Eesti film 100. Elame – näeme!

Jaak Lõhmus

Algav aasta 2012, mis toob Eesti filmirahvale mõningase põhjuse taas pidutuju tunda, on seinakalendris juba ette keeratud. Tänases Sirbis kirjeldavad eesti filmi tublid asjatundjad eri vaatenurgast meie rahvusliku kinematograafia ees seisvaid küsimusi ja küsitavusi, edasise tegevuse vajadusi ning võimalusi. Need on peamiselt hea tuleviku-usuga kirjutatud lood. Niisiis Eesti filminduse 100. aasta on ukse ees. Kui heita lävepakul seistes pilk korraks tagasi, siis võib julgelt tunnistada, et võrreldes aastaga 2002, mil tagasihoidlikult tähistasime eelmist ümmargust filmisünnipäeva, on asjade seis hoopis teine ja parem. Olgu pealegi, et sama 2002. aasta kodumaise filmi „Nimed marmortahvlil” saavutus – tõusta kinokülastuste tippu rohkem kui 130 000 vaatajaga – on hiljem tehtud filmidele jäänud ületamatuks. Omakeelse filmi vaatajate arv on tiira-taara kõikunud ja aastati valmivate filmide arvukus pole kaugeltki stabiilne, aga õige paljud asjad annavad tagasivaateperspektiivis põhjust heameelt tunda. See ei tähenda kaugeltki asjade tänase seisuga rahuldumist.

Meil on kümme rahvusvahelist filmifestivali, meil on hästi toimivad, ehkki tõsistes majanduslikes raskustes väärtfilmikinod, kinodesse jõuab rohkem uusi välismaa filme kui kunagi varem. Eesti film ja filmindus on rahvusvaheliselt paremini tuntud kui kümme aasta eest, välismaiseid võttegruppe käib, kuigi võiks rohkem käia; äsja võitis Lübeckis peaauhinna Eestis vändatud norralaste film „Kuradisaare kuningas”. Seegi on kaudne tunnustus Eesti filmiettevõtjatele. On vist neli aastat ajast, mil räägiti isegi „eesti filmi plahvatusest”.

Meil on tubli rahvusvaheline filmiülikool BFM, mis järgmisel aastal loodetavasti oma majja saab kolida ja loodetavasti saab kool siis endale ka homse päeva tehnika, mitte enam niisuguse „raudvara”, mis iga poole tunni tagant taaskäivitumist vajab.

Filmikunsti nii või teisiti süvenevaid, puutuvaid või riivavaid raamatuid on hakanud ilmuma, neid on nüüd kahe aastaga saanud juba päris kena bukett. Ainult, kes teab vastata, miks eelmine selline eestikeelsete filmiraamatute laine jääb 1970. aastate esimesse poolde, rohkem kui kolme aastakümne taha? Ja miks meil ikka veel ei ole Eesti filmiajaloo raamatut?

10. novembril Artise kinos pidulikult taaslinastunud Arvo Kruusemendi digitaalselt restaureeritud „Suvi” märgistab ühe kümmeaastaku lõppu. Periood 2001–2011 on andnud Eesti vaatajale väärt kvaliteedis tagasi kaheksa täispikka mängufilmi, valiku anima- ja dokumentaalfilme, mõlemast sordist pisut rohkem kui tosin tööd. See on tubli samm edasi. Aga isegi mitte need kalli raha eest taastatud teosed ei jõua laia publikuni, sest eesti filmide levi toetamist peetakse peaaegu et lubamatuks, kuigi igale tegijale on klaar, et ärina seda asja ajada ei saa, kulud-tulud ei püsi tasakaalus, kahjum on kindel. Eesti filmi leviga on praegu lood ehk paremad kui kümne aasta eest, aga seis on ikka lubamatult kehv.

Kui veel lisaks märkida, et sõbraliku filminaabri Venemaa filmiarhiivides on hoiul umbes saja täispika eesti filmi algmaterjalid, siis on selge, et Eesti filmikultuuri pärandist selgema, parema, ilusama ja adekvaatsema pildi saamine alles ootab oma aega. Kui hea ettekujutuse eesti filmi parematest saavutustest saab ärakraabitud, ajuti vaevunähtava tumeda pildiga ja krabiseva heliga kulunud koopiaid käiates? Eestis on küll, jah, olemas kümneaastane filmide restaureerimise kogemus, mõningane hulk taastatud-digititeeritud filme, uus skannimisvarustus ja ka vastav tarkvara, aga ees ootab tõsine võidujooks ajaga. Esimese kümnendi malli järgi tegutsedes saame oma filmide „uued ja parandatud trükid” vaatevälja enamvähem järgmiseks sajandiks. Mujal maailmas on arenenud filmikultuuriga maadel see töö ammu tehtud ja kvaliteetsed filmid kogu aeg vaataja silmaulatuses.

Ilmar Raag osutab siinses kirjutises hetkedele, kus Eesti filmindus oma arenguteel on mitu korda suurtele muudatustele jalgu jäänud. Igavene küsimus „kuidas edasi?” seisab praegu jälle meie ees, sest Eesti kinematograafia järgmise sajandi alguses ootavad ees pöörangud, mille järel „miski ei ole enam nii, nagu oli enne” – nõnda vist kirjeldatakse harilikult tegevustiku käänakuid meie filmisünopsistes.

11. november toob Eestis ekraani(de)le Kinobussi talgufilmi „Täitsa lõpp”, seda tutvustataksegi kui meie rahva omatehtud filmi. Elamenäeme, kuidas rahvas selle eksperimendi tulemused omaks võtab. Eestis juba varem tehtud filmid saavad algaval aastal aga paljudele vaatajatele kindlasti paremini tuttavaks, kui nad viimastel aastatel on saanud. Vastsündivad ja uued alustavad oma elu niikuinii, vääramatult.

PÖFF tähistab kohe-kohe oma 15. sünnipäeva. Päris „passiealine” veel pole, aga näeb juba välja nagu täiskasvanu, eks ju?

Ligineva Eesti filmi aasta kohta hakkab teateid kostma ka PÖFFilt. Täpsem „Eesti film 100” sündmuste ajakava saab aga laiemalt teatavaks pärast suure filmifestivali lõppu.

Jaak Lõhmus on Eesti film 100” programmijuht Eesti Filmi Sihtasutuse juures

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming