Eesti film teel müüdist ratsionalismi

Lauri Leet

  Hoolimata kõikidest pingutustest, ei hinnata Eesti filmi oma kodumaal kuigi kõrgelt. Kunstiliselt huvitavad ideed ei leia meie kinopublikus piisavalt vastukaja, heade projektide teostamiseks ei jätku vahendeid ning näib olevat jätkuv moeasi Eesti filmides näha eelkõige halba.

Tahtmatult tekib küsimus: milline on olnud kinokunsti areng lähiajaloos, ehk on jäänud mõni oluline etapp läbimata ja seetõttu seisaks areng justkui paisu taga? Tuleb arvestada tõsiasjaga, et Nõukogude Liidu kinosüsteemi kokkuvarisemisega langes kokku ka Moskva toetatud süsteem, mille uuesti loomine kestab põhimõtteliselt tänase päevani. Päranduseks saadud ülitugev loominguline baas nii inimeste kui ka üldkultuurilise tausta näol vajab tegusat organisatsiooni. Selle kirjeldamiseks saab edukalt kasutada kolme ühiskondliku faasi konstruktsiooni, mille on terve ühiskonna analüüsimiseks esitanud Marju Lauristin ja Peeter Vihalemm.

 

Mütoloogilise faasi aegne raske algus

 

Mütoloogilist faasi iseloomustab karismaatiliste liidrite, sümbolite ja rituaalide rohkus ning müütide kujunemine. Liikumistes (seega, kinokunsti loomise ja arendamise) osalemise ajendiks on sel hetkel eelkõige inimeste emotsionaalne pühendumine.

Üheksakümnendate algul leidis Eesti film ennast tühimiku eest, mis oli vaja täita, ja see täideti esialgu mütoloogilise faasiga. Selle kesksed tegelased olid karismaatilised filmiinimesed, kellele lisaks filmide loomisele oli tähtis ka organisatoorne, “rahvavalgustuslik” tegevus.

Mark Soosaar, Tiina Lokk, Jaak Lõhmus ning veel mõned suutsid sel ajahetkel üleval hoida mütoloogilist huvi filmikunsti vastu ning kaitsta seda turumajandusliku tasalülituse eest. Kinokultuuri tajuti mütoloogilises faasis pigem revolutsioonilise liikumisena, Hollywoodist tulev lahterdus eelkõige meelelahutuse alla ja nii kannatasid paljud tõelised filmiloojad sel ajal nagu tõelised märtrid. Kõnekas fakt on kas või see, et üheksakümnendate keskel valitses filmitootmises suur põud, aastate jooksul ei valminud Eestis ainsatki täispikka mängufilmi.

 

Ideoloogiline faas kui ideede võitlus

 

Selles defineeritakse väärtusmõisted, aga argumentatsioon on seotud eelkõige ideoloogiliste põhjenduste, mitte tegeliku eluga. Pettumus senises tees on osaliselt paratamatu, sest ootused olid ju kõrged, müüdid osutuvad tegelikus elus realiseerimatuks. Lisaks sellele kasvatab usaldamatust lokkav korruptsioon, kuritegevus ja kihistumine.

Uue faasi algust on näha ka filmimaastikul: algas tugev vastandumine ideoloogiline võitlus. Põhimõtteline jõujoon  kippus eraldama neid, kel oli ligipääs ressurssidele, ning teisi, kes sellele mingil põhjusel ligi ei saanud. See oli konfliktiderohke aeg, kui kõik olid sõjas kõigiga: film ise teatriga, dokumentalistid mängufilmide tegijatega, meelelahutuslikum stiil tõsisega, režissöör produtsendiga ja Eesti Filmi Sihtasutus Eesti Kinoliiduga.

Samal ajal tegeleti ka oma identiteedi otsimisega ning diskursuse kehtestamisega ühiskonnas. Pimedate Ööde filmifestivalist sai kultusüritus ja ka suurem kriis filmiloomes sai läbi. “Georgica” edu rahvusvahelistel filmifestivalidel ning näiteks Jüri Sillarti dokumentaalfilmid lubasid segastes oludes näidata  maailmatasemel ning tugeva käekirjaga loomingut, mis mõjus kui akna avamine umbses toas – paljude tegelik huvi ei ole diskursuste kehtestamine ega ideoloogiline võitlus, vaid siiski enese realiseerimine filmikunsti kaudu.

 

Kriitilis-ratsionaalne faas kui ajaloo lõpp?

 

Selles ühiskonnafaasis kujuneb tegelik demokraatlik kultuur. Kogu  dialoog saab ratsionaalse iseloomu, ideoloogiliste siltide kleepimise asemel saab tähtsaks eri poolte huvide sõnastamine ja ühishuvi leidmine.

Kas Eesti film on sellesse faasi praeguseks hetkeks juba jõudnud, on päris raske määratleda. Loodame kogu südamest, et “Rehepapi” projektiga kaasas käinud skandaal oli kui minevikupärandi sümboolne lõppakord ning edaspidi saab rääkida uuest kommunikatiivsest eetikast ka filmitootmiseks. Kindlust annab sealjuures teadmine, et lisaks riigi toetusele on jõuliselt välja ilmunud ka erakapital, mis uue lühifilmi “Tühirand” näitel suudab toetada alternatiivseid projekte ja teha seda nii, et filmiloojatel on kõik vajalikud vahendid olemas.

Võiks küsida, kas noorte vastakaid tundeid tekitanud filmid (nagu seda on olnud “Tühi­rand”, “Malev” ning “Kohtumine Tundmatuga”)  sümboliseerivad siinkohal nii-öelda akadeemilise filmikäsitluse kaotust? Tundub, et ka filmileviku osas on äärealalt keskusesse, nurga tagant valguse kätte jõudnud Kinoliidu korraldatavad eesti filmi päevad näidanud, et Eestis saab ja võib-olla peakski tegelema vaid nišikinoga, mille käsitlusviis ja meetod olekski heas mõttes asjaarmastajalik.

Siiski, kui püüda kirjeldada Eesti viimase aja filmiprojekte, siis pole neist oskused ja tõsine suhtumine siiski kuhugi kadunud. Vaevalt et keegi julgeb tänasel päeval kahelda näiteks Jaak Kilmi või Andres Maimiku professionaalses tasemes. Tegelikult ei puudu vähemalt osaliselt ebakonventsionaalsem käsitlusviis ka nii-öelda vanade ja hinnatud filmitegijate viimase aja loomingus.  Näiteks Peeter Simmi režissööritöö rahvusvahelises filmiprojektis “Kõrini” või Jüri Sillarti “Kuldrannake” ei kõnele millestki muust kui ajastu nõuetest, mis tunduvadki olevat veidi ebaakadeemilised.

Olulisem siiski jääb: pühendumine. Suur ja tõsine huvi Eesti filmi vastu võikski olla see ühisosa, mille alusel seada filmiinimesed sümboolsesse ühisrivvi, et leida kaua oodatud tasakaal edasiviiva ratsionaalse dialoogi ning loojasõbraliku suhtumise vahel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming