Eesti film saab varsti saja-aastaseks

Annika Koppel

Eesti filmivaramust on restaureeritud ja digiteeritud Priit Pärna joonisfilm „Kas maakera on ümmargune” ja Kaljo Kiisa „Nipernaadi”. Pildil Tõnu Kark ja Vilma Luik. 2 x KAADER FILMIST Johannes Pääsuke filmis 27. aprillil 1912 Tartus katselendur Utotškini õhulendu, mida näidati hiljem ka kinos. Seda sündmust peetakse Eesti filmi sünnipäevaks. Varsti tähistame seega Eesti filmi 100. sünnipäeva.

Hea tahte projekt „Eesti film 100” sai alguse 2. juunil 2005. aastal Tallinnas, kui olulisemad filmiinstitutsioonid leppisid kokku ühises kavatsuses tegutseda Eesti filmikunsti sajandi vääriliseks tähistamiseks 2012. aastal, algatades juubeliprogrammi „Eesti film 100 / Eesti filmi aasta”.

Alustasime nullist. Projektijuht hakkas küll tööle, aga tal ei olnud isegi palka, see tuli kultuurkapitalilt taotleda. Ka tuli projekt n-ö välja mõelda, sest ehkki ideid oli kõigil hulganisti, tuli ideedele leida sobiv vorm ja võimalused elluviimiseks või siis tunnistada emba-kumba: kas pole küps idee ise või aeg selleks. Või pole piisavalt tegijaid.

Kõige sagedamini on nende aastate jooksul küsitud: miks nii vara, 2012. aastani on ju aega küll? Nüüd tõdeme, et peame kiiremini edasi liikuma, kui tahame eesti filmi sünnipäeva vääriliselt tähistada.

Esimese tegevusena alustasime Eestis valminud filmide väärtustamist, tuues haruldaseks muutunud teosed taas rahva ette tänapäevaseid tehnilisi vahendeid kasutades. See tähendab vanade filmide digiteerimist ja restaureerimist ning turustamist ja levitamist.

„Eesti film 100” egiidi all on tänaseks Tallinnfilmis taastatud kaks mängufilmi: Arvo Kruusemendi „Kevade” (1969, linastus 2006, välja antud DVD-l) ja Kaljo Kiisa „Nipernaadi” (1983, linastus 2007, DVD valmimisel). Mõlema filmi DVD jaoks tootis Tallinnfilm ka dokumentaalfilmid „Kuidas tuli „Kevade”„ ja „Nipernaadit otsimas”, kus intervjueeritakse filmi tegijaid ja tuletatakse meelde filmi sünnilugu. Taastatud „Nipernaadit” näidati ka Göteborgi raamatumessi raames 2007. aasta septembris. Praegu on restaureerimisel Peeter Simmi „Ideaalmaastik” (1980).

Dokumentaalfilmidest oleme taastanud Jüri Müüri „Leelo„ (1969), animafilmidest Heino Parsi „Operaator Kõps seeneriigis„ (1964) ja Priit Pärna kuus Tallinnfilmis loodud joonisfilmi: „Kas maakera on ümmargune” (1977), „Harjutusi iseseisvaks eluks” (1981), „Kolmnurk” (1982), „Aeg maha” (1984), „Ja teeb trikke” (1979), „Eine murul” (1987). Järgmisena on juba töös seitse nukufilmi: Elbert Tuganovi „Peetrikese unenägu” (1958), „Ott kosmoses” (1961), „Põhjakonn” (1959), „Park” (1966), „Hiirejaht” (1965), „Inspiratsioon” (1975) ja Heino Parsi „Nael 1” (1971).

Oleme asunud ette valmistama projekti Lennart Mere filmipärandi taastamiseks, 29. märtsil 2009. aasta tähistame Mere 80. sünniaastapäeva. Klaarimist ja kokkuleppeid vajavad mõnede filmide õigused, mis jagunevad mitmete osanike vahel. Selgitame, missugused filmid saame taastada ja mis jõuab lõpuks DVD-le. Ettevalmistusfaasis on veel ka Andres Söödi dokumentaalfilmide taastamise projekt.

Enamik meie nõukogude ajal toodetud mängufilmide ja animafilmide originaale on praegu hoiul Moskva lähedal Belõje Stolbõs Gosfilmofondi hoidlates. Taastamiseks on vaja filmi algmaterjali või sellele võimalikult lähedast koopiat. Eesti filmi digiteerimise teeb palju keerulisemaks, kallimaks ja aeganõudvamaks asjaolu, et originaalidest tehtud kõrgekvaliteedilised koopiad tuleb tellida Venemaalt.

2007. aastal valmistasime ette Gos­fil­mo­fon­dist umbes 10 filmi vahepositiivide ühekor­raga väljaostmise, et hind oleks soodsam. Välja ostame järgmiste filmide vahepositiivid: „Valla­tud kurvid”, „Viini postmark”, „Värvilised une­näod”, „Suvi”, „Tuulte pesa”, „Hukkunud Alpinisti” hotell”, „Nukitsamees”, „Arabella, mereröövli tütar”, „Naerata ometi”, „Inimene, keda polnud”.

Taastamisjärjekorras ootab teisigi mängufilme, ent nimetatud filmide algmaterjali Eestis pole. Filmide taastamise järjekorra otsustame „Eesti film 100” töögrupis. Taastamisel on esmaseks kriteeriumiks filmi kunstiline väärtus. Neid filme, mis vääriksid taastamist, on ju tunduvalt rohkem, kui suudame töösse viia. Siis tuleb mängu järgmine oluline kriteerium ehk see, mis seisukorras ja kus on filmi algmaterjalid. Näiteks Peeter Simmi „Ideaalmaastikust”, mida praegu taastame, oli filmiarhiivis vaid üks üsna kehvas seisus koopia. Et otsustada, missugused filmid järgmisena taastamisele võtta, vaeme nende seisukorda mitme kandi pealt.

Seni taastatud mängufilmidest „Kevade” ja „Nipernaadi” on mõlemad Eesti Filmiajakirjanike Ühingu kõigi aegade 10 parema mängufilmi edetabelis, nii nagu ka „Ideaalmaastik”.

Filmitegijad ise tunnevad taastamise vastu järjest suuremat huvi. Nii mõnigi tuleb küsima, millal minu filmi hakatakse restaureerima, see ka nii kehvas seisus. Harvad pole ka juhused, kus saame küsimusi vaatajatelt kirja või meili teel, tuntakse huvi, millal üks või teine film taastatakse ja DVD-le jõuab. Inimesed ootavad oma lemmikfilme pikisilmi ja see teeb rõõmu, sest ennekõike publikule mõeldes me seda tööd ju teemegi.

Filmide digiteerimine ja taastamine neelab kõvasti aega ja raha. Kui alguse juurde tagasi tulla, siis siin on ka vastus, miks oli vaja nii vara „Eesti film 100” projektiga alustada. Et tempot tõsta, vajaksime ennekõike taastamistöödeks rohkem raha. 2012 on ju eesti filmi aasta, selleks ajaks tahame valmis saada esindusliku taastatud filmide valiku.

Teisalt on probleem ka selles, et Eestis puudub digiteerimiseks ja taastamiseks vajalik tehnika ning kogemus. Oleme digiteerimistööd ostnud sisse Soomest ja Saksamaalt. Filmiskanneri hankimise plaane on peetud Eesti Televisioonis, filmiarhiivis, Balti filmi- ja meediakoolis, aga ka mõnedes erafirmades, kuid seni peame leppima tõsiasjaga, et Eestis seda veel ei ole.

Üksnes Nukufilmis hakati käsitsi restaureerimistööd tegema, hangiti selleks vajalik tehnika ja tarkvara. Skaneerimine ja printimine tehakse Nukufilmi partneri juures Saksamaal, kuid üks töölõik käib Eestis. Tõnu Talivee on „Eesti film 100-le” kõik taastatud animafilmid kaader kaadri haaval puhtaks teinud ja värvid särama löönud.

Lisaks taastamisele ja mitmetele väiksematele projektidele-ettevõtmistele on „Eesti film 100” egiidi alt tuule tiibadesse saanud kaks suurt projekti: filmimuuseum ja rahvusfilmograafia ehk eesti filmi andmebaas. Need algatused elavad oma elu, üks Eesti Ajaloomuuseumi ja teine MTÜ Eesti Filmi Andmebaas katuse all.

Kuid teha on veel palju. Meie eesmärgid on kirjas „Eesti film 100” strateegias aastateks 2007–2012, mis vajab nagu iga strateegia aeg-ajalt täiendamist. Neli aastat on ümmarguse tähtpäevani veel jäänud. Teatriaasta loosungiks oli „Sada aastat on alles algus”. Küllap leiame filmiaastalegi sobiva hüüdlause. „Eesti film 100” on astunud pika sammu minevikust tulevikku ja see teekond ei lõpe aastal 2012.

 

Ühiste kavatsuste kokkulepe

Juubeliprogrammi „Eesti film 100 / Eesti filmi aasta” algatamiseks ning teostamiseks, Tallinnas 02.06.2005. Eesti Vabariigi Kultuuriministeeriumi, Eesti Rahvusarhiivi Filmiarhiivi, Eesti Filmi Sihtasutuse, Eesti Kultuurkapitali, Eesti Televisiooni, Tallinnfilmi ja Eesti Filmiajakirjanike Ühingu volitatud esindajad, edaspidi mainitud kui „Eesti film 100” algatusrühm, lepivad kokku ühises kavatsuses tegutseda Eesti filmikunsti juubeli vääriliseks tähistamiseks 2012. aastal, algatades juubeliprogrammi „Eesti film 100 / Eesti filmi aasta” ning seades oma eesmärgiks: väärtustada Eestis valminud filme, tuues haruldaseks muutunud teosed taas rahva ette tänapäevaseid tehnilisi vahendeid kasutades; hoida eesti filmi kui meie rahvuskultuuri olulist osa avalikkuse pideva tähelepanu all; koostada 2005. aasta 30. novembriks „Eesti filmi aasta” esialgne ürituste kava, tegevusprogramm ja eelarve aastateks 2006–2012; leida finantsvahendid „Eesti film 100 / Eesti filmi aasta” ürituste programmi ja selle tegevusprogrammi rahastamiseks;  rahastada „Eesti film 100 / Eesti filmi aasta” läbiviimisega seotud tegevust 2005. aastal vastavalt oma eelarve võimalustele; kaasata programmi elluviimiseks teisi asjaomaseid ning huvitatud organisatsioone ja asutusi; teavitada avalikkust, rahvusvahelisi koostööpartnereid ning fonde programmist „Eesti film 100 / Eesti filmi aasta” ja selle teostumise käigust. Allkirjad:

Siim Sukles, Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium

Ivi Tomingas, Eesti Rahvusarhiivi Filmiarhiiv Martin Aadamsoo, Eesti Filmi Sihtasutus Ilmar Raag, Eesti Televisioon Raul Altmäe, Eesti Kultuurkapital Margit Vremmert, AS Tallinnfilm Jaan Ruus, Eesti Filmiajakirjanike Ühing