Eesti film liigub luksusklassi

Tarmo Teder

Intervjuu filmiajakirjanik Jaak Lõhmusega.

Kolmapäeval peeti Maarjamäe lossis Eesti Filmi Sihtasutuse X sünnipäeva konverentsi. 1990. algupoolel räägiti Eestis filmiinstituudi ja filmiseaduse hädavajalikkusest. Loodi hoopis EFS. Palun määra sihtasutuse tähtsus eesti filmielu ja kunstikultuuri aegruumis.

Ma ei räägiks muust kui filmikunstist, pealegi ühendab see muud kunstid, vähemalt mõningases sünteesis. EFS on osa Eesti filmi arenguloost ja väga loogiline, et leiti just selline lahendus, loodi see eraõigusliku sihtasutusena, millel oli mitmetine majanduslik ja kultuuripoliitiline tagapõhi. Leian, et see oli tookord väga õige otsus, mis Jaak Alliku kultuuriministriks olles tehti. Loomulikult ei sünni ükski asi valmis kujul ja see kümme aastat on olnud päris vastuoluliste arenguteede aeg. Väga tihti tehakse see viga, et võetakse võrdluseks meie naabermaad Soome või Rootsi, kus sellised asutused on tegutsenud juba aastakümneid. Need võetakse siis meile ette justkui valmis peeglid, mille pealt võrrelda, aga meie arenguprotsessid alles käivad, ja üsna algusjärgus. Üks põhjus, miks sihtasutus loodi, oli see, et Tallinnfilmi varad ei läheks kaotsi. Meil oleks võinud minna märksa halvemini. Siiamaani pole Leedus hakkama saadud ei filmiinstituudi ega sihtasutuse loomisega. Läti rahvuslik filmikeskus on tegelikult kultuuriministeeriumi osakond ja läti filmirahva olukord kesisem kui meil.

 

Mis on praegu EFSis hästi ja mis võiks olla palju parem?

Ükskõik, mida ma ütleksin kriitikaks, võidakse seda valesti tõlgendada. Mul ei sobi praegu sihtasutust hinnata ja kiita. Töötasin seal kokku seitse aastat, viimasel aastal pole ma EFSi kontoris väga tihti käinud, pole kõikide protsessidega enam kursis. Mul on käsil omad vabakutselise tegemised. Ehkki ajakirjanikuna tahan olla informeeritud, ei tunne ma enam kõigi otsuste telgitagust.

 

Töötasid kuus aastat EFSi peaeksperdina. Mis olid selle aja suuremad kordaminekud?

Üks oli kindlasti see, et filmide tootmine läks järjest rohkem produtsendikeskseks, püüti toetada tugevamaid projekte. Eksperdisüsteemi eelis oli see, et sai olla põhjalikult kursis konkreetse projektiga, mida aastate kaupa arendati. Filmitegijatel oli konkreetne vestluspartner, mitte enam komisjon, mille üks liige rääkis üht, teine teist. Ja tähtis saavutus on olnud see, et eesti film on märgatavalt rahvusvahelisele areenile murdnud, eesti film on festivalidel ja turgudel igapäevane külaline, eesti filme ja Eestit kui filmimaad juba kuigivõrd teatakse. Tootmise liinis on käsil suured rahvusvahelised koostööprojektid.

 

Millised olid selle kuue aasta suurimad kaotused?

Suurim vajakajäämine puudutab finantseerimise normaliseerimist, see sõltub eelkõige poliitikutest. Praegu on Eesti riiklik filmitoetus kümme korda suurem kui kümme aastat tagasi. Arvan, et eesti filmi maine on praegu märgatavalt parem, võrreldes selle ajaga, kui sihtasutus loodi, ning seetõttu hakkavad filmi tähtsust taipama ka poliitikud. Üskki asi ei sünni vigadeta. Pea kõik eesti dokumentaalfilmi ässad tegid EFSiga koostööd, aga kurvastasin, et näiteks Andres Sööt viimastel aastatel sihtasutuse uksest sisse ei astunud.

 

Milliseid möödalaske ja vigu tunnistad oma valitsemisajast EFSis nüüd tagantjärele tarkusega?

Sellest perioodist oleks hea kirjutada memuaare, kui keegi oleks huvitatud kirjastamisest ja selle finantseerimisest. Mälestuste kirjutamisest ära ei ela.

 

Kadri Kõusaare “Magnus” ja Veiko Õunpuu “Tühirand” tehti valmis justkui EFSi kiuste, kes ju nende filmide jaoks raha ei andnud.

 “Tühirand” ei esitanudki taotlust, Kadri Kõusaare film pole ka minu eksperdiks oleku ajal toetust küsinud. Seda tehti juba järgmiste otsustajate  ajal, pead nende käest küsima. Ei saa ju toetada seda projekti, mis toetust ei taotlegi. EFSi peaekspert ei ole Tallinnfilmi peatoimetaja, kes tellib geeniustelt stsenaariume. Pakkumine loob eeldused valiku mitmekesisusele. Et asjad lähevad õiges suunas, näitab seegi, et niisugused filmid on sündinud. Elu on läinud paremaks, kas pole?

 

Aga Maimiku ja Co Esto-TV ju taotles! Kui palju oli “Valju korra!” mittefinantseerimise taga poliitilist survet?

Ei olnud. See oli minu otsus.

 

Kas pead tagantjärele õigeks, et ei toetanud?

“Vali kord!” sisaldab paari väga õnnestunud episoodi eesti dokumentalistika ajaloo seisukohalt vaadatuna,  aga tervikuna on ikkagi tegemist ebaprofessionaalse filmiga. Projekt polnud professionaalselt küps. Aga kolm kuldset episoodi – see on juba saavutus! Ja poisid arenesid kiiresti.

Ja tõtt-öelda, ega  mul olnud põhjust luua endale toonaste Eesti poliitikute suhtes erilisi illusioone.

 

Mis edasi saab?

Võrdlesin kunagi EFSi kui institutsiooni tee-ehitusega: esimene periood Jüri Tallinna ajal oli soosilla rajamine; järgmine seltskond, mina ja Riina Sildos, vedasime kruusa ja siis tuli esimese sillutise panemine. Praegune seltskond vist paneb juba esimest asfalti.

 

Kuhu see tee peaks viima? Ja mitmerealine ja mitmeharuline see tee on?

Ja millised autod seal peaksid sõitma!? Alguses sõitsid Moskvitši-logud ja vanad Volkswagenid  ja Fordid. See, et meil praegu tehakse nii palju filme ja on nii palju esilinastusi, näitab, et asi on kõvasti edasi läinud. Ja kuhu see tee peab viima – ma ütlen, et see tee viib publikuni, liikuvaid pilte armastava rahvani, kui soovid.

Aitäh.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming