Dokumentalist peab olema dialoogis oma kaasaegsetega

Vitali Manski: „Ma ei taha varjuda krooniku mugava määratluse taha. Me kõik oleme olnud kaasosalised selles, millise pöörde on asjad Venemaal võtnud.“

FILIPP KRUUSVALL

Filmiväljaanne Indiewire nimetas selle aasta võimaliku Oscari-kandidaadina ka Vitali Manski uut dokumentaalfilmi „Putini tunnistajad“,1 mis võitis Karlovy Vary filmifestivali grand prix’ ning mille rahvusvaheline esilinastus toimus Torontos. Nagu Manski ise naljatab, on talle Oscarit ennustatud juba mitmeid kordi, ent Putinile on see esimene kord. „Putini tunnistajad“ on film teadagi kellest, ent see on ka omamoodi autori enesepaljastus, sest Manski oli vaata et Vene presidentide ihudokumentalist: ta tegi filme Gorbatšovist ja Jeltsinist ning asus ka tutvustama värskelt ametisse nimetatud Putinit. Manski oli suure filmistuudio omanik, kureeris kesktelevisiooni dokiosakonda ning korraldas riigi tähtsaimat dokfilmifestivali „Artdocfest“. 2014. aastal sai temast aga äkitselt Riias resideeruv immigrant ja üks Vene kultuuriministri suuremaid vaenlasi. Vitali Manski on tuntud ka Eesti vaatajale: PÖFFil on auhinnatud Põhja-Korea fassaadi taha piiluvat filmi „Päikese all“,2 kinos on jooksnud Ukraina ühiskonna lõhenemist kirjeldav „Suguvõsa“.3

 

Muidugi on film Putinist praegu aktuaalsem kui kunagi varem ning konjunktuuri mõttes on selle projektiga pandud otse kümnesse. Seejuures närib mind ka kahtlus või segadus: mida uut on võimalik öelda teemal, mida on juba aastaid risti ja põiki analüüsitud? Mis mõtet on taas kinnitada, milline mustvalge ja ühemõtteline paharet ta on?

Olen täiesti nõus, et Putinist rääkida on täiesti mõttetu. Seetõttu tegin ma filmi – vähemalt mulle tundub nii – eelkõige meist endist. Sel põhjusel ongi pealkiri just „Putini tunnistajad“, mitte „Putin“ või „Tere, Putin!“ või midagi selles vaimus. See film esitab ühiskonnale teatud mõttes arve selle eest, et oldi nii muretud ja vastutustundetud. Pean ütlema, et ega see arve puuduta ju vaid Vene ühiskonda, küsimus on isegi laiem. Pole olemas ühiskonda, mida ei varitseks oht jääda ilma vabadusest. Nii ajalugu kui ka praegused sündmused on selle tõestuseks. Ka ühiskonnas, mis on justkui kõige paremini selle eest kindlustatud, on langetud diktatuuri. Nii et selle filmi hoiatus on väga päevakajaline. Diktatuuri olemuses on vajadus levida ja kasvada, see ei suuda isolatsiooni jääda. Diktatuur on alati teiste suhtes agressiivne ja püüab teisi alla neelata. Maailm ei ole praegu just parimas seisus. Võtkem kõik need natsionalistlikud ja populistlikud liikumised siin Euroopaski. Või kes oleks võinud oletada, et Ameerika – demokraatia alustala ja kants kogu maailma jaoks – vallutatakse nii lihtsalt odava populismiga? Me kõik loodame, et oma demokraatlike institutsioonide abil suudab ta selle haigushoo üle elada, aga võib minna ka teisiti. Ka sellest peab rääkima.

Putiniga on just kõik selge: ta on end paljastanud, ta ei varja oma positsiooni ega seisukohti. Omamoodi käitub ta ka ausalt, sest ta ei ehita endale mingit fassaadi ega püüa Läänega mängida, vaid ütleb otse välja: meil on teised väärtused, sülitan teie inimõiguste, vabaduste, relvastuse ja muuga seotud seisukohtadele ning rahvast peabki just nii valitsema. Jah, Oleg Sentsov on meie seaduste järgi kurjategija ja asi vask. Krimmi küsimuse arutamine on samuti lõpetatud. Kõik valitsejad enne Putinit toetusid tegelikult ju samale loogikale, ent püüti vähemalt mingis dialoogis olla. Seetõttu, jah, Putiniga on tõepoolest juba kõik selge.

 

Vitali Manski: „On suur kaotus, et koos poliitiliste jamadega taandub kuhugi ka vene kultuur.“

Liza Kuznetsova

Olete dokumentalist, kes ei karda olla ise kaadris ja omaenda lugu rääkida. Mulle meeldib kõige rohkem stseen, kui näitate oma koduseid salvestusi kurikuulsast õhtust, mil Jeltsin oma mantlipärija välja kuulutas. Te jälitate kaameraga oma lapsi isegi vannituppa ja kõik karjuvad, et jätaksite nad juba ükskord rahule. Kas dokumentalist peabki olema natuke haige, et kogu aeg mingeid lugusid filmida?

„Putini tunnistajad“ koosneb arhiivimaterjalidest. Ühelt pool oli mul võimalus filmida Jeltsini tütre loal nende perekonda väga lähedalt, teiselt poolt tegime filmi Putinist ja teda tundvatest inimestest. Samal ajal käis ka ARTEga üks projekt, kus viis Euroopa režissööri filmisid oma kodust elu ja argipäeva. Ühel hetkel tuli see kõik mulle meelde ja väga suur hulk mu isiklikke salvestusi hakkas tervikuks kokku kõlama.

Ma leian, et dokumentalist peab olema nii iseenda kui ka oma vaataja vastu aus. Tunnistan, et olen ise patune ja minu kolleegid on patused. See juhtub siis, kui elada sisemiselt ühe paradigma järgi, aga oma loomingus ja filmides luua hoopis teine maailm, mis erineb oma tõekspidamistest, maailmapildist. Dokumentalist on muidugi vastutav selle eest, mida ta teeb. Selle kõige aluseks on küsimus, kas dokumentalist on lihtsalt kroonikakirjutaja või on ta kunstnik, kes suhtleb oma kaasaegsetega. Kuigi, isegi kroonikat kirjutades ei saa ju tegelikult ennast ja oma seisukohti täielikult eraldada sellest, mida sa justkui lihtsalt kirjeldad. Palju sõltub ju ka vaatepunktist: mäe otsast all toimuvat lahingut vaadates on üks vaatenurk, sündmuste keskel olles aga hoopis teine. Suuresti sõltubki vaatepunktist, millise kroonika järeltulevatele põlvedele jätad.

Näiteks Leni Riefenstahl, kes on oma filmide pärast olnud nii ajaloo- kui ka reaalse kohtu all, proovis end ju kaitsta väitega, et ta oli kõigest kroonik. Tänapäeva vaatajad, rääkimata juba professionaalidest, mõistavad, et polnud ta pagana päralt mingi kroonikakirjutaja. Tõsi, tema filmilooming on peamine allikas, mille abil saab visuaalse ettekujutuse natsi-Saksamaast ja seal toimunust. Aga oma kaasaegsetele oli ta siiski absoluutne, end selgelt määratlenud propagandist, natsismi ja Hitleri võimuletuleku eestkõneleja. Ma arvan, et tema südametunnistusel on tohutu hulk inimesi, kes võtsid omaks sellise asjade käigu ja Saksamaa arengu suunal, mis viis riigi globaalse katastroofini.

Seetõttu ei taha ma ka endalt vastutust võtta ja enda osalust selles kõiges varjata. Ma ei taha varjuda krooniku ja salvestaja väga mugava määratluse taha. Muidugi ei ole mul tulnud selle eest praegu veel maksta sellist hinda, nagu on seda teinud paljud, kes on režiimile palju järjekindlamalt ja teravamalt vastu seisnud. Me kõik oleme olnud kaasosalised selles, millise pöörde on asjad Venemaal võtnud. Ka Boriss Nemtsov, kes on kõige puhtamal kujul režiimi ohver, ei teinud ju tol hetkel midagi protsessile vastuseismiseks. Kõik toimus ladusalt ja siledalt ning me võtsime märkamatult selle kõik vabatahtlikult vastu. See ongi minu filmi peamine sõnum: tuleb endale tunnistada, kuidas see protsess käis. Süüdistada tuleb nii iseennast kui ka kogu ühiskonda.

 

Putin pole ju Venemaale ja vene inimesele toonud vaid hävingut. Väga paljud on saanud ka uskumatult rikkaks ning leidnud endale sooja koha. Ka teie olite väga edukas ja mõjuvõimas filmitegija, kes töötas Venemaa tippudega. Ühel hetkel aga kaotasite selle positsiooni, lahkusite riigist ning jäite ilma oma finants- ja enese­teostus-võimalustest. Öelge, miks teie sellelt rongilt maha hüppasite ja miks nii paljud endiselt õukonnas püsivad?

Küsimuse esimeses osas on väide, mida tahan kommenteerida. Putin ei pakkunud ju ühiskonnale midagi uut, ei mingit revolutsiooni, vaid andis võimaluse naasta konservatiivse positsiooni juurde. Konservatiivne valijaskond on ju Venemaal ja ka endises NSV Liidus või ka Vene impeeriumis olnud alati tohutult suur, eriti arvesse võttes kõiki repressioone, teisitimõtlejate kõrvaldamist, puhastustööd, mida vene ühiskonnas on läbi viidud lausa geneetilisel tasandil. Kui 2000. aastal saabus Putin, oli konservatiivset enamust püütud viimased kümmekond aastat lausa väevõimuga tänapäeva tõmmata ja teisele arenguteele viia ning Putin sai neile teatada: kuulge, sõbrad, aitab, tegelikult on just konservatism meie jõud ja rikkus. Teil, vanameelsetel, on õigus, me peame andma tagasikäigu, tegime vea, kui vanast seisundist välja tulime.

Minu kolleegid kineastid on ju samuti läbilõige ühiskonnast. Filmitegijate, ka dokumentalistide hulgas on olnud konservatiive – ja neile ei ole mul ühtegi etteheidet. Samuti pole mul pretensioone inimestele, kes polnud NSV Liidu lagunemisega rahul. Minu etteheide on suunatud Putinile, kes on siiski haritud ja pragmaatiline inimene, ent kasutas konservatiivsed meeleolud küüniliselt ära. Sama etteheide on suunatud ka Trumpile, kes toetub Ameerikas samale valijagrupile. Veelgi enam: minu sihikul on ennekõike need, kes olid algselt nii-öelda vastasleeris, kellele tähendas Putini paradigmasse sobitumine tegelikult oma huvide ja orientiiride reetmist, iseenda reetmist. See on ka vastus küsimuse teisele osale.

Kuigi olen Venemaalt lahkunud, olen professionaalselt sellega tugevalt seotud, sest juhin festivali, annan välja preemiaid, näen praeguse Vene dokumentalistika kõiki trende. Tõden, et isegi kõige hulljulgemad tegijad on enesekindluse kaotanud. Kui igaühelt eraldi küsida, miks ta kaob oma loomingus mingile marginaalsele äärealale, miks ta hakkas tegema filme järvedest ja jõgedest ja väikestest külakestest ning väldib igasugust kodanikupositsiooni, siis on kõigil veenev põhjendus ja õigustus – ja selles ei olegi põhjust kahelda. Muidugi, see konkreetne autor, kes teeb jõest filmi, ongi tahtnud aastaid jõest filmi teha ja teine on jälle unistanud pilveteemalisest dokist. Kui aga kõik on järsku loobunud teemadest, mis räägivad meie päevakajalisest elust, siis saad aru, et olukord on … See torkab silma.

 

 

Millal te ise mõistsite, et samamoodi enam edasi ei saa?

Ma lootsin väga kaua leida mingi kompromissi: kõigepealt kompromiss võimuga, siis kompromiss iseendaga. Veelgi enam, teatud hetkeni see kompromiss mul ka õnnestus. Ilmselt tuleb mul nende kompromisside eest varem või hiljem vastutust kanda. Kuigi ma lahkusin ühel hetkel riiklikust telekanalist, olin ma 2012. aastani ikkagi paljudes protsessides osaline, suhtlesin kõrgete riigiametnike ja juhtidega, tegin projekte. Taandusin järk-järgult. Kui hävitati iseseisev televisioon, mõistsin, et riigikanali heaks töötamine on mõttetu. Seda enam et ma ei osalenud ka mingites nendega seotud korruptsiooniskeemides ja töötasin vaid palga eest. Siis järgnes Hodorkovski vahistamine ja kõik muu. Nii et kui ma seda isegi ei aktsepteerinud, olin jätkuvalt selle kõigega seotud. Tugev emotsionaalne löök oli 2012. aasta, mil ühiskonnale öeldi otse välja: teid on petetud, Medvedev oli kõigest ajutine narts. Ei saa öelda, et keegi poleks seda oodanud või uskunud, aga küünilisus, millega see teatavaks tehti, oli suur löök. Isegi Putini tagasitulek ei löönud mind rööpast välja. Jah, see vihastas, aga emigreerumisest ma veel ei mõelnud. Kõlab kahtlaselt, aga otsus Venemaalt lahkuda sai meie pere ringis ära otsustatud kõigest mõne tunniga, kui nägin Krimmi sündmusi ja Vene parlament andis loa oma väed sisse viia. Neil hetkedel võtsime vastu otsuse silmapilk põgeneda. Krimmi annekteerimise järel tundsin, et mul ei ole tagasiteed: ma ei saa olla nende inimeste keskel, kes on õnnelikud, et oleme sellise kuriteo korda saatnud.

 

Manski oli vaata et Vene presidentide ihudokumentalist: ta tegi filme Gorbatšovist ja Jeltsinist ning asus ka tutvustama värskelt ametisse nimetatud Putinit. Kaader filmist „Putini tunnistajad“.

Aga need, kes on endiselt võimule truud, kas te nendega suhtlete?

Võim rikub iga inimest, keegi ei ole selle vastu kaitstud. Seetõttu on demokraatlike riikide põhiseaduses ametiajale jäik piirang, mis kaitseb ühiskonda valitsejate eest, aga ka valitsejaid ühiskonna eest. Kultuuritegelased on alati esindanud väga erinevaid maailmavaateid, kuid suuremat vastasseisu pole seni olnud. Ühel hetkel läks kahe leeri konflikt väga teravaks. Kas või kirjanik Zahhar Prilepin, keda ma tundsin hästi ja kellega sai tihti teatud teemade üle vaieldud. 2014. aastal võttis Prilepin kätte automaadi ja sõitis tapma minu kaasmaalasi Ukrainas, mina aga emigreerusin. See ei ole enam teoreetiline dilemma, vaid rindejoon kahe teineteist välistava ja ühildamatu positsiooni vahel. Kõige hirmsam, mida praegune võim on teinud, on see, et üsna teoreetilised küsimused on viidud reaalse vastasseisuni. See on toonud kaasa teineteise välistamise. Ka need, kes peavad end opositsiooniks, keda sõimatakse n-ö liberaalideks, on läinud kurjaks ning nende meelest on kõik riigis toimuv vaid halb – miski ei rõõmusta enam.

 

Kui rääkida vene kultuurist laiemalt, siis on vene kultuur olnud omamoodi sulatuskatel või kiirendi, mille külge võisid end haakida naaberriigid ja väiksemad kultuurid ning sellest tohutust ressursist tõukudes kõrgemale tõusta. Olete ju isegi pärit Ukrainast Lvivist, aga õppisite Moskvas ning hakkasite filme tegema seal. Mis üldse vene kultuuriga praegu toimub?

Vene kultuuri sellise mõju taga oli Vene impeeriumi. Seega, tahame rääkida kultuurist, aga ikkagi lähme taas poliitilisele pinnale. Impeerium pakkus paremini toimivaid sotsiaalseid ning kultuurilisi lifte aktiivsetele säravatele ja andekatele inimestele. Tuli kõigest nupule vajutada ning juba olidki impeeriumi pealinnas, kus said laiendada oma kultuuri mõjuvälja. Seetõttu läkski, piltlikult öeldes, Gogol Ukrainast Moskvasse, aga mitte Itaaliasse, kus ta, tõsi küll, proovis samuti kanda kinnitada, ent seal polnud toimivat lifti. Ja filmist rääkides on muidugi ilmne, et Eesti noormees, kes lõpetas näiteks 1965. aastal kooli, sai sõita Moskvasse, mitte aga sotsialistlikku Berliini või Varssavisse, rääkimata juba New Yorgi filmikoolist jne. Impeerium imes endasse, kasutas ära regionaalsete geeniuste ande ning konverteeris nad keele kaudu oma territooriumile. Praegu käib aga impeeriumi kokkutõmbumise protsess ning on keeruline kujutleda näiteks ukraina geeniust suundumas Moskvasse.

See liftišaht on praegu kokku kukkunud või äärmisel juhul avariiolukorras ning pole kasutuskõlbulik. Kümnendale korrusele juba jala ei roni ning nii avastataksegi uusi lifte. Kas või Eesti on ju suundunud hoopis teise geopoliitilisse ruumi. Eesti filmitegijatel on loomulikum ja mugavam teha koos gruusia režissööriga Abhaasia sõjast film, mis esindab Eestit Oscarile kandideerijate hulgas ja on maailma tipus. Raske on kujutleda aga Eesti ja Venemaa edukat projekti. Mulle tundub, et praegu on tekkinud uus ruum. Vastukaaluks võimsale vene kultuurile on järjest terviklikum Euroopa kultuur ja Eestis on suundutud sinna. Euroopa kultuur on kunstnikule ligitõmbavam, sest seal on rohkem vabadust, võimalusi, laiem auditoorium. NSV Liidus elas 245 miljonit inimest, aga nüüdseks on sellest kadunud 100 miljonit ja see on tuntav vahe. Euroopa on aga muutunud poole miljardi elanikuga ühekultuuriliseks moodustiseks. Kui ma teen filmi, siis tahan suhelda võimalikult suure vaatajaskonnaga. Võib-olla on see liiga praktiline küsimus, aga mulle on palju ligitõmbavam Euroopa kaastootmine, sest isegi väikse panusega partneri sisenemine projekti ei too juurde vaid tootmisvõimaluste laienemist, vaid ka selle riigi vaatajad ning see on palju sisulisem argument.

On suur kaotus, et koos poliitiliste jamadega taandub kuhugi ka vene kultuur.

Muidugi, Venemaa ülehindas oma mõju, vastandas end globaalsetele protsessidele. Venemaale sirutati 1990ndate alguses käsi, et ta saaks liituda Euroopaga, ent Venemaa ei valinud seda teed. Venemaa ehk siis tegelikult Putin. Kui mujal riikides on rahvuslik-populistlike jõudude tulek seotud rahva valikuga, siis Venemaal on see puhtalt juhtkonna otsus. Putin otsustas, et Lääs ei ole siiras, petab Venemaad, Lääne eesmärk on Venemaa hävitada. Ta hakkas Venemaa ümber ehitama seina ja sellest jääb jälg kõikjale, nii kultuurile, majandusele kui ka eetikale ja moraalile. Nägin üht saadet Vene esimesel kanalil ja seal esitati sõnum, et muu maailm elab mõistuse ja ratsionaalse arvestuse najal, Venemaa aga tuginedes usule, usub imesse, ning see lõpuks päästab meid. Kuulge, see on ju keskaeg, mille Euroopa on ühe etapina oma ajaloos juba läbi elanud. Minevikule on juba tagasi vaadatud, seda kainelt hinnatud ning tehtud ka teatud järeldused.

 

Järsku on välja ilmunud palju ukraina filme, kusjuures ka korraliku eelarvega. Tuli välja, et Maidani sündmuste ühe positiivse tulemusena suudeti filmirahastusse paar miljonit juurde kirjutada. Filmitegijatele suur summa, aga oligarhidele varastamiseks liiga väike. Millisena te ukraina filmi hetkeseisu näete?

Ukrainas on mõistetud, et on vaja oma kultuuri. Film on kultuurivorm, mis jõuab massideni paremini kui kunst, kirjandus või luule. Seepärast otsustaski riik kainelt kaaludes sellisel äkilisel moel luua omakultuuri ning rahvuslikku kultuuriruumi püütakse meelitada ka silmapaistvaid autoreid kogu maailmast, eriti muidugi Euroopast. Ka Euroopas tullakse Ukrainale vastu ning Ukraina projektidele antakse kaastootmise võimalusi, arvatakse need juba Euroopa filmide hulka jne.

 

Kas teil on ka projekte, mida võiks nüüd Ukraina rahastada?

„Putini tunnistajate“ algfaasis pakkusid mu ukraina sõbrad, et võiksid ka projektis osaleda, aga see oleks olnud ebaeetiline. Ukraina kaasamine projekti kohe algusest peale oleks viinud tähelepanu eemale filmi fookuselt ning ma jätsin selle võimaluse kasutamata. Järgmist filmi hakkan tegema Ukrainaga koos, kuigi see pole otseselt Ukrainaga seotud. Mul on ka üks Ukraina-teemaline filmiidee, aga ma pole veel kindel, kas olen ise selleks valmis ja kas see pole Ukrainale alles liiga valulik küsimus. Ootan veel aasta või paar.

 

Kuidas läheb praegustes poliitilistes tingimustes teie eestvedamisel dokfilmifestivalil „Artdocfest“?

Me ootame ikka veel, kas saame üldse riigilt festivali akrediteeringu. Riigiduuma võttis vastu seaduse, mille järgi peab igal filmil, mida tahad Venemaal näidata, olema leviluba. Ilma leviloata võib filme näidata festivalidel küll, aga ainult nendel, kus on konkurss ja žürii. Lisaks peab festival saama riikliku akrediteeringu ja olema kultuuriministeeriumi registris. Akrediteering antakse välja kord aastas ja on üldse ebaselge, mis on selle saamise kriteerium. Festival ei tohi pealegi kesta kauem kui kümme päeva ning filme ei tohi näidata rohkem kui kaks korda. Absurd! Seda enam et „Artdocfest“ toimub mitmes linnas ning mul oleks vaja vähemalt viit linastust! Muide, ei tohi näidata ka filmi, mis on vanem kui kaks aastat ehk retrospektiivi ei ole enam üldse võimalik korraldada. Filmi leviloa saamine on aga väga pikk, kallis ja bürokraatlik protsess ning „Stalini surma“4 näitel ei pruugi riik seda andagi. Kui tahad näidata mõnda vanemat filmi, siis ei ole see üldse võimalik. Kust võtta näiteks kohustuslik filmi­koopia, mis tuleb leviloa taotlemisel Gosfilmofondi anda? Ilmselt saavad akrediteeringu need suured festivalid, millel on ka riiklik toetus, aga „Artdocfest“ seda ei saa, sest kultuuriminister süüdistab seda lausa riigivastases tegevuses. Festival algab detsembris, aga endiselt on ebaselge, kas me loa saame. Meid survestatakse, riik on meid korduvalt kohtusse andnud, viimased aastad tegeleme enda kaitsmisega. Näiteks süüdistati meid, et meie filmide sissevedu pole tollis vormistatud. Esiteks ei saada füüsilisel kujul filme enam keegi, kõik on otse serverist alla laaditavad, aga tollis vormistamist nõutakse endiselt. Me oleme rääkinud tolli esindajatega ja nemad mõistagi ei oskagi seda nõuda ega saagi kuidagi vormistada neid ülekantavaid faile, aga meid kaevati kohtusse ja me oleme kõik vaidlused järjest kaotanud. Sama asjaga anti näiteks kohtusse ka kino Pioneer, kus näidati mõni aeg tagasi keelule vaatamata „Stalini surma“. Kui nüüd hiljuti tuli sina Fanny Ardant ja tõi kaasa oma uue filmi „Stalin diivanil“,5 siis tehti kinole kättemaksuks hiiglaslik trahv. Fanny Ardant oli filmi oma isiklikul mälupulgal kohale toonud ja see polnud tollis vormistatud. Seetõttu oleme sunnitud viima võistlusprogrammi Riiga, millest on muidugi kahju, sest vaatajaid on seal kümneid või isegi sadu kordi vähem.

 

Milline on üldse dokfilmil roll praegu, kui piirjoon reaalsuse ja väljamõeldise vahel on kuidagi eriti hägustunud?

Mulle tundub, et praegu ei toimu mitte reaalsuse hävitamine, vaid meie enda hävitamine selles reaalsuses. Kõik toimuv muudab eelkõige meid. Loodus on ju inimese loonud nii, et ta viibib kaks kolmandikku oma eluajast reaalsuses ja ühe kolmandiku unes. Uni ongi fiktsioon, väljamõeldis, see on millegi imitatsioon, jäljendamine. Nüüd on aga ühiskond meile mõju avaldanud ja meid nii palju muutnud, et oleme oma reaalsest elust andnud suure osa ära imitatsioonile. Inimese loomuses on aga janu see balanss taastada. Nüüd ongi nii, et see tasakaal kas taastub varem või hiljem või me lihtsalt muutume teist tüüpi inimesteks, muudame oma loomust. Päris elu on ju tegelikult palju raskem taluda, ent see on elus ja tõeline.

 

1 „Свидетели Путина“, Vitali Manski, 2018.

2 „В лучах солнца“, Vitali Manski, 2015.

3 „Родные“, Vitali Manski, 2016.

4 „The Death of Stalin“, Armando Iannucci, 2017.

5 „Le divan de Staline”, Fanny Ardant, 2016.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht