Eesti film kohtub eesti kirjandusega

Lauri Kärk

Karl Ristikivi ideekavand 1937. aasta riiklikul filmi-eksposeede võistlusel Järgnevalt tuleb juttu ühest Karl Ristikivi laiemale avalikkusele seni teadmata filmialasest katsetusest a. D. 1937. Ristikivi poolelt vaadates ja teades tema raugematut filmihuvi, pole siin ilmselt midagi ülearu üllatuslikku, küll aga filmi poolelt vaadates. 1 Eesti filmi on teatavasti aastakümneid peetud „suureks üksiklaseks”. Filmil pole olnud kuigivõrd pistmist meie teiste kunstide ja nende arenguga. Seejuures on ühe rahvuskinematograafia eneseleidmine ja esmane sirgumine mõeldav valdavalt – vaata et koguni reeglina – just oma rahvuskirjanduse najal. Tegelikult on seda kujukalt kinnitanud ka meie endi filmilugu. Eesti filmi suuremad saavutused on seotud meie kirjandusega, olgu siis „Kevade” (1969) või „Sügisball” (2007), mis võlgnevad oma edu Arvo Kruusemendi ja Veiko Õunpuu kõrval kindlasti ka Oskar Lutsu ja Mati Undi algtekstile. Ei saa öelda, nagu poleks eesti film aegade jooksul otsinud kontakte meie tippkirjandusega. Mati Undilt on tellitud mitmeid originaalstsenaariume. Jaan Krossi „Keisri hull” on ilmselt teos, mille ekraniseerimisele kohe selle ilmumisest peale kõige sagedamini hammast on ihutud: stsenaariume (kirja pandud filmilugusid, mitte suusoojaks räägitut-jäänut) on tänaseks kogunenud vähemalt viis-kuus, võimalik, et rohkemgi. Jah, eesti film on kontaktide vajalikkusest omamaise kirjandusega teadlik olnud. Siinsed näited on siiski juba meie filmisajandi tagumine pool. Seesuguseid viljastavaid kontakte vajanuksime tegelikult märksa varem, juba 1920.-1930. aastatel.

2

Filmiajaloolasena on mindki intrigeerinud nõukogudeaegsete rangelt determineeritud ja ainumõeldavate ajalookontseptsioonide järel tekkinud huvi alternatiivsete, teostumata jäänud ajalookäikude vastu, mis nii kardinaalselt erinevad sellest ainsast, tegelikkuses teostunust. Vabadus fantaseerida, irriteerida ka teistsuguste ajalookäikude võimalikkusega. Mis saanuks siis, kui …? Mida teistsugusem, mida erinevam tegelikkuses aset leidnust, seda põnevam.

Ent tegu polegi tühipalja fantaasiamänguga (oleks tädil rattad all …). Ajaloo teostumise-mitteteostumise paradokse ja nii ajaloo metodoloogia küsimusi on puudutanud Juri Lotman „Kultuuris ja plahvatuses” (1992). Tegelikku ajalookulgu aitavad teinekord paremini mõista ja hinnata kõrvutused hüpoteetiliste ajalookäikudega.

Mis võinuks saada siis, kui eesti film ja eesti kirjandus kohtunuksid varem, milline võinuks olla eesti film, kui kontaktid eesti tippkirjandusega saanuksid alguse juba esimese iseseisvuse päevil?! Näiteks lätlaste tolle aja tipp on Vilis Lapenieksi „Kaluri poeg” (1939) Vilis Lācise järgi.

3

Enne Ristikivi ja 1937. aastat nimetagem kiirkorras paari värvikamat seika filmi kontaktiotsinguist eesti kirjandusega varasemast perioodist.

Hea tahtmise korral võiksime kontaktiotsingute alguse seostada meie filmipioneeri Johannes Pääsukesega. Nimelt on Pääsuke ühes 1914. aasta kirjas maininud kavatsust tuua ekraanile „eesti ajalooline kangelane” Rummu Jüri. Miks ei tohiks me sel puhul eeldada toetumist Hans Varessoo rahvalikule lektüürile (1908-1909)?

Mäletatavasti oli Theodor Lutsul algselt plaan alustada oma filmikarjääri vanema venna Oskari „Kevadega” (muide, Oskar oli väikevend Tuti peal oma menukit proovinud). Energilise mehena visandas Theodor üksiti „Soo” filmivarianti. „Kevade” tegelaskujudest jõudsid mõned siiski ekraanile filmis „Vahva sõdur Joosep Toots” (1930, pole säilinud).

Eduard Vilde „Vigaste pruutide” põhjal valmis 1929. aastal samanimeline film (Johannes Loop, Konstantin Märska), mille koopia omandamist pidas haridusministeerium toona siiski kulukaks ja millest nii on meieni jõudnud paraku üksnes paariminutine fragment. Kindlasti oleks rahvuskinematograafia arengu seisukohalt kasulik „Vigaseid pruute” kõrvutada näiteks põhjanaabrite Aleksis Kivi „Nõmmekingseppade” varase ekraniseeringuga aastast 1923 (Erkki Karu).

Kontakti eesti kirjandusega selle ekraniseerimise eesmärkidel otsiti neil kaugeil aegadel kaugemalgi. Aastal 1930 ilmus teade lepingu sõlmimisest Ullsteini kirjastusäriga August Gailiti „Nipernaadi” tõlkimiseks saksa keelde, aga üksiti olla Saksas kavas „Nipernaadi” ka filmilinale tuua. Postimees usutles sel puhul kirjanikku (19. VIII 1930): „Ah, mis sest praegu rääkida, las ikka ilmub enne,” on kirjanik alul kidakeelne. Järgnevast selgub siiski, et romaan peaks ilmuma nii ajalehe joonealusena kui eraldi raamatuna. Ning meile siin tähtsana: ühtlasi peaks „Nipernaadit” ka filmitama.

„Nippernaht und die Jahreszeiten” jõudis poelettidele 1931. aastal, filmini paraku aga ei jõutudki. Pole teada, kuivõrd konkreetne oli ekraniseerimise mõte, kuivõrd oli tegu romaani tõlke turundusse kuuluva n-ö heade kavatsuste protokolliga.

Igatahes olnuks meie kirjanduse selline filmikontakt intrigeerivalt teretulnud: tollane saksa film oli kadestamisväärselt kõrgtasemel, sisuliselt filmimaailma absoluutne tipp (otsekui oleks tajutud 1933. aastal saabuvaid muudatusi), meil siin aga lakkas mängufilmide valmistamine ligi viieteistkümneks pikaks aastaks.

4

Viisteist mängufilmivaba aastat polnud sellistena kavandatud, vaid kujunesid olude ja hiljem ajaloo keerdkäikude sunnil.

1930. aastatel meie õblukesel filmimaastikul monopoolse seisundi omandanud ja riigi pajukile arvatud Eesti Kultuurfilmi kaugemaks ambitsiooniks oli ka mängufilm, kuigi tegelikult suudeti produtseerida üksnes (kroonu)kroonikat. Ühes dateerimata, ilmselt 1935. aasta kirjas riigisekretärile seisab, et Kultuurfilmile „peaks antama võimalus ka tulevikus mängufilme valmistada riiklikust ideoloogiast kantud sisuga” (ERA, 14.2.148).

Lähenevat Eesti Vabariigi 20. sünnipäeva loodeti 1938. aastal tähistada vastava suurfilmi tegemisega. Nüüd jõuamegi stsenaariumivõistluse ning Ristikivini.

Filmiinspektor Artur Adson selgitas 1936. aastal kirjas siseministrile, et riikliku propagandatalituse võistluse eesmärgiks on tabada kaks kärbest korraga: lisaks ülevaatefilmi alusmaterjali hankimisele saada „eksposee mängufilmi jaoks, milles oleks käsitatud kas mõni episood Vabadussõjast või mõni muu sündmus või faabula, mille kaudu oleks võimalik vääriliselt pildistada meie maa ja rahva iseloomu, iseäraldusi ja olemust” (ERA, 1093.1.372).

1936. aasta 7. novembril ilmus ajakirjanduses teade võistluse kohta. Tulevase filmi ainevalik jäeti vabaks, ent „eelistada tuleks Eesti rahva ajalooliste saavutuste ajaloolist esitamist majanduslikul ja vaimsel alal, Vabadussõda, maa ja rahva kujutamist ta töös ja puhkuses jne”.

Võistlus tekitas huvi, kokku oli hindamisel 63 tööd. Žüriisse kuulusid kolonelleitnant Oskar Kurvits (esimees, kaitseministeerium), Priit Põldroos (sekretär), dr Juhan Vasar (haridusministeerium), Paul Sepp, Edmund Martin, Artur Adson ja Henrik Visnapuu.

Enamik esitatud käsikirju olid nõrgad, nagu märkis Päevaleht (22. III 1937). Nii anti plaanitud auhindade asemel välja ainult n-ö „tunnustustasud” kolme vaatefilmi ja kahe mängufilmi kavanditele. Auhinnatud vaatefilmide kavandite autorite seas olid Evald Tammlaan ja Mart Raud, mängufilmikavandite autorite Ole ja Paul Rattuse ning Aleksander Kase nimi on meile ilmselt tundmatud.

5

Selgituseks võistlusele.

Kahe jänese püüdmine võib lõppeda teatavasti mõlemast ilmajäämisega. 1927. aastal maailmas võidukäiku alustanud helifilm jõudis Eestisse 1929. 1932. aasta sügisel ekraanidel olnud Theodor Lutsu „Päikese lapsed” oli esimene ja viimane kord, mil siinmail võis kinos kuulda maakeelset dialoogi.

Kas polnuks ainuüksi (heli)mängufilmi napist kogemusest tulenevalt arukam korraldada eraldi mängufilmi konkurssi? Seda mitte üksnes võistlejaid, vaid kindlasti ka žüriid ennast silmas pidades.

Küsimus pole filmispetsiifikas, selle eeldamine tollases ajas olnuks liigne luksus. Ülevaatefilm taandas nimelt filmi pelgalt rahvavalgustuslikkusele (saksa Kulturfilm tähistabki populaarset õppefilmi). Ühe võistlustöö selgituseks oli märgitud: „Kui minu käsikirja järgi filmida terve Eesti ajalugu ning näidata kooliõpilastele, siis on neil kindlasti ajalugu peas kui vesi.”

Teiseks. Tegu oli kõigest eksposeede võistlusega. Stsenaarium, kuigi filmiks mõeldud, pole film ise, vaid ikkagi üksnes nägemus tulevasest filmist. Niipalju kui lugejaid, niipalju ka nägemusi. Eksposee ehk kavand on aga omakorda nägemus tulevasest stsenaariumist. Visioon millestki tulevasest-võimalikust, oletus ruudus, ruudus hägustumise suunas.

Pealegi on kavand omaette žanr, millel ei pruugi oletatava lõpptulemusega erilist pistmist olla. Tänases projektipõhises maailmas kõikvõimalikke taotlusi kirjutades on see meile ju kenasti teada.

6

Ristikivi filmikavandist „Lipp tõuseb …” (ERA, 1093.1.376). See on ühe perekonna, ühe talu lugu läbi aastakümnete, põimununa-mõjutatuna ajastu sündmustest.

Mihkli ja Anni tutvus saab alguse 1880. aastate lõpus kohaliku laulu- ja mänguseltsi harjutusel, mis lõpeb aatemehest koolmeistri ettepanekul „Mu isamaa” laulmisega. Ükski koosviibijaist ei või aimata, milline tulevik ootab seda laulu. Kevadeks on Mihkli ja Anni suhted niikaugel, et järgneb lühike, temporikas film-montaaž vanaaja kosja- ja pulmakommetest. Aastad mööduvad, söögilauas istub kokku viis last. 1914. aastal puhkenud ilmasõda võtab vanima poja Jüri, poeg Mihkel kaotab ilmasõjas tervise, Vabadussõjas ka elu. Kuigi peres oli viis last, pole lõpuks talu justkui kellelegi pärandada: kes on jäänud lahinguväljale, keda on talutöö asemel tõmmanud meri, väevõimuga ju kedagi kinni ei pea. Ometi, loo lõpp polegi nii trööstitu ning tõesti, ka lipp lehvib, nagu pealkiri lubab ja nagu (propa)võistlusel ju vist ka paslik.

Kokkuvõttes: „Lipp tõuseb …” kujutab inimeste elu, nende soove-tahtmisi ja võimalikke tulevikuplaane ning elutegelikkust, XX sajandi esimeste kümnendite ajaloo pööristuuli, mis Maarjamaast üle käisid.

Ei hakkaks siinkohal „Väino” märgusõna all esitatud kavandit kõrvutama teiste töödega ega žüriile Ristikivi mittemärkamist ette heitma. Teame nii autorit kui tema loomingulist tähelendu, tahes-tahtmata loeme me Ristikivi kavandit teisema pilguga kui omaaegne propatalituse žürii.

Ent ma kahtlen, kas võidutööde järgi vändatud filmid (kui need oleks tõesti tehtud) suutnuks küündida Theodor Lutsu kümmekond aastat varasema „Noorte kotkaste” (1927) tasemele. „Noored kotkad” oli omas ajas igati tähelepanuväärne, eriti lahingustseenide osas, mitte aga tegelaste karakteriarenduse poolest. 1937. aastal, helifilmi ajastul, eeldanuks karakterikäsitlus aga juba hoopis teist taset võrreldes tummfilmiaegsete „Kotkastega”.

Siinkohal üks näide, nii tekstiline kui Ristikivi stsenaariumikavandi maailmanägemist puudutav. 1905. aasta. Vana Mihkel naaseb mõisast, tema ise küll ellu jäetuna, vend Ants aga surma mõistetud. Pika vaikimise järel ja naise-laste küsimistele otse mitte vastates – või siiski? – sõnab ta: „Aeg on tööle minna!”

On veel üks tee, mis rahvale jääb –, visa töö. Paesel pinnal juurdunud puud ei murdu nii kergesti. Töötab edasi Metsaküla põllumeeste selts, kõneldakse maaparandusest ja karjakasvatusest. Kerkib seltsimaja endise kõrtsihoone asemel. Jätkab tegevust ka laulu- ja mänguselts ning võimsalt kajab Tallinna laulupeol kuberneri keelu kiuste „Mu isamaa”.

Või ei vastanud selline nägemus 1937. aastal propagandatalituse arusaamadele – nende korraldusel ju võistlus toimus?

Nii või teisiti õnnestus maha magada ainukordne šanss viia nooruke, sünniraskustes eesti film kokku eesti kirjandusega. Kirjanikuga, kelle esikromaanile pidas vajalikuks reageerida Anton Hansen Tammsaare. Midagi veel erakordsemat oleks eesti kirjanduse ja eesti filmi kohtumiste reas kujutleda, et sel võistlusel osalenuks seesama Tammsaare ise! Mis – teades nii kirjanikku kui ajastut – olnuks juba liialt mõeldamatu.

7

Alustasin küsimusest: mis võinuks saada siis, kui eesti film ja eesti (tipp)kirjandus kohtunuks varem? Mitte meie filmiloo teisel poolsajandil, vaid juba esimesel, kui see olnuks märksa kohasem. Aga nad ju kohtusid! Just sellest oligi praegu juttu. Iseasi, et „ei juhtunud midagi”, kui Ristikivi meenutada.

Või siiski? Ristikivi ja eesti filmi kohtumise tulemustest.

See film jäi küll tegemata, kuid filmiajaloo seisukohalt on tegu igati tähelepanuväärse, mõtlemapaneva ja meie senist eesti filmiloo teadmist avardava faktiga. Teaduses on ka negatiivne tulemus teatavasti tulemus. Nii ka ajaloos.

Kujuteldav, teostumata jäänud ajalugu ning see ainumas, tegelikkuses teostunud ajalugu pole midagi diametraalselt erinevat ega lahus seisvat. Vastupidi, eri modaalsustes eksisteeriv ajalugu on vägagi läbi põimunud. Nagu tegelikkus määrab arenguvõimaluste potentsiaali, määrab arenguvõimaluste potentsiaal selle, milline neist realiseerub.

Kontaktid eesti filmi ja eesti kirjanduse vahel on vähemal või rohkemal määral toiminud läbi aegade, aga ikka samm-sammult. Nii pole juhus, et tõesti tulemuslike kontaktideni jõutakse alles filmisajandi teisel poolel. Ristikivi juhtum olnuks ilmne ajas etteruttamine. Meie film ei olnud selleks kontaktiks 1937. aastal veel kuidagi valmis.

Ent kirjanduse ja Ristikivi poolelt antud kohtumist vaadates?

Kuivõrd suuri lootusi seostas Ristikivi just filmiga, kuivõrd pühendunukski edaspidi (üksnes) filmile? Mine tea. Võiks ju muidugi fantaseerida: mis saanuks siis, kui propagandatalituse žürii olnuks kunstilises plaanis tundlikum ja läbinägelikum ning läinukski filmitegemiseks – ikkagi riiklik suurfilm riiklikust ideoloogiast kantud sisuga! –, kui meie pea olematu filmitööstus suutnukski filmihuvilise Ristikivi alla neelata?!

Läks aga teisiti. Eesti filmi kohtumine eesti kirjandusega a. D. 1937 lõppes just nii, nagu see lõppes. Ühe realiseerimata loo asemel teostus teine. 1937. aastal endistviisi teelahkmel seisev Ristikivi osales aasta hiljem ühel teisel võistlusel. Teadagi, see oli Looduse romaanivõistlus ning, teadagi, „Tuli ja raud” kuulutas uue ande tulekut filmi asemel hoopis eesti kirjandusse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming