Eesti animatsioon pole Nukufilmi ega Joonisfilmi pärusmaa

Tarmo Teder

Chris J. Robinson. Geniaalsuse ja hullumeelsuse vahel: Eesti animatsiooni lugu. Tõlkinud Kristjan-Jaak Kangur, konsultant Tiina Lokk. Varrak, 2010. 277 lk.  Viimasel ajal on kiputud kurtma, et me ei jaksa ise oma kauneid kunste, ajalugu, rahvuslikku ainest ja muudki piisavalt eritleda, käsitleda, tõlgendada, luuagi. Tulevad mingid soomlased ja kirjutavad ära, mis meil endil teha tulnuks. Näiteks Seppo Zetterberg kirjutas „Eesti ajaloo” (uuris ka Jüri Vilmsi), Juhani Salokannel „Jaan Krossi”, Sofi Oksanen „Puhastuse” ja „Stalini lehmad”. Eks neid vähem laineid löönud näiteid ole veelgi ja ka eesti (anima)filmikirjutuse  loost võib tuua kaks eredat näidet: Sergei Assenini sulest ilmus 1986. aastal kakskeelne raamat „Etüüde eesti multifilmidest ja nende loojatest” ning kanadalane Chris J. Robinson andis 2003. aastal välja raamatu „Between Genius and Utter Illiteracy: A Story of Estonian Animation” („Geniaalsuse ja täieliku kirjaoskamatuse vahel: Eesti animatsiooni lugu”), mis nüüd viimaks eesti keelde ümber on pandud (tlk Kristjan-Jaak Kangur, Varrak, 2010, 277 lk). 

Tegelikult oli eesti filmikriitikutel juba selle sajandi alguseks oma animafilmiraamatu käsikiri olemas, aga tagantjärele tundub, et see kollektiivne ja pude vaade meie animafilmile olnuks juba väljatulemise paiku aegumas ning nii seisab see kümnete autorite ja artiklite käsikiri tänini. Paljusus pole paha, aga kirjust vaatest ja kogelevast koorist on etem ühe mehe hasartne sissejooks. Pole vaja omal punnitada, kui tuleb tegema tubli ja innukas teine. Toapoisid  saavad siis end nagu härradena tunda. Sergei Assenin tuli omal ajal Moskvast komandeeritud härrana Tallinna, tegi siin portsu intervjuusid režissööride, kunstnike ja animaatoritega, rääkis toimetajatega, kloppis sissejuhatuseks vene-nõukogude fookusega maailma animatsiooniajalugu ja kirjutas kokku oma portreekeskse eesti animaloo, mille esimene lause on sulaselge vale („Eesti multiplikatsioon sai alguse 1957. aasta septembris”). 

1996. aastal nakkus Ottawa animafilmifestivali kunstiline juht Chris Robinson siira vaimustusega eesti animafilmi ja see armastus esimesest pilgust on kestnud tänini. Mõneti Asseniniga sarnaselt võtab ka Robinson eesti animafilmilugu isikukeskselt, tegijate kaupa, portreede taustal loomingut eritledes, kuid mitte nii jäikades raamides kui Assenin. Üks Robinsoni oluline tegur paistab kirjutamistemperatuur, kirg, mille puudust ka Asseninile just  ette ei saa heita, kuid Robinsonil on see hoog spontaansem, vahutab kohati heas mõttes üle ääregi. Aga kõige tähtsam on see, et Robinson korjab meie animaloo unustusest üles need tegelikud pioneerid, kelle Assenin kas teadmatusest või ideoloogilisest silmaklaplusest maha on vaikinud. Eesti animafilmi lugu ei alanud mitte 1957. aastal Nukufilmi loomisega, sest juba 1931. aastal tegid Elmar Janimägi, Voldemar Päts ja Aleksander Teppor Tallinnas  mõneminutilise joonis-trikkfilmi „Kutsu-Juku seiklusi”, mis on ka alles ja restaureeritud.

Joonisfilmi tehti ka Tartus, kuid sellest pole midagi säilinud ja õieti dokumenteeritudki. Uurija Robinsoni oluline teene on ka see, et ta on üles tuhninud puuduva lüli enne meie n-ö ametliku joonisfilmi (1971) sündi: Ants Looman ja Kalju Kurepõld tegid poolenisti põlve otsas Moskva „Süütenöörile” nõukogude bürokraatia paroodia „Käbid” (esilinastus  1965. aasta aprillis, näidati üle NSV Liidu mängufilmide ees) ja hiljem (1966 ja 1968) veel kaks kolme-neljaminutilist klippi. Ka Ants Kivirähk ja Jaak Palmse tegid Eesti Telefilmis lühianimat. Robinson sedastab: „Aga kuulge, on’s tõesti vahet, kes oli esimene? Hoopis tähtsam küsimus on see, et suur osa Eesti televisioonile tehtud animatsioonist ja reklaamist paistab olevat dokumenteerimata. On selge, et Eesti animatsiooni ei saa enam määratleda  vaid Nukufilmi ja Joonisfilmi pärusmaana” (lk 91).

Chris Robinsoni raamat tulnuks tõlkida kohe ja anda välja kõrvuti kahes keeles kõvade kaante vahel nagu Asseningi. Aga parem seitse aastat hiljem ja eraldi, kui mitte kunagi. Lõpetuseks teadvustagem Robinsoni muret: „Siiski on mulle rahvusvahelistel animafestivalidel silma jäänud eestlaste tüdimus. Nende animatsiooni krüptiline absurd on muutunud  kergesti etteaimatavaks ja igavaks”.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht