Dokumentalistide Olümposel nööbist kinni

Kristiina Davidjants

Muljeid Amsterdami rahvusvaheliselt dokumentaalfilmide festivalilt.  

Paar kuud tagasi ilmus Eesti Ekspressis suur Areeni kaanelugu dokumentaalfilmi populaarsuse tõusust laias maailmas. Edukaimad ning ambitsioonikaimad dokumentaalfilmid elavad oma elu enne telesse minekut kinodes ning festivalidel, mille hulgast üks tähelepanuväärseim on International Documentary Festival Amsterdam, lühendatult IDFA. Olles suurim dokumentaalfilmide festival maailmas, on IDFA ka üks suuremaid dokumentaalfilmide rahastusfoorumeid.

Eesti dokumentalistid küsivad raha peamiselt kahest kodumaisest fondist, Kultuurkapitalist ning Eesti Filmi Sihtasutusest. Televisiooni osa eesti dokumentaalfilmi rahastamise juures on viimase aastakümne jooksul olnud marginaalne, kuigi õhus on tunda muutumise märke.

 

Läti ja Leedu hiilgasid doku-Cannes’is

 

Tüüpilisele Euroopa dokumentaalfilmi produtsendile on oluline Amsterdami foorumist osa võtta mitmel põhjusel. Euroopas on dokumentaalfilmide olulisimateks rahastajateks telejaamad, aastast aastasse näitab tõusutendentsi rahvusvaheline koostöö. Üheks tähtsaks võimaluseks ennast telejaamade hanketoimetajatele teadvustada on Amsterdami dokumentaalfilmifestivali raames toimuv dokumentaalfilmide rahastusfoorum, mis on kujunenud Euroopa telejaamade hanketoimetajate (commissioning editor’ide)  ja sõltumatute dokumentaalfilmitootjate kokkusaamise, projektide esitlemise ja kaastootmisrahade leidmise kohana n-ö industry’i Olümposeks. Nii et kui New York Post nimetab Amsterdami festivali dokumentalistide Cannes’iks, siis pole raske aimata, et rahastusfoorumile on end kohale lennutanud enamik telejaamade commisioning editor’eid.

Tänavust 13. IDFA foorumit peeti 28. – 30. novembrini. Kolme päeva jooksul esitleti 42 dokumentaalfilmi projekti 210 hanketoimetajale. Sündmus leiab aset Amsterdami multifunktsionaalses esinemispaigas Paradiso, kus tavapäraselt toimuvad kontserdid ja etendused, kuid millest saab igal aastal kolmeks päevaks kirgedest lõõmav etteastete areen. Kui oled oma foorumi pääset ette näidates saanud sisse välisuksest, viibid kohas, kus on võimalik kinni haarata BBC või ARTE mõjuvõimsa otsustaja kuuenööbist ning edasi sõltub juba kõik sinust endast. Kui haarajal on piisavalt sugestiivne väljendusmaneer (paha ei tee ka hüpnoosivõime), võib juhtuda ime ning üks sündiv dokumentaalfilm siin maailmas on saanud jälle finantseeritud.

Kõlab liialdusena? Kui jätta kõrvale kirjanduslikud utreeringud, siis tegelikult ei ole. Kolme päeva jooksul esitavad selekteeritud produtsendid/režissöörid oma projekte hanketoimetajate armeele, kes siis otsustavad, kas esitletav film sobib nende programmi või ei sobi. Iga projekti esitlemiseks on aega 15 minutit, millest pool kulub filmimeeskonna etteastele ning pool küsimuste ning vastuste vooruks. Kõike seda jälgib paarisajast kolleegist koosnev vaatlejate armee.

Äsjasele foorumile esitati 189 projekti, sama palju kui möödunud aastal. Nagu arvata võib, domineerivad valikus “vana” Euroopa riigid: Prantsusmaa üheksa, Saksamaa viie ning Suurbritannia nelja filmiga. Alles siis on riburada mööda tulemas idaeurooplased, skandinaavlased ja Balti riigid. Korraldajad ise olid väga uhked tänavuse uustulnuka India üle. Eestlastel tänavu ühtegi filmi foorumile polnud, seda kahjuks küll suuresti filmitegijate endi passiivsuse tõttu projektide esitamisel. Küll aga olid kohal lätlased ja leedulased ning neil näis minevat hiilgavalt.

Kui rääkida Eesti projektide ajaloost Amsterdamis, siis võib ilmselt ülipositiivse näitena ära tuua just äsja PÖFFil esilinastunud ja seal parima eesti filmi tiitli saanud Hardi Volmeri dokumentaalfilmi “Mees animatsoonist” ehk “Pärnograafia”. Stuudio Acuba Filmi edukas osalemine eelmise aasta foorumil aitas filmi finantseerimisele kõvasti kaasa, rääkimata “moraalsest võidust”, sest tänu telekanalite huvile on “Pärnograafial” tublisti laiem publik kui keskmisel eesti dokil. Samuti paistis eelmisel aastal silma Marianna Kaadi järgmise aasta esimeses pooles valmiv dokumentaalfilm “Maria Teatri fantoomid”.

 

Terrorism, Venemaa, sarimõrtsukad, katastroofid, baba’d

 

Amsterdami foorumil kuuldud projektide järgi võib teha mõningaid üldistusi praegu dokumentalistikas valitsevatest trendidest. Vaatluste kohaselt võib nentida, et populaarsed teemad näivad olevat näiteks Lähis-Ida, terrorism, Venemaa, sarimõrtsukad, katastroofid, XX sajandi kataklüsmid ning armsad Ida-Euroopa baba’d. Toogem ära siis mõned konkreetsed näited. Hollandlaste “Euroopa: retk läbi XX sajandi” põhineb kohaliku juhtiva ajakirjaniku Geert Maki samanimelisel bestselleril. Inglasest režissööri Nigel Williamsi film “Tants sarimõrtsukaga” jutustab loo Prantsusmaa “produktiivseimast” tabatud sarimõrtsukast. Prantslaste produtseeritud, Uruguay režissööri “Kümnes päev” räägib 1972. aastal Andides lennuõnnetuses ellujäänud ragbimängijatest, kes hakkasid katastroofi kümnendal päeval ellujäämise nimel oma hukkunud kaaslastest toituma. “Democracy Business” on film duost Yes Men, kelle eesmärk on happening’ide abil  juhtida maailma tähelepanu tänapäeva ühiskonna kitsaskohtadele. Ühe nende ettevõtmise vari hõljus ka foorumi kohal, vallandades teravad torked kahe briti comissioning editor’i vahel. Nimelt õnnestus ülalpool mainitud paaril läbi segaduse olla kutsutud BBC intervjueeritavaks suurkompanii Dow esindajatena. Nad võtsid enda peale kogu vastutuse hirmsamate tööstuskatastroofide pärast, vabandasid ja lubasid kõik kulud kompenseerida. Oli üsna amüsantne jälgida mõjuka BBC esindaja Nick Fraseri näoilmet, ta küsis, näidates üles lojaalsust oma telekanalile: kas Channel Four ei tahaks mainitud filmi sisse osta. Channel Fouri esindaja viskas palli omakorda Fraserile tagasi ning Yes Menid olid põhimõtteliselt jälle suutnud ärritada korporatiivset maailma. Muide, filmi tootjad on prantslased.

Päevapoliitilistel teemadel väga huvitavate lahenduste otsijatena toon siin ära kaks projekti. Esimene neist on sakslaste film “Päev mais”, mis keskendub 14. maile 1948, päevale, “mil lõppes 30aastane Suurbritannia mandaat; päevale, mis oli Iisraeli riigi esimene päev; päevale, mis oli katastroof Palestiinale” (tsiteerin sünopsist). Film, mis üritab lahata tollaseid sündmusi kolme riigi huvide vaatevinklist, erutas commisioning editor’e silmanähtavalt ja ilmselt mitte asjata. Lähis-Ida temaatikas käsitletakse küll pidevalt tagajärgi, kuid väga harva põhjusi.

Teine samal territooriumil liikuv Iisraelist pärit filmiprojekt räägib palestiina noorukitest illegaalidest, kes teenivad raha, ehitades üles uut Iisraeli linna. Situatsiooni kahemõttelisus pluss haarav treiler pani suurte telejaamade esindajad kiirest mikrofoni ütlema: “I’m in.”

Kui rääkida veel trendidest, siis mainisid paljud kuluaarivestlustes murelikult dokumentaalfilmide üha tõusvaid eelarveid, mis on keskmiselt 300 000 – 600 000 eurot. “But that’s ridiculous!” hüüatas emotsionaalselt minu kõrval istuv Hollandi produtsent, kuuldes järjekordset numbrit.

 

Telesse mahub tund

 

Lisaks paljudele muudele seletustele on üks võimalikke aspekte ka fakt, et seoses dokumentaalfilmide järsu populaarsuse tõusuga tahavad paljud autorid oma filme näha kinolinal, mis tähendab enamasti täispika filmi planeerimist.

Paraku tuleb siin arvesse võtta kahte aspekti. Esiteks kajastub pikem film kohe ka tõusvates kuludes. Teiseks on telejaamadel enamasti tunnised “augud” filmide näitamiseks, pikem film aga kärbib linateose teles näitamise võimalusi. Kui enamasti pakuvad produtsendid telejaamadele kahte versiooni, n-ö TV tunnist versiooni kui ka täispikka, siis tänavusel foorumil ei tahetud suurt kompromissidele minna.

Eesti filmitegija armastab rohkem minevikku vaadata. Oleks aeg vaadata siiski uuriva pilguga elu meie ümber, sest see on see, mida peaksime dokumenteerima, ning see on see, mis huvitab potentsiaalseid ostjaid/vaatajaid ka välismaal. Minevik on oluline rahvusliku mälu talletamiseks, kuid olevik on see, mida me näeme siin ja praegu ning mida homme enam lindile ei saa koos kõigi inimlike lugudega, mis haaravad meid endaga kaasa.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming