Dvd peegel

Aare Ermel

„Kaks ühes” („Dva v odnom”, Ukraina-Venemaa 2007, 124 minutit). Režissöör Kira Muratova, stsenarist Renata Litvinova, operaator Vladimir Pankov, kunstnik Jevgeni Golubenko, helilooja Valentin Silvestrov, produtsent Olehh Kohhan. Osades Aleksandr Baširov, Sergei Behterev, Renata Litvinova, Bogdan Stupka, Natalja Buzko, Nina Ruslanova, Vladimir Gorjanski jt. Levitab Central Partnership. Midagi on mäda Muratova (filmi)riigisKira Muratova (sünd 1934. a Bessaraabias) on väikest kasvu ukrainlannast kineast, kellest tänapäeva filmimaailmas naljalt mööda vaadata ei saa. Ehkki tema lavastatud ekraanilood pole teab mis publikumagnetid, leidub neis ometi midagi pilkupüüdvat ja huviväärset. Muratova hüsteerilis-neurootilise filmikunsti vaatamine on protsess, millele vaatajate enamus tõenäoliselt vastu ei pea, aga mida väiksem osa see-eest naudib. Kahte leeri jagunevad ka tema loomingu arvustajad. Pärast tsensuuri kadumist kogus Muratova nii kodu- kui välismaal kiiresti kuulsust kui avastamata nõukogude klassik.

Kira Muratova filmid jagunevad laias laastus süžeelisteks ja ilma süžeeta filmideks. Viimaseid on vähem, näiteks „Asteenia sündroom” (1989) ja „Ahvatlused” (1994). Süžeega filmid on Muratova varasemad provintsi- melodraamad „Põgusad kohtumised” (1967) ja „Pikk hüvastijätt” (1971) ning „Sentimentaalne miilits” (1992), „Kolm lugu” (1997), „Tšehhovi motiividel” (2002) ja „Klaverihäälestaja” (2004). Loomulikult on need ka publikule kergemad vaadata ja arusaadavamad.

Muratova filmimaailm kõigub äärmuste, nihilismi ja humanismi vahel. Tema isikupärast lavastusstiili on nimetatud skisofreeniliseks: küll juhtub midagi värvidega, küll muutub montaaž hüplikuks. Ometi on Muratova filmidel suur emotsionaalne mõju ja nad on ka vormi poolest radikaalsed. Küllap on omajagu õigus Ruslan Janumjanil, kes on kirjutanud online-ajakirjas Senses of Cinema: „Ühed ja samad fraasid korduvad ikka ja jälle, inimesed räägivad eksalteeritult, kord kiiresti nagu kuulipildujast paristades, kord aeglaselt ja uniselt, naeravad ilma põhjuseta, ja heast peast tabavad neid veidrad raevuhood. Absurd on Muratova kaubamärk, tema lood on enamasti sürrealistlikud, inimeste käitumise tagant ei tasu otsida motiive ja tõsised olukorrad lahendatakse absurdihuumoriga.”

1990. aastate algul kujunes Muratova üheks lemmiknäitlejannaks tatarlanna Renata Litvinova, kes on olnud ühtlasi Muratova viimaste mängufilmide (kaas)stsenarist. Möödunud aastal jõudis naaberriigi videolevisse Kira Muratova kahest loost koosnev tragikomöödia „Kaks ühes”, mis linastus mäletatavasti viimasel PÖFFil. Kõik algab tasakaalutu lavatöölise Hamleti monoloogiga ning tõdemusega, et üks Pierrot’ kostüümis näitleja on end laval üles poonud. Sellest tuleb paras jama, sest asendusnäitleja leitakse, aga kostüümiga on probleeme. Väga ruttu selgub, et näitleja enesetapp pole kaugeltki kõige vapustavam juhtum, mis teatritruppi on tabanud – sekkub ju surm võltsi ja kunstlikku teatrimaailma hiljemgi.

See, kuidas Muratova lugu kerib, mis hoiakuga mille juurde tagasi tuleb ja mille juurde mitte, on ikka endiselt ootamatu. Ei puudu ka kontrast teatraalse ülemängitu ja justkui möödaminnes esitatu vahel. Seda, kuidas esitada ootamatult mõni rabav, justkui eraldi seisev kaader, jätta see pikalt ekraanile, nii et jõuab korralikult vaadata, ja hiljem sama juurde enam üldse mitte tulla, mitte viidata ega mingil viisil meelde tuletada, seda annab Muratovalt õppida. Näiteks, kui absurdselt keegi kedagi riidest lahti võtab.

Teine lugu on esimesest terviklikum ja detailirikkam. Paljud nüansid ja vihjed selles groteskses magamistoafarsis on üsna spetsiifilised, mille tabamiseks tuleb natuke rohkem teada Venemaast ja vene hingest. Eaka jõukal järjel erotomaani Andrei Andrejevitši päevad mööduvad aastakümnete jooksul soetatud hinnaliste aktimaalide seltsis. Vanahärra olevat kunagi olnud suur naistemees. Tal on olemas peaaegu kõik, millest on osanud unistada. Andrei Andrejevitši elus puudub vaid tõeline suur armastus. Isaga sama katuse all elab tema õnnetu tütar Maša, kes kutsub vana-aastaõhtuks külla veidi lihtsameelse blondi sõbranna Alissa.

„Kaks ühes” on Kira Muratova kolme­­teist­kümnes täispikk filmilavastus. Kuna tegemist kuraditosinaga, on mitmed idanaabrite arvustajad pidanud sobivaks rõhutada kuivõrd kuratlikult geniaalsena ekraanil nähtu neile tundus. Kahest täiesti iseseisvast loost oleks muidugi vabalt võinud omaette filmi teha. On väheusutav, kas eluteater ja filmielu oleksid sellisel juhul nõnda sujuvalt omavahel haakunud. Kindel on aga see, et „Kaks ühes„ ei ole kindlasti film massidele.„Vandenõu” („Zagovor”, Venemaa 2007). Režissöör Stanislav Libin, stsenaristid Aleksandr Višnevski, Aleksandr Lebedev ja Alik Tšaldranjan, operaatorid Juri Tsirenko ja Sergei Žurbinski, produtsendid Aleksandr Ljubimov ja Sergei Šumakov (Rasfokus Film). Osades Ivan Ohlobõstin, Grigori Antipenko, Aleksandr Filippenko, Andrei Fedortsov, Ernst Romanov jt. 91 minutit. Levitab Sonatiin OÜ.

 

Pühamehed Rasputin ja Ohlobõstin

Nimi Grigori Rasputin seondub tänapäevalgi automaatselt millegi ebanormaalse ja pahelisega. Aastakümneid on teda kujutatud äärmiselt negatiivse tegelasena, kes suuresti mõjutas elu Venemaal XX sajandi alguses enne revolutsiooni. Paljuski on seda laadi suhtumises süüdi Rasputinit kadestanud ja halvustanud kaasaegsete välja mõeldud kuulujutud.

Üldlevinud legendi järgi kasvas Siberi talupoja pojast Griška Jefimovitš Novõhhist (1869–1916) joodikust riiukukk, keda kohalik rahvas hakkas kutsuma Rasputiniks (s.o liiderdajaks). 1903. aastal saabus Rasputin pärast pikki eksirännakuid Venemaa pealinna (väidetavasti jõudis ta koguni Jeruusalemmas ära käia). Paar aastat hiljem tutvustati müstikukuulsusega „imeravitsejat” ja tulevikukuulutajat tsaariperekonnaga. Aastal 1908 usaldasid Nikolai II ja tema kergeusklik naine Aleksandra prohvetiks peetud Rasputinile nende põdura poja Alexise terveksravimise. Aegamööda tema kahjulik mõju tsaaripaari mõtete ja tegude üle üha kasvas. Kuni patriootlikult meelestatud monarhistidel eesotsas vürst Feliks Jussupovi ja duumasaadik Vladimir Puriškevitšiga õnnestus lõpule viia kaua ja hoolikalt plaanitsetud vandenõu Rasputini kõrvaldamiseks.

Ajaloolased võivad ju vaielda, kas tsaariperekonnas ülisuurt mõju omanud paheline munk oli tõepoolest haisvaks ja eemaletõukavaks peletiseks sõimatud naistemeelitaja. Vaieldamatult oli tegemist huvitava isiksusega, kes polnud mitte ainult „hull”, vaid omamoodi maagiline ja deemonlik mees.

Alles pärast kommunistliku režiimi kokkuvarisemist ja Venemaa arhiivide avanemist tuvastati Grigori Rasputini täpne sünniaeg, samuti tema elukäik kaugest Siberi kolkakülast Venemaa tsaarinna ja tsaariperekonna laste lähedaseks sõbraks. Leiti ka Rasputini enda käsikirju ning mitmesuguseid dokumente, mis heidavad hoopis uut valgust kurikuulsa mehe elule ja olemusele. Ja selgus, et vägagi palju polnud hoopiski nii, nagu seni arvati.

Grigori Rasputin jõudis esmakordselt ekraanile 1930. aastal Saksamaal Conrad Veidti kehastuses. Rasputin on kino- või tele-ekraanile jõudnud veel korduvalt. Parimate rollilahendustega on asjatundjate hinnangul hakkama saanud näitlejad Christopher Lee („Hull munk Rasputin”, 1966), Gert Fröbe („Ma tapsin Rasputini”, 1968), Tom Baker („Nicholas ja Alexandra”, 1971), Aleksei Petrenko („Agoonia”, 1975/1981) ja Alan Rickman telemängufilmis „Rasputin” (1996).

Varasematest Rasputini-filmidest on kahtlemata kaalukaim režissöör Elem Klimovi ajastutruu elufilm „Agoonia”. Enam-vähem sama põhjalikkusega valmis mullu režissöör Stanislav Libini sensatsiooniline ajalooline põnevik „Vandenõu, kus mõjuka kirikuteenri tapmise salaplaaniga olid seotud veel Inglise spioonid. Oli ju Venemaa ja Saksamaa pealtnäha sõbralike suhete katkestamine Briti impeeriumile eluliselt tähtis.

Mäletatavasti valmis režissöör Pavel Lunginil tunamullu mõistulugu „Saar”, kus väikesel Valge mere rannikuäärsel kloostrisaarel elavat isa Anatoli kehastas Pjotr Mamonov (mängis üht peaosa ka Lungini debüütfilmis „Taksobluus”). Kunagise kultusliku rokkbändi Zvuki Mu liider Mamonov avastas enese jaoks religiooni kümmekonna aasta eest.

Mamonovist veelgi tuntum on 1966. aastal sündinud Ivan Ohlobõstin, kes on olnud lisaks näitlemisele tegev stsenaristi ja filmilavastajana. Sajandivahetusel sai ilmalikust elust eemale tõmbunud mehest preester isa Ioann. Kui aga pühamehele tehti ettepanek kujutada Grigori Rasputinit kinolinal tunduvalt positiivsemas valguses kui eales varem, olevat Ohlobõstin pikemalt kõhklemata soostunud, kuna usuproblemaatika on taas aktuaalne. Pealegi ei ole vaesus häbiasi ning kui sul on endal viis last, kes vajavad hoolitsemist, on iga huvitav pakkumine teretulnud.

 

 

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming