Ebapüha hirve igavene traagika

Õudusfilm „Pärilik“ näitab kristlikku mütoloogiat antiigiga ristates, et vanemate patud jäävad alati meiega.

JOONAS KIIK

Mängufilm „Pärilik“ („Hereditary“, USA 2018, 127 min), režissöör-stsenarist Ari Aster, operaator Pawel Pogorzelski, helilooja Colin Stetson. Osades Toni Collette, Gabriel Byrne, Milly Shapiro, Alex Wolff, Ann Dowd jt.

Enne filmi „Pärilik“ vaatamist tasub selle kohta lugemisega ettevaatlik olla. Filme, mis säärast hoiatust vajavad või ka väärivad, pole just palju, aga „Pärilik“ on üks neist. Õudukaelamus kipub sõltuma ootamatusest. Sestap, enne kui minna üksikasjust rääkimise libedale teele, minu hinnang: üllatavalt hea asi, ilmselt parim, mis meie kinodes tänavu keset suve vaadata on. Hea mitte selles mõttes, mida küla peal kuulda võib: et olevat uus õudusklassika, üks žanri verstaposte ja üle aegade jubedamaid linateoseid. See kõik on küsitav ja varavõitu vahest Ari Asterit uueks Polanskiks, Friedkiniks või Kubrickuks kuulutada. Eks me näe, palju neid jutte kas või poole aasta pärast mäletatakse.

Asteri esimene täispikk paistab silma pigem selle poolest, kui nutikalt noor filmilooja on osanud suurmeistreist eeskuju võtta, luua uue, värskelt mõjuva terviku teada-tuntud motiive ja võtteid loovalt kombineerides, ümber mängides ja stamplahendustest hoidudes (teine ja ühtlasi viimane spoilerihoiatus). Siin on väljapeetumal kujul sedasama vaimukat ootuste eiramist, mida ilmutas juba Asteri jalustrabavalt poliitebakorrektne intsestilühikas „Johnsonite väike veidrus“.1

Päriliku“ deemonlik-satanistlik põhitemaatika on iseenesest igituttav: kodukäijad, liigedukas spiritism, reaalsuse piiride hajumine, teispoolsuse sissetung siinpoolsusse, seestumine, puhta kurjuse võidukäik, antikristuse sünd – lühidalt, meie metafüüsilist kurjust eitav tavaarusaam tegelikkusest, sensus communis, mida üldiselt tervemõistuslikuks peetakse, on vale. Vähe sellest, võib-olla lausa saatanlik vale – lõks, mille põhjas varitseb kohutav tõde, et elu pole mitte lihtsalt hädaorg, vaid absoluutse kurja kuningriik ja õõvakuristik, millest ei päästa ka surm, sest järgneb veelgi hullem.

Igihaljad õudusfilmitrikid on ka näiteks topeltärkamised, võpatama panevad ehmatused (jumpscare) või nii-öelda lögaga löömine (gore): verine vägivald, koolnulaikudega peata laibad. Aster ei lähe siiski lihtsaima vastupanu teed ega keera vinti üle, vaid pruugib stammvigureid mõõdukalt, leidlikult, lausa maitsekalt, kui sel puhul sobib nii öelda. Sama kindla käega taaskasutab Aster ka eelmainitud üleloomulikke teemasid, põimides need psühholoogilise draama ja maisemate foobiate vahele: hirm lähedaste pärast; lapse hirm, et vanemad ei armasta teda; hirm kaotada mõistus ja kontroll oma tegude üle.

„Pärilikus“ pole elu mitte lihtsalt hädaorg, vaid absoluutse kurja kuningriik ja õõvakuristik, millest ei päästa ka surm, sest järgneb veelgi hullem. Pildil Charlie (Milly Shapiro).

Kaader filmist

Päriliku“ tugevuseks ongi ootuspäratuse kõrval ühelt poolt kõigi filmi ehituskivide ühtlane hea kvaliteet ning teiselt poolt nende täpselt välja mõõdetud kokkuladumine. Terane stsenaarium, eripärane esteetika, huvitavad osatäitjad, head näitlejad eesotsas Gabriel Byrne’i ja eriti peaosatäitja Toni Collette’iga, kes on kasutanud oma rolli emotsionaalselt avara mänguruumi võimsalt ära. Sündmustik kulgeb nauditavalt tavatuis suundades ja rütmis, mis meenutab harjumuspärase stsenaarse arengukaare asemel pigem rokkmuusikas, peamiselt indie-rokis Pixiese-dünaamika nime all tuntud vaikse salmiosa ja valju refrääni kontrasti. Filmi minimalistlik heliriba on parim, mida olen tänavu kuulnud, ja sellel loob Colin Stetson samalaadseid kontraste, vastandades eelkõige süngeid ambient-maastikke vaikusega, mille kõrval kõlab iga krõps kurjakuulutavalt. Nii loo kui ka muusika põhitoon on tasapisi näriv, aegamööda kasvav kõhedus, mis tipneb paanikaga.

Filmi avakaadri matusest saati on selge, et asi pole õige, ja see esiotsa vaikselt hiiliv tunne süveneb esimese tunni jooksul tasapisi, teise tunni jooksul aina sagenevate spurtidega võiduka lõpuni, mis sõlmib otsad üpris korralikult ja žanripäraselt kokku. „Pärilik“ pole davidlynchilik psüühilise reaalsuse lagunemine saladuslikeks algosakesteks, millest õdusalt mõistuspärast, koduselt kausaalset puslet enam kunagi kokku ei saa. See on selgepiiriline, alguse ja lõpuga lugu, nagu peavad olema nii üks laiale publikule suunatud õudukas kui ka klassikaline kreeka tragöödia, millest Aster on oma teose puhul samuti rääkinud.

Õuduka puhul paistab antiiktragöödia seos paljuski asjakohane, sest tänapäeval viljeldavaist kunstidest tundub hirmufilmižanr vahest kõige sujuvamalt Aristotelese tragöödiateooria reegleile vastavat. Aristotelese järgi on tragöödia aluseks ja hingeks lugu (mythos), kõige olulisem on tegevus (praxis, inglise keeles action), sündmustik ja selle ülesehitus. Lugu peab olema terviklik ja lõpetatud ning kujutama hukatuslikke või piinavaid kannatusi (pathos), nagu surm, suured valud või haavad. Publikus tuleb äratada kaastunnet ja hirmu, mis toob kaasa tunnete puhastumise ehk katarsise. Kannatuste kõrval on tragöödia põhielemendid lugu pea peale keeravad pöörded ja äratundmised, mis on kõige kaunimad, kui esinevad korraga.2

Antiiktragöödia ja Aristotelese poeetika kuuluvad küll nende kilpkonnade hulka, millele on juba kaks ja pool aastatuhandet toetunud kogu õhtumaise sõnakunsti maailm, nii et vähemal või suuremal määral puudutab tema teooria tervet läänelikku loojutustamise traditsiooni nii kirjalikul kui ka etendus- ja ekraanikunstide kujul. Ent laia publiku hirmutamine (ja ühtlasi hirmudest vabastamine, nende sulgemine turvalisse fiktsiooni valda) on praegu siiski eelkõige õudusfilmi kapsamaa, mida teater kui antiikteatri õigusjärgne mantlipärija suurt ei üritagi harida. Isegi proovimise ja õnnestumise korral jääb see üksikürituseks, mis ei saa puudutada suuri hulki nagu vähegi menukas õudusfilm, sest erinevalt antiikajast on teater meie päevil pigem elitaarne nišikultuur, mis jõuab vähesteni.

Õudukale tüüpiliselt kehtivad „Päriliku“ puhul päris paljud Aristotelese kirjeldatud tragöödia põhijooned: kujutatakse surma ja kohutavaid kannatusi; äratatakse kaastunnet, sest tegelased pole ei kurjad ega halvad ja nende kannatused on teenimatud; kasutatakse ootamatuid pöördeid ja äratundmisi, kohutava tõe taipamisi; hirmutatakse, vastukaja põhjal otsustades edukalt. Asteri debüüt pole aga kreeka tragöödiaga seotud ainult kaudselt, žanrile üldomaste tunnuste kaudu, vaid seos antiigiga on otsene, tõsiseltvõetavam kui üheski teises siinmail viimastel aastatel linastunud filmis, välja arvatud ehk Yorgos Lanthimose „Püha hirve tapmine“,3 millega on „Pärilikul“ nii mõndagi ühist.

Mõlemas on kasutatud tänapäeva kontekstis õudust äratavaid müütilisi teemasid ja motiive, nagu veresüü, inim­ohver, laste ja lähedaste tapmine. Mõlemad liigitatakse õudukaks, kuigi Lanthimose külmalt intellektuaalse ja pigem häiriva kui hirmutava kunstfilmi puhul võib seda žanrimääratlust pidada küsitavamaks kui Asteri teose puhul. Mõlemas vormilt meisterlikus filmis on antiikmütoloogia suhe selle sajandi elutundega üks sisuliselt huvitavamaid jooni.

Kristlik või täpsemalt antikristlik, satanistlik mütoloogia ja demonoloogia on ju popkultuuris, eriti õudukais nii põhjalikult tühjaks lüpstud, et midagi vähegi uut ega üllatavat sealt naljalt võtta pole. Ega Astergi ses osas mingit seninägematut põrgujalgratast ole leiutanud. Vana-Kreeka mütoloogia seevastu on selle sajandi mängufilminduses üsna kündmata põld, mille poole on vaevunud vaatama peaaegu ainult kitšilikud kostüümikoomiksid ja komejandid – paremal juhul meelt lahutaval,4 halvemal juhul lihtsalt tüütul ja piinlikul moel.5 Antiiktragöödia ei ole pälvinud niigi palju tähelepanu. Sel taustal nopivad Lanthimos ja Aster uudsus- ja originaalsuspunktid hästi unustatud vanavara üleskorjamise eest.

Lanthimos annab oma filmi antiik­traagilise võtme kätte juba pealkirjas, mis viitab müüdile hellenite kuninga Agamemnoni tütre Iphigeneia ohverdamisest jumalanna Artemisele. Jumalanna nõudis kuningalt seda ohvrit, kuna Agamemnon oli tõurastanud tema püha hirve. Lanthimosel on hirveks südameoperatsioonil hukkunud patsient, kuningaks kirurg, kelle vea tõttu patsient suri ja kes peab selle lunastamiseks tapma ühe oma pereliikme: naise, tütre või poja. Valik on kohutav ja võimatu, kuid vältimatu, muidu surevad kõik kolm.

Aster viitab samale müüdile otsesõnu kirjandustunnistseenis „Päriliku“ kulminatsiooni lähedal, filmi viimase veerandi hakul. Tunnis seletab õpetaja, et Agamemnonil polnud valikut, sest Iphigeneia mõrvamine oli jumalate käsk. Tahvlile on kriidiga kirjutatud „karistus toob tarkuse“. Tolle tarkuse või teadmise all on ilmselt silmas peetud valiku puudumise, paratamatuse mõistmist, sest Iphigeneia-tund on kõigest põgus repriis ja meenutus varasemast, pikemast kirjandustunnist filmi esimeses veerandis, kus õpetaja ütleb, et Heraklesel polnud valikut, sest oraakel on Sophoklesel esitatud mööndusteta. Tahvlil on kirjas „saatuse eest põgenemine“, „teadmise ja vastutuse suhe“ ja „ühtki inimest ei saa pidada õnnelikuks, kuni ta pole surnud“. See viimane lause on töötlus Sophoklese tragöödia „Trahhislannad“ esimestest värssidest, kus Heraklese abikaasa Deianeira teatab, et hoolimata vanast rahvatarkusest, mille järgi ei saa me ühegi sureliku elu hinnata heaks ega halvaks enne surma, teab tema, Deianeira, juba enne surmavalda minekut suurepäraselt, et kogu tema elu on õnnetu ja raske.

Sophoklese tragöödia jutustab vägilase surma loo: pooljumal Herakles, keda ei saa oraakli järgi tappa ükski elusolend, sureb kentaur Nessose mürgitatud verre kastetud rüü läbi, mille Deianeira mehele igasuguste kurjade kavatsusteta armumaagilise kingina saadab, kui mees on endale uue armastuse leidnud. Herakles oli kentauri mürginoolega tapnud ja too oli Deianeirale enne surma öelnud, et kui vägilane hakkab teisi naisi vaatama, siis saab Deianeira kentauri haavast võetud vere abil kindlustada mehe armastuse ainuüksi endale. Selgub, et kentaur valetas: hüdramürgi ja verega immutatud rüü kõrvetab kangelast happena, sandistab ta ja valmistab talumatut piina, kuni Herakles laseb end tuleriidal ära põletada, sundides oma poja seda süütama.

Heraklest ei tapnud niisiis ükski elav hing, nagu oligi ennustatud, vaid ammu surnud kentaur, ja tema vaevad said ennustusele vastavalt otsa pärast kaheteistkümnendat vägitööd, vaevade lõpp ei tähendanud aga edasist õnnelikku elu, nagu kangelane oli arvanud, vaid tema surma. Oraakleil oli õigus nagu ikka, kuid on küsitav, kas Heraklese tegusid, näiteks üleaisalöömist, saab tõlgendada täieliku valiku puudumisena ja Heraklest saatuse ohvrina, nagu Aster on seda koolistseenis teinud. Sophokles rõhutab küll, et Erose vastu ei saa isegi jumalad, rääkimata inimestest, ent jumalaile eesotsas Zeusiga, kelleta ei sünni midagi, on tragöödias ette heidetud pigem ükskõiksust ja hoolimatust kui surelike kannatuste kuritahtlikku põhjustamist.

Fatalistliku kirjandustunni idee on võetud klassikalisest hakkimisõudukast „Halloween“,6 mille algul kinnitab üsna samasugune kirjandustund sedasama vältimatu saatuse mõtet, kuigi mitte seoses antiikmütoloogiaga. Viimase on lisanud Aster, kes on kasutanud filmis läbivalt ja võimendatult tundides viidatud müütide ja tragöödiate motiive: mehe tulesurm, mille naine paha­aimamatult põhjustab; naise enesetapp; lapse ohverdamine nii unes kui ka ilmsi, kui enne filmi algust surnud vanaema on kurjusele ohvriks toonud lausa kaks järgmist põlvkonda, mitte ainult ühe lapse. Kirjandustunnid annavad neile sündmustele üldistus­astme ja selgitavad, et tegu pole juhuslike hälvetega. Heraklese-tunnis jõuab arutelu tõdemuseni, et valiku puudumine teeb loo traagilisemaks, sest kõik toimuv on paratamatu. Tegelastel pole vähimatki lootust, nad on nagu etturid mingis kohutavas, lootusetus masinas. See ongi „Päriliku“ kreedo. Aster on oma filmi sündmustiku üles ehitanud säärase masinana, mis liigub vääramatult leinast kui üldinimlikust traagikast üleloomulikku põrgusse.

Too fatalistlik nägemus pole mitte niivõrd vanakreekalikus tähenduses tragöödiapärane (tragikos), kuivõrd seotud uusaegse traagika ja saatusetragöödia mõistega, mida antiigis ei tuntud. Korralik saatusetragöödia vajab kahte komponenti, nagu on selgitanud tragöödiauurija Anne Lill: kõrgemat, inimesest sõltumatut võimu, mis määrab sündmuste käigu, mida miski ei saa muuta, ja inimest, kelle pingutused ei muuda midagi saatuseratta halastamatus liikumises.7 Modernseks näiteks antiikteemade töötlusest selles vaimus on Jean Cocteau’ Oidipuse-näidend „Põrgulik masin“,8 mille motos autor teatab: „Jumalad on olemas – need on kurat.“ Saatusetragöödia kontseptsiooni omistamist kreeka tragöödiale võib aga pidada anakronistlikuks võtteks, sest see kannab antiik-Ateena konteksti üle uusaja idee passiivsest kannatusest, mida kreeka tragöödiatekstid ei toeta.9

Arusaama vaba tahte puudumisest, vältimatust kannatusest ja paratamatust hukust ei toeta ka nüüdisaegse lääne kultuuri reibas peavool söö-palveta-armasta-kirjandusest lugematute poplugude ja hittfilmideni, mis kuulutavad, et igaüks on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja. Põrgu vältimatust ei kinnita praegu isegi paavst, kelle sõnutsi seisneb põrgu jumala­armu eitamises ja põrgusse ei saadeta, vaid selles viibimine on vaba valik. Samal ajal pole need ideed kultuurist kuhugi kadunud, nagu ei ole maailmast kadunud kannatus, surm, lein, vägivald ja traagika. Kadunud pole ka säärased nähtused nagu usk oraakleisse või veri­tasusse: ennustajaisse usub või pigem usub neli viiendikku Eesti elanikest, surma­nuhtlust peab teatud puhkudel õigustatuks enam kui kaks kolmandikku.10 Me pole nii tänapäevased, kui ehk soovime arvata, ega ka mitte nii müüdikauged. Me tapame endiselt hirvi oma mõtteis, aga ka tegelikult. Selle kõigega suhestumiseks, enda üleilmseks ja ajastu­üleseks positsioneerimiseks tol tumedal taustal võib abi olla nii antiik­traagikuist kui ka Lanthimosest ja Asterist.

 

1 „The Strange Thing About the Johnsons“, Ari Aster, 2011.

2 Aristoteles, Luulekunstist. Tlk Jaan Unt, 6.1449b24–26, 6.1450a3–6, 11.1452a22–b13.

3 „The Killing of a Sacred Deer“, Yorgos Lanthimos, 2017.

4 „300“, Zack Snyder, 2006; „Titaanide kokkupõrge“/„Clash of the Titans“, Louis Leterrier, 2010.

5 „Surematud“/„Immortals“, Tarsem Singh, 2011; „Wonder Woman’i“ (Patty Jenkins, 2017) sissejuhatus.

6 „Halloween“, John Carpenter, 1978.

7 Anne Lill, Saatus ja tahe vanakreeka tragöödias. – Vikerkaar 1987, nr 7, lk 80.

8 Jean Cocteau, La Machine infernale, 1934.

9 Anne Lill, Tragöödialeksikon. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2004, lk 308 ja 314.

10 Saar Polli uuring „Elust, usust ja usuelust 2015“. www.saarpoll.ee

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht