Eesti dokumentalistikast kahe kandi pealt

Raimo Jõerand, EFSi filmiekspert

On räägitud, et möödunud aasta oli Eesti dokumentaalfilmidele edukas aasta, aga öeldi ka, et dokfilm on endiselt murelaps. Katsun allpool vaadelda asja mõlemast küljest ja visandada läbilõikelise pildi seisust, kus oleme. Seda nii rahvusvahelisest vaatepunktist kui ka oma filmikultuuri seest.

Aastas valmib kuni 20 täispikka dokumentaalfilmi, millele lisandub 12 pooletunnist Eesti lugu. Lõviosa neist saab valmis sügisel,  kuid kuna enamik produtsente on aja ja rahalaekumiste osas küllaltki ebakindlad, siis jätkub esilinastusi ka järgmise aasta esimesse poolde. Kindlasti võib öelda, et möödunud aasta oli dokfilminduses parem kui eelmised, ka tähelepanuväärseid filme valmis rohkem. Kinnitust annab ka kriitikute edetabel, kus viie nominendi hulgas olid 2007. aasta mängufilmi „Magnus”, lühifilmi „Must Peeter” ja joonisfilmi „Elu ilma Gabriella Ferrita” kõrval ka  „Ajameistrid” ja „Toomiku film”, nendest üks sai kriitikute auhinna Neitsi Maali ja teine riigi kultuuripreemia. Et tegu oli siiski eduka 2007. aasta järellainetusega, näitab asjaolu, et peale „Elu ilma Gabriella Ferrita” pidid kõik teised filmid saama esialgsete plaanide järgi valmis aasta varem, kui troonisid „Sügisball”, „Klass” ja „Jonathan Austraaliast”. Ent esilinastus on esilinastus ning sageli ei sõltu see mitte niivõrd filmi valmimisest, vaid strateegiliselt soodsast ajast  teenida väikestki piletitulu. „Magnuse” juhtum näitab muidugi, et on veel teisigi asjaolusid.

Doku lahja mängufilmi taustal

Kaks väljavalitut ei tähenda siiski, et võiks teha järelduse kogu dokinduse edu kohta. Pigem näitab see hoopis seda, et aastas ei valminud ühtegi keskpärasest kõrgemale küündivat mängufilmi. Põhjust aga dokkide edust edasi kõnelda annavad festivalid. Aasta varem murdis A-klassi dokifestivalide ukse Marianne Kaadi  produtseeritud Juri Haštševatski „Kalinovski väljak”, mis on Valgevene dissidendist režissööri iroonilise kommentaariga lugu president Aljaksandr Lukašenka võimuliialdustest. 2008. aastal jätkas see film festivalilt festivalile rändamist. Möödunud aasta Leipzigi dokifestivalil sai auhinna ja tuule tiibadesse Jaak Kilmi toodetud Aliona Polunina „Revolutsioon, mida ei tulnud”, film vene opositsionääridest viimaste presidendivalimiste aegu. Leipzigis võistles veel Kiur Aarma ja Agne Nelgi „Lotmani maailm” ja kõrvalprogrammi ilmestas Jaak Kilmi ja Arbo Tammiksaare „Natsid ja blondid”.

Miks tugeva animatsioonisuunitlusega Leipzigi festival ei valinud „Aja meistreid”, on mulle siiani väike mõistatus. Nii Haštševatski kui ka Polunina film on teraval poliitilisel teemal autorivisioon: üks väga subjektiivne, teine väldib igasuguseid hinnanguid ja püüab pigem poeetilist üldistust.  Võib muidugi küsida, kuivõrd on tegu eesti filmidega, kui nii režissöör kui ka teema on meile kauge ja see, mis filmi omaks teeb, on üksnes selle tegemiseks kulutatud raha. Kuid niimoodi küsija ei mõista rahvusvahelise dokituru olemust. Kui me räägime rahvusvahelisusest filmi vastuvõtmisel, siis peame olema valmis ka seda rahvusvaheliselt tegema. Filmikeel on universaalne, filmi eesmärk on ühendada, filmis kajastatav peab olema võrdselt oluline  eestlasele, sakslasele ja ukrainlasele. Aga tehniliselt (ka jutustamistehniliselt) perfektne „Lotmani maailm” on kahtlemata meie oma suur saavutus. Viie aasta jooksul käis see mitme režissööri ja toimetaja käest läbi, kes kõik Juri Lotmani maailmaga lähemalt kokkupuutununa käed teema ees üles tõstsid. Tunnistan, et tegin seda kunagi minagi. Au produtsent Kiur Aarmale, kes läbi raskuste ideed silme ees hoidis ja selle viimaks peaaegu  et rahatuna Agne Nelgi ja Rein Paku abil ära lõpetas.

Ka „Natsid ja blondid” tuli siia ilma suurte raskustega. Ei räägi üksnes sellest tohutust Vene sõjafilmide massiivist, mis režissöör Arbo Tammiksaarel tuli läbi töötada, pigem nendest sisemistest heitlustest, mida eetika piiril balansseeriva dokfilmi tegemine autorilt nõudis. Ei ole lihtne konkreetsete inimeste elu(tööd) kõrvalt hinnates esitada vaatajale  küsimust: kas sina tead täpselt, mida sa oma elus teed, ja kas keegi seda mitte sinu tõekspidamiste vastu ära ei kasuta? Esilinastatud 90minutine autoriversioon oli mitme vaatepunktiga raskesti jälgitav uurimus. Hilisem tunnine versioon sai küll publikusõbralikum, kuid küsimuse tuum jäi kahjuks sealgi vist efektse vormilisuse varju. Ent tähelepanuväärne on film igal juhul.

Oli veel üks oluline edukust märkiv tähis: Riho Västriku toodetud Vassili Sarana loodusfilmile „Muskusveise tagasitulek” anti Vene parima dokumentaalfilmi auhind Kuldne Loorberioks. Filmi näitas oma variandis nii ARTE prantsuse- kui saksakeelne kanal. Ning veel, ARTEga koostöös valmis ka Dorian Supinil film ukraina maailmakuulsast heliloojast Valentin Silvestrovist, mille Eesti esilinastus on õige pea tulekul. Kui kõneleme rahvusvaheliselt edukatest  filmidest, ei tohi unustada kahte asja: filmid, mis võivad olla edukad festivalidel, ei pruugi üldse pakkuda huvi telekanalitele ja vastupidi. Maailm on täis festivale ja taevas satelliite, kõik nad vajavad toitu. Vahe on sageli aga selles, et festivalid jagavad au, telekanalid raha. Festival deklareerib: otsime eredaid ja uuenduslikke lähenemisi, kuidas peegeldada maailma dokumentaalfilmi kaudu. Kanal aga soovib, et film ei tohiks oma jutustamislaadilt suurt erineda  teistest sama kanali filmidest, sest see ei vasta vaataja ootustele. Lähtutakse põhimõttest, mille on kunagi sõnastanud helilooja John Cage: „20 protsenti uuendust sinu loomingus ja sa kaotad 80 protsenti oma publikust”.

Kuid milline kanal tahab sellisel juhul riskida mõne autoridokiga, mille puhul ei saa kuidagi kindel olla, kas film mitte ei eksperimenteeri filmikeelega, ei kasuta võõra kultuuri koode või ei ärrita meelega vaatajat (autori keeles „tunnetuspiire  avardada”, telekanali keeles aga „peletada”)! Kõik suured ja mõjukad telekanalid (ARTE, MDR, Channel Four, BB C Storyville), kellel võiks olla aeg ja teema sinu filmi jaoks, tahavad alati loomingulist kontrolli lõppresultaadi üle. Nad küll ei väida, et nemad teavad paremini, kuidas filme teha, aga nad väidavad, et nemad teavad paremini, mida nende vaataja ootab. Ja seda ei saa nendele ette heita. Nende raha, nende kanal, nende õigus. See  ülbus võib ärritada, aga paraku on nii, et kui sellest ei hoolita, saad oma suurepärast filmi näidata maksimaalselt mainekal Rotterdami filmifestivalil, mis aga kanaliinimeste meelest on lihtsalt filmi surm. Ei ole midagi öelda, meil on mõned produtsendid, kes on rahvusvahelise turu mängureegleid omandamas (Marianna Kaat, Jaak Kilmi, Kiur Aarma, Riho Västrik) ja on nüüdseks eesti filmile tekitanud väikese rahvusvahelise haarde.

Kui seni oleme kõpitsenud oma raha eest oma asja ja püüdnud ennast ja oma ajalugu iga hinna eest õigustada, teadvustada, levitada, siis tuleb tunnistada, et pistelist rahvusvahelist tähelepanu pälvisid ikka üksikud Siberis tehtud antropoloogilised filmid ja portreed mitte-eestlastest meie ühiskonnas. Nüüd on sihte seatud teises suunas. Teinud läbi vähemusosalemise teiste projektides, eelistavad  meie produtsendid nüüd jätta endale peatootja rolli ja otsivad vajadusel üles teema ja režissööri väljastpoolt Eestit. Kõik üksnes selleks, et jalg rahvusvahelise dokimaailma ukse vahele saada. Seni andis selleks tuge ja julgust Eesti rahastuse kõrval Euroopa „Media” programm, nüüd on juba ka Ameerika fondid Eesti jaoks avanenud. Foorumitel ja turgudel loodud otsekontaktidel suurte telekanali-ostjatega on esialgu veel soovitust väiksem efekt.  Eduka filmi alus on eelkõige teema ja selle õige ajastus. Viimaks ometi oleme hakanud kasutama oma praegusi plusse: naabrust Venemaaga ja lähedust endiste liiduvabariikidega, kus filmirahastusvõimalused on palju kohmakamad kui meil Euroopa Liidu liikmesriigina. Näiteks nii Haštševatski kui Polunina filmi polnud poliitilistel põhjustel üleüldse võimalik nende kodumaal toota. Juba praegu on tehtud või tegemisel koostööfilme Ukrainaga,  paari-kolme filmi tehakse Venemaal, üht filmitakse Kasahstanis, Marianna Kaat teeb Juri Haštševatskiga järgmist satiirilis-hoiatavat filmi „Ajuoperatsioon”, mis räägib GruusiaVene konfliktist ja hoiakute kujundamisest Vene meedias. Meedia ja poliitika filmi teemana on enamasti tihedalt seotud.

Näiteks Kiur Aarma ja Jaak Kilmi õige pea linastuv film „Must-valge aken”, kus räägitakse Soome televisiooni  kunagisest mõjust Nõukogude Eesti kasvavale põlvkonnale, on juba enne valmimist lubatud vähemalt kümnele telekanalile. Siin tundub tegu olevat mitmekordse õnnestumisega nii turunduse kui meie oma lähiajaloo tutvustamise küljest: tegelasteks küll 1980. aastate lapsed, „Dallas” ja „Ridari Äss”, käib suurem mäng ikkagi palju globaalsemas plaanis – kõne all on USA ja Nõukogude suurvõimu vastasseis telemeediasõja algusaastatel. Eks samasugust  Venemaa-hooba tõmbas ka Kilmi toodetud „Natsid ja blondid”, näidates selgelt vaenlase kuju loomise vahendeid ja lihtsate inimeste hoiakute kujundamist populaarsetes sõjafilmides kasutatud Balti näitlejate negatiivsete rollidega. Et see päädis paari aasta taguste aprillirahutustega, ei ole sugugi filmis loodud vägivaldne seos – see pigem tõestab probleemi sügavust ja Lenini välja hõigatud kunstieelistuse tõhusust. 

Meie oma säsi

Ent tulgem rahvusvaheliselt areenilt tagasi kodumaisele. Selge see, et ainult rahvusvahelisele turule orienteeritud filmitootmine teeb meie filmimaailma kitsamaks ja võtab kodumaiselt publikult ära midagi väga olulist. Filmitekstidega, mille eesmärk on suhestuda eelkõige väljapoole meie kultuuriruumi, hakatakse vältima kohalikke koode, pretendeeritakse universaalsusele ja püütakse enamasti  meeldida igaühele. See ei tohi mingil juhul olla ainus arengutee. Vaadakem näiteks Sulev Keeduse ülemöödunud-aastast filmi „Jonathan Austraaliast”. Film, mille tähtsus ja olulisus meie oma kultuuris on väljaspool kahtlust, ei leidnud rahvusvaheliselt peaaegu mingitki tähelepanu.

Samuti on läinud Meelis Muhu filmiga „Aljoša”: kiretul fikseerival moel võetud ülestähendus venelaste mentaliteedist ei paku konteksti mitte tundvale välismaa  publikule pooltki sellist tõlgenduspaletti kui meile. Nad ütlevad, et tunnevad puudust kindlamast seisukohast, filmitegija positsioonist. Samuti on väga kontekstitundlik Tõnis Lepiku „Surmaretk”, kus rekonstrueeritud uljaste Eesti sõjameeste ebaõnnestunud Kurkse väinaületus. Ka Andres Maimiku ja Rain Tolgi „Radikaal” ei ole sugugi mõistetav eesti kultuuri tundmata ja selles osalemata. See oli film, kus kasutati ära autorite staariseisust,  mis leidis üle ootuste laia vastukaja meedias ja keerutas üles tolmu n-ö ühiskonna alateadvusest. Kogu aeg on küsitud, kes on need tigedad anonüümsed netikommentaatorid? Maimiku ja Tolgi „Radikaal” kergitas veidigi saladuskatet. Kõik need on filmid, mis on olulised just kohalikku filmielu silmas pidades, tähtsad meile meie ajas, just siin ja praegu. Oma pretsedendi lõi Kristjan Virve film oma vanaisast „Ants Eskola: olla või mitte olla”.

See pole nii oluline küll filmina, aga seda tähtsam seisukohavõtuna Eesti teatriajaloo tumedate laikude selgeksrääkimisel. Filmi taga seisavad konsultantidena teatri- ja muusikamuuseumi teadurid, seal väljendatud seisukohti on aga teravalt kritiseerinud Jaak Allik jaanuarikuises TMKs. Ma loodan, et diskussioon jätkub ja juba TMK teatrikülgedel. Ent veidi ka murelikumast poolest. Ehkki meil on küll mõned universaalsed produtsendid  režissöörid ja mõned ambitsioonikad algajad, kes ründavad rahvusvahelisi ekraane, meil on „Eesti lugude” formaat debütantidele ja väikese formaadi proovijatele, meil on möödunud aastal käivitunud ajalooliste dokfilmide sari „Mälu”, isegi „Eesti kroonika” pakub igal aastal ühele autorile võimaluse oma vabas nägemuses aastat peegeldada, on mul siiski tunne, et meil on ikkagi puudu selline tõsine elukutse nagu dokumentaalfilmide režissöör:  inimene, kes näeb oma elu ja tööd ette vähemalt kümneaastases perspektiivis, oskab hoida arenemas mitut projekti, filmib üles stseene teadmisega, et võib-olla 10 või 20 aasta pärast saab siit filmi. Võib ju muidugi öelda, et põhjus on aastaid kestnud kindlustunde puudumises, milles on süüdi EFSi produtsendikeskne ja projektipõhine rahastamismudel. Võib. Võib ka öelda, et pole loodud stipendiumisüsteemi.  Aga võib ka öelda, et meil on liiga vähe režissööre, kes oleksid ka hingelt filmitegijad.

Kui vaadata möödunud kahe aasta 31 dokfilmi esilinastusi („Eesti lood” välja arvatud), siis kaheteistkümnel juhul oli tegu debüüdiga. Ka kriitikute lemmikuks valitud filmi autor Mait Laas on ju tegelikult nukufilmirežissöör. Kaheteistkümnest debütandist on asunud praeguseks järgmise dokfilmi kallale aga ainult kolm!  On kobav ja otsinguline aeg. Ka produtsendid otsivad. Pühendunud filmitegijad on oma filmidega hõivatud ja uusi režissööre, kellel oleks elukogemust, -tarkust ja oskusi, eelkõige aga aega ja pühendumist, ei ole sugugi võtta. Eks see ole ka põhjus, miks režissööre tuleb aeg-ajalt värvata välismaalt ja sellega luua mulje edukast eesti filmist. Pole ime, et sellisele situatsioonile reageerivad esimesena kõige tundlikumad filmiinimesed  – operaatorid, ja hakkavad ise filme tegema. Manfred Vainokivi „Valli baar” ja „Emumäe Eedi ja Lobi küla Kristjan” on hea näide härjal sarvist haaramisest. Autori intuitsioon ei ole teda petnud. Nii hästi, kui on räägitud nendest filmidest, pole eesti filmi kohta ammu öeldud. Eks näeb, mida öeldakse Arko Oki pika ja aeglase, aga vaieldamatult kinematograafilise autorifilmi „Seal, kus lõpeb luule” kohta, mis linastus 24. veebruaril Estonia kontserdisaalis.  Et operaatorid on asunud kino päästma, selles pole kahtlust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming