõige enam, siis pidin vastama, et tekst, autori enda sisse loetud irooniline-humoorikas kaadritagune tekst, meile ehk tuttavlik kui näitleja ja teleajakirjanik Aleksandr Zukermani mõnusalt slaavilik stiil saates „Subboteja”. Jutustajat ennast me selles filmis siiski ei näe, kuuleme ainult tema häält, mis on aga piisav, et personifitseerida jutustaja autoriks. (Vene keelt mitte mõistvale vaatajale on tekst edastatud eestikeelsete subtiitritena Jüri Pärni adekvaatses tõlkes.)

Kui muidu soovitab publitsistikateooria autoril oma meelsuse otsesel väljendamisel ja olukorra sõnalisel hindamisel olla tagasihoidlik, kaadritagusel häälel neutraalne, et las valitud faktid kõnelevad enda eest ise, siis selles laadis tehtud tööde puhul saab jutustaja korraliku hääletehnikaga sisse loetud vaimukast tekstist omaette väärtus. Loomulikult pole sel juhul enam vaja jääda märkamatuks oma sümpaatiate-antipaatiate kuulutamisega, vastupidi, võib koguni kõik pidurid pealt maha tõmmata. Oht, et kirglikkus, eriti poliitiline kirglikkus läheb vaatajale pealetükkivalt tüütuks, on naljategemisega kõrvaldatud, vähemalt suuresti mahendatud. Tahan sellega öelda, et teemale lähenemise vorm on õigesti valitud. Sest kuidas taltsutada oma paatost, kuidas olla jahe ja distantseeritud, kui film on tehtud sihukesest hullust kimäärist nagu Valgevene eluaegne (?) president Aljaksandar Lukašenka?

Valitud jutustaja-tektoonika juurde sobib ilusti ka filmi peatükkideks jagamine, teeb ju rääkija ikka oma pikkades monoloogides hingetõmbeid, alustab pärast üürikest pausi uuesti.

Dokumentaalfilmi ülesanne on luua juuresoleku efekt ning seda on Haštševatski teinud sajaprotsendiliselt. Vaataja saab osaliseks  diktaatori kometites, tema üsna läbinähtavates riugastes. Haštševatski laseb meil viibida Minski peaväljakul, kuhu rajati seni viimaste presidendivalimiste ajal telklinnak ja kus toimus permanentne protestimiiting Lukašenka vastu. Režissöör näitab, kuidas see pärast valimismanöövrit laiali aetakse: välisajakirjanike kaamera vaateväljas teeb miilitsa eriüksus seda enam-vähem talutavalt, nurga taga aga jõhkralt, protestijaid koguni kasteetidega pekstes.

Teame, et nii elus kui filmis muutub sümpaatseks see, kellele või millele tehakse ülekohut. Haštševatski jaoks on küsimuse lahendanud, tulest kastanid välja toonud Lukašenka ja tema käsilased ise, eriüksuslaste pätivarustus (just needsamad  kinnastesse peidetud kasteedid) iseloomustab režiimi otseselt, kusjuures ühel hoobil on täidetud ka tingimus kõnelda detailide kaudu, soovitavalt visuaalsete detailide kaudu, mis nagu piisakesed peegeldavad ookeani.

Veel ühe asjaolu on Lukašenka ise autorile kätte mängi­nud. Radikaalsemad teoreetikud peavad dokumentaalfilmiks ainult neid töid, mis on tehtud varjatud kaameraga, selle kohta on koguni väljend ”tõeline dokumentaalfilm”. Põhjuseks asjaolu, et iga inimene hakkab kaamera ees rohkem või vähem mängima, täitma  mingit rolli, olgu või Jean-Paul Sartre’i määrangu järgi – kohvikuettekandja mängib kohvikuettekandjat. Haštševatski on aga olnud sunnitud tegema suurema osa originaalvälisvõtetest just varjatud kaameraga, muidu oleksid võimud ehk ta filmivarustuse konfiskeerinud. Lõputiitritest ei leia me kõigi kaamerameeste nimesidki, need on välja jäetud konspiratsiooni huvides, säästmaks operaatoreid diktatuurimeelsete viha ja kättemaksu eest. Tähendab, originaalvälisvõtete pilt ekraanil on ehe, teesklematu ja aus. Üsna palju on Haštševatski kasutanud ka Valgevene riikliku televisiooni propagandamaterjali, selle oma sõnumi tarvis ümber monteerinud, selle vastavasse konteksti seadnud.

Olgu siinkohal õiendatud ära ka mõned lapsus’ed.

Adolf Hitlerit ei valitud Saksamaa presidendiks, vaid kantsleriks. Pärast president Hindeburgi surma võttis Hitler endale küll presidendi funktsioonid, kuid teda ei tituleeritud kordagi presidendiks, ta oli Führer und Reichskanzler.

Au avastada nõks, et monteerimise ja konteksti muutmisega võib filmilõigule anda esialgsest hoopis erineva sisu, ei kuulu Mihhail Rommile, samuti ei kasutanud Romm ise seda kavalust esimest korda oma 1965. aasta kuulsas filmis „Tavaline fašism” (nagu tekstist võib aru saada), kus ta monteeris natsifilmid ümber kommunistlikuks teoseks. Romm oli ise oma 1920. aastatel tehtud Leninit ülistavad filmid enne „Tavalist fašismi” monteerinud Stalinit ülistavaks ning hiljem tagasi monteerinud jällegi Leninit ülistavaks. Ja minu teada ei olegi filmiajaloolased suutnud selgitada, kes kasutas ümbermonteerimise nippi esimest korda, igatahes on seda pruugitud filmikunsti sünnist saadik.

Haštševatski on seda aga teinud meisterlikult: tõsise riik­liku propaganda ümbermonteerimise, uue teksti pealelugemise ja helitausta vahetamisega on tulemuseks vaimustav palagan. Erinevus Rommist seisneb veel selles, et kui Romm muutis ainult sõnumi märki (tegi plussist miinuse, ülistusest hukkamõistu), siis Haštševatski on loonud ka uue meeleolu, lisanud naljatoone, mis sobivad mõõdetud annustes kenasti sellise kurva asja juurde nagu isevalitsja ponnistused võimu säilitamise nimel. Eneseiroonia korras on muhedust lubatud ka vabadusvõitlejate aadressil, lastud neil pidada teksapükse demokraatia sümboliks. See on nii armas ja naiivne, meenutab Brežnevi aegu!

Telgjoonena läbib filmi pikk intervjuu neiu Dašaga, kes on koos oma sõbra Juraga kõigist protestiaktsioonidest osa võtnud, selle tõttu vangigi sattunud, näinud oma kongi piiluaugu kaudu Jurat. Viimane oleks mängufilmis võimas kujund, dokumentaalis aga veel võimsam fakt. Ma ei tahaks siinkohal jätta kasutamata juhust ning endale õlale patsutades öelda, et minagi olen sellel Minski keskväljakul Lukašenka vastu protestinud, ja ehkki see juhtus üle-eelmiste valimiste ajal, võin kinnitada, et kogu Daša jutt on tõepärane. Veelgi veenvam on aga intervjueeritava neiu ehe ja loomulik olek: ta ei ole võtnud kaamera ees mingit vabadusvõitleja poosi ja jäänud seetõttu usutavaks.

Diktaatorid on vastikud, ent üldjuhul huvitavad. Selle reegli erandiks on Lukašenka, kes on täiesti ilmetu tühisus. Ka ei teata tal olevat mingit põnevat perverssust, kui selleks mitte pidada ilmaotsatut võimujanu. Arvatavasti ei ole ta endale kokku varastanud ka kullamägesid, mis mõnel türannil kombeks. Kuidas ja kaua niisugune nudi niru siis võimul püsib? Haštševatski on julmale tõele kindlalt silma vaadanud ning andnud vastuse: Lukašenka püsib võimul paraku paljude, kui mitte kaasmaalaste enamuse rumaluse najal, rahva orjameelsusel ja kitsa kildkonna omakasupüüul mängides. Ja kahjuks vist kaua-kaua, sest, et pole tekkinud ka karismaatilist opositsiooniliidrit, filmis näidatud presidendikandidaadid Aljaksandar Milinkevitš ja Aljaksandar Kazulin ei tõuse Lukašenkast märgatavalt kõrgemale.

Ega midagi, tunneme kaasa!

Kui nägin telekavast, et film vältab terve tunni ja kümme minutit, siis olin ette kindel, et küllap vajub asi ära, niikuinii läheb igavaks. Seda ei juhtunud, pinget jätkus algusest päris lõpuni.

Eesti on aga sedapuhku olnud Euroopa Liidu liikmesriigi vääriline. Salaja Valgevenest toodud must materjal on meil tehtud filmiks, siin helindatud (muusikataust on suurepärane!) ja kokku monteeritud, nõnda et „Kalinovski väljaku” tootjamaaks on Eesti Vabariik.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming