Edgar Wrighti vastupandamatu rütmitaju

ANDREI LIIMETS

Mängufilm „Põgenemise rütm“ („Baby Driver“, Suurbritannia-USA, 112 min), režissöör-stsenarist Edgar Wright, operaator Bill Pope, muusika Steven Prince. Osades Ansel Elgort, Lily James, Jon Hamm, Kevin Spacey, James Foxx jt.

„Nagu muusikavideo“ on filmikirjeldustes enamasti märkuseks, mis iseloomustab sisulist hõredust, orienteeritust välisele särale, kiirustatust ja pealiskaudsust. Justkui leiduks täispikas linaloos iva õigupoolest vaid kolmeminutilise klipi jagu. Lääne filmikriitikute ülisooja vastuvõtu osaliseks saanud „Põgenemise rütm“ ongi nagu muusikavideo, aga vastupidiselt eelkirjeldatule selle kõige paremas tähenduses – tegemist on ühe märulipõneviku kohta tublisti üle keskmise sisutiheda looga, mis kulgeb suurepärase muusika saatel otsast lõpuni laitmatu rütmitajuga nii pildi-, heli- kui ka žanrikeele osas.

„Põgenemise rütmi“ keskmes on lapsepõlvest pärit kuulmishäire, tavatu nime ja silmapaistva roolikeeramise andega Baby (Ansel Elgort, kes murdis kõigi teismeliste tüdrukute südamed armastusloos „Süü on tähtedel“¹). Vaiksevõitu noormees on sattunud kalkuleeriva kriminaali Doci (Kevin Spacey, ületamas viisaka pahelisuse vallas oma kuulsaimat telekangelast Frank Underwoodi „Kaardimajast“²) jooksupoisiks. Baby rolliks on roolida autosid, millega Doci koondatud värvikad pätibanded pärast pangarööve sündmuskohalt põgenevad. Kuigi Babyt rõhub selle ülesande täitmisel üha süvenev süütunne ja moraalne konflikt, on temast tänu sõiduoskusele ja kartmatule külmale närvile saanud ülemuse talisman. Mis aga filmi stilistika seisukohast peamine – summutamaks kõrvus valju vilinat, mängib Baby iPodis hommikust õhtuni muusika, mis sätib paika nii põgenemiste, tegelaste vestluste kui ka kogu ülejäänud filmi tempo.

Nagu öeldud, on Edgar Wright lavastanud „Põgenemise rütmi“ justkui muusikavideo ja kohane võrdlus oleks „La La Land“³ Quentin Tarantino kastmes – ühtaegu värvikas ja lõbus, pahaendeline ja nihilistlik. Wrighti fännidele ei tohiks filmi lõputu mängulisus muidugi üllatusena tulla. 43aastane britt on teinud endale nime teravmeelsete märulikomöödiatega, mis toimivad ühtaegu žanrikonventsioonide paroodiate ning täiesti iseseisvate ja värskena mõjuvate linalugudena. Ühes samuti üle ookeani läbilöögi teinud näitlejaduo Simon Peggi ja Nick Frostiga valmis tema käe all jäätisevärvide järgi nimetatud Cornetto-triloogia: zombi-apokalüpsise pila „Shaun ja zombid“, semu- ja politsei­märulite paroodia „Valusad võmmid“ ning ulmetavade ja inimkonna huku üle irvitav „Maailma lõpp“.⁴ Nende vahele suutis Wright lavastada aluseks olnud kultus­koomiksite väärilise fantaasiarikka ja ülienergilise madina „Scott Pilgrim terve maailma vastu“ ning kirjutada stsenaariumi Steven Spielbergi „Tintinile“ ja Marveli „Sipelgamehele“.⁵ Viimase pidi ta algsete plaanide kohaselt ka lavastama ja kuigi teed viisid loominguliste lahk­helide tõttu lahku, on suurkorporatsiooni koomiksi­jantidest ilmselt lõbusaim Wrighti näpujälgedega üleni kaetud.

„Põgenemise rütm“ olevat Wrightile pähe karanud juba ammu enne kõiki loetletud filme. Kuulnud raadiost Jon Spencer Blues Explosioni lugu „Bellbottoms“ (millega algavad sobivalt ka Baby seiklused), välgatas talle ühtäkki pähe, et see sobiks suurepäraselt pangaröövi põgenemise taustaks. Lihtsast ideest paar aastakümmet hiljem sündinud pea kahetunnine raju sõit leiab õnneks sarnaselt lavastaja eelmiste töödega hea tasakaalu meelelahutuslikkuse, tehnilise ja kunstilise ambitsiooni vahel. Wright täidab oma maailma värvikate, põnevate karakteritega ning võtab pideva gaasipedaali litsumise kiuste aega, et nende motiivid ja iseloom vaatajale tuttavaks teha. Kaasa aitab muidugi talendirohke näitlejaansambel, kus löövad lisaks tõelist läbimurderolli sooritavale Elgortile ning alati võrratule Spaceyle kaasa tuntud nimed nagu Jamie Foxx, Jon Bernthal ja Jon Hamm. Kõigile jagub seejuures meeldejäävaid stseene ning sütel praksuvalt tulist dialoogi. Foxxi mängitud psühhopaadist Batsist lausa õhkub pahaendelisust, erilist kiitust väärib aga sarjast „Pöörased“⁶ tuntud Hamm, kes on leidnud põgusalt ekraanile jõudvast karakterist õige mitu kihti. Õnneks on filmitegijail oidu tegelaste tausta kohta jagada sageli vaid vihjeid ja hüpoteese, mitte vaatajale lusikaga ette sööta, miks nad just sinna jõudnud on, kuhu on, ja kui head või kurjad nad sisimas täpselt on.

Hea ja kurja keeruline vahekord muudabki „Põgenemise rütmi“ huviväärsemaks, kui ta ühe tempoka märulina olla võiks. Ühel hetkel saab esimene lõbu ladusate pagemistega otsa ja Baby otsustab, et ei kavatse igaveseks karjääri-kõrilõikajate seltsi jääda. Kui kohvikus kohatud kena näitsik (Lily James, armas, kuid karakterina pisut pinnapealne) viskab õhku unistuse kihutada ilma plaanita suvalises suunas, tuleb just see romantilisena kõlav mõte teoks teha. Nagu aga vana krimifilmide käibetõde ütleb, puhtaid pääseteid ei ole. Kui „Põgenemise rütmi“ esimene pool on päikeseline ja lõdvestav funk, siis teine pool kulgeb hoopis jõhkralt, pingeliselt ja ohtlikult nagu varajane grunge. Ometi on Wright ise sedavõrd hoolikas juht, et hoiab seda kõike rajal nii muusikalt kui stiililt ühtse tervikuna ja kui ehk paar pisut tehislikku üleminekut lõpusirgel välja arvata, loomulikult kulgeva loona. Ei mingeid „Kiireid ja vihaseid“.⁷ „Põgenemise rütmist“ võib hoopis aimata kvaliteetfilme 70ndatest „Põgenemine“ ja „Autojuht“⁸ ja märksa hiljutisemaid filme nagu Michael Manni „Kuumus“ või Nicolas Winding Refni „Ohtlik sõit“.⁹

Kõiksugu märulifrantsiiside kallal vanade vingujate üks levinumaid väiteid, mis sageli vastu käiakse, on see, et loomulikult otsivad ja mõistavadki filmikriitikud üksnes sügavate taotlustega aeglast ja meditatiivset väärtfilmi. Siit tekib automaatne jaotus, justkui olekski binaarses maailmas võimalik luua ainult kas tõsist kunsti või kerglast plekimõlkimist. Ka ise frantsiiside, järgede ja koomiksi­filmide üheülbalisuse kallal virisedes olen vahel unustanud, kui palju pooltoone sinna vahele on võimalik maalida. Usun, et isegi jäävama väärtuse ja intellektuaalse stimulatsiooni otsijatel on soov kvaliteetse meelelahutuse järele igati olemas. Vastuvõtulävi selle osas, mida võib määratleda kvaliteetsena, on aga iseasi. Kõiksugu „Kiireid ja vihaseid“ oma üleelusuuruse rumalusega on keeruline eriti pärast kaheksat ringi isegi lihtsalt hea ajaviitena vastu võtta. „Põgenemise rütm“, mis on valminud mainitud spektaaklist kuus ja pool korda väiksema eelarvega, pole õnneks ei järg, osa frantsiisist ega põhine isegi koomiksil, aga näitab kõigile viidatuile kaugelt tagatulesid. Olgu kõrgemad jõud tänatud selliste lavastajate eest nagu Wright või George Miller, kes on tõestanud, et ühte madina ja mootorimürinaga täidetud filmi on võimalik panna rohkem sisu, südant ja kunstilist ambitsiooni kui kõiksugu korporatiivsed rahamasinad eeldada lubavad.

1 „The Fault in Our Stars“, Josh Boone, 2014.

2 „House of Cards“, 2013 – …

3 „La La Land“, Damien Chazelle, 2016.

4 „Shaun of the Dead“, Edgar Wright, 2004; „Hot Fuzz“, Edgar Wright, 2007; „The World’s End“, Edgar Wright, 2013.

5 „Scott Pilgrim vs. the World“, Edgar Wright, 2010; „The Adventures of Tintin“, Steven Spielberg, 2011; „Ant-Man“, Peyton Reed, 2015.

6 „Mad Men“, 2007–2015.

7 „The Fast and the Furious“, 2001–…

8 „The Getaway“, Sam Peckinpah, 1972, „The Driver“, Walter Hill, 1978.

9 „Heat“, Michael Mann, 1995; „Drive“, Nicolas Winding Refn, 2011.