Eesti filmipoliitikast „Noorte kotkaste” näitel

Jaak L?s

Vastukajasid mängufilmile ajakirjanduses 80 aastat tagasi Eesti vabatahtlikud hirmutavad punaväelasi. Vasakult üliõpilane Tammekänd (Arnold Vaino), talupoiss Lepik (Ruut Tarmo) ja sepp Laansoo (Johannes Nõmmik). kaader filmist

Eesti Vabariigi sünnipäeval taas ekraanile ja mõne päeva pärast ka DVD-levisse jõudev Theodor Lutsu mängufilm „Noored kotkad” (1927/2008) pälvis omal ajal laialdase publikuhuvi, mis väljendus lausa nii ägedalt, et politseinikud pidid Tartus Apollo kino juures avaliku esilinastuse päeval, 20. novembril 1927 korda looma. Apollos käis vastset kinopilti vaatamas sõjaminister Nikolai Reek, Tallinna linastusel esietenduskinos Gloria-Palace 14. detsembril istus publiku hulgas riigikogu esimees Kaarel Einbund (Eenpalu). Mõni päev hiljem kirjutas Rahvaleht esilinastusest: „Rahvast palju, film lõpeb tugeva aplausi saatel”.

Publikuvi on üks asi, mida arvasid publitsistid, võiks küsida. Nii nagu tänapäeval, leidis omamaine film ka toona küllalt ulatuslikku tähelepanu ajakirjanduses; välismaa filmi kohta avaldasid ajalehed lühikesi tutvustusi, millele oli lisatud lause-paar hinnanguks. Jooksvalt ilmus kõmulisemaid ülevaateid filmitähtede elujuhtumustest ja maailma kallimatest filmidest nagu „Ben-Hur” (mis jõudis muide kenasti maarahva silmade ette niihästi Võru, Viljandi, Valga ja Rakvere kinosaalides, samuti nagu teised „suurfilmid”, mis tõesti suured olid – „Metropolis” ja „Napoleon”).

Tänapäeva mõistes filmikriitikat ilmuski peamiselt üksnes kodumaiste linateoste aadressil. 1923. aastast tuli igal aastal kinno keskmiselt üks eestlastest tegijate film ja need kõik äratasid alati ka üsna elavat tähelepanu. Omaaegne filmipublitsistika ja -reklaam oleks huvitav uurimisteema. Siinkohal võimaldab ruumipuudus ainult postuleerida, et Eesti filmikriitika arenguloo jälgimiseks maksab läbi käia endisaegne perioodika ja iseäranis kodumaiseid filme puudutavad kirjutised.

Pealiskaudse lehelappamise järel on tekkinud mulje, et „Noored kotkad” oli esimene Eestis tehtud film, mis leidis kajastamist ajakirjanduses üle Eesti. Teema puudutaski ju tervet rahvast – Eesti Vabadussõda, mis kõigil veel meeles oli. Selle kohta ilmus sõnumeid, võtteplatsireportaaže, lühidaid linastustutvustusi, arvustusi. Kirjutusi leiab Postimehest, Päevalehest, Rahvalehest, Uudislehest, Vabast Maast, Võru Teatajast, Lõuna-Eestist, Sakalast, Pärnu Postimehest jt.

 

Vaja arendada kodumaist filmitööstust

Huvitav tänapäeva kontekstiski on tõsiasi, et palju tehti „Noorte kotkaste” valmimise aastal ja ajal juttu Eesti oma filmitööstuse probleemidest. Tagamaadesse süvenemata esitame allpool ainult mõned väljavõtted ajakirjandusest; see oli muide aasta, mil kogu Euroopas räägiti oma filmitööstuse arendamise  vajadusest ja mitmel pool astuti selleks ka samme.

Rahvaleht 19. XI 1927: „Filmisõda algab. London, 17. nov. Filmiseadus võeti täna alamkojas kolmandal lugemisel vastu. Uus seadus määrab kindlaks Suur-Britannia kinoteatrites ettekantavate filmide proportsiooni. Selle seadusega tahetakse ära hoida Inglise kinoteatrite üleujutamist Ameerika filmidega”.

Rahvaleht 29. XI 1927: „Rootslastele Rootsi film. Rootsi on ammugi sellest aru saanud, et võõras filmitööstus ei suuda rahuldada rahva nõudeid, kel endal kuulsusrikas minevik seljataga, ning kes seda meeleldi ka filmis näeks. Sellest asjaolust ergutatuna asus Rootsi hiljuti oma filmitööstuse organiseerimisele, mille tulemusi me juba võime märgata. [—] Kuna meiegi kodumaises filmitööstuses on märgata elavust, siis peaks ka siin rootslaste eeskujul just asutama meie omapäraste filmide valmistamisele.”

Ja seoses Theodor Lutsu filmiga kirjutas Postimehe kriitik Jaan Pert oma filmiarvustuses „Siirius-filmi „Noored kotkad”. Meie kinotööstusest. – Meie kinotoodetest. – „Noored kotkad”” (Postimees, 24. XI 1927) nii: „Igas linnas ja juba igas alevis on kino muutunud kõige rahvarikkamaks lõbustus- või ajaviite-kohaks. Igal õhtul käib siin tuhandeid. Iga kuu veetakse sisse uusi filme, makstes nende eest miljoneid. Aasta jooksul ulatub filmide eest maksetav summa sadadesse  miljonitesse. [—]  Filmide järele on tarvidus – järelikult on mõte ja eluõigus ka oma filmitööstusel.

Aga siin võidakse kahelda ometigi. Võib esitada rida vastuväiteid: meie filmiturg sisemaal on väike; meie ei suuda ühe filmi valmistamisel selle jaoks kulutada nii suuri summasid, kui välismaa esimesejärgu filmitööstused; meie pilt ei suuda siis eelmistega võistelda; meil pole kinotähti, või võimata on neid siia meelitada – meie ei suuda neile vääriliselt maksta. Ja kokkuvõetult siis hakkab tunduma, et kuidas ja kui suure hea tahtega meie asja juures ei oleks, meie produtseerida võiksime ainult keskpärast, või alla seda.  Ja siis poleks nagu mõtetki, vähemalt vaimustavat mõtet meie kinotööstusel.

Esitatud asjaolud pole õnneks nii õudsed, kui näida võivad. [—]

Tähtsamad teosed meie filmitööstuses „Tshekist Miroschenko”, „Mineviku varjud” – „Estonia film”; „Esimese öö õigus” – „Taara film”; „Noored kotkad” – „Siirius filmi” oma. Vähematest ei maksa kõnelda. Õige menukas on välismaal olnud „Tshekist Miroschenko”, mis läbi rännanud mitmed riigid. Ja mida rahuldava huviga vaadatud on.

Sellest näeme, et meie filmitööstusel tagajärgi on. Kuid kahjuks on märgata olnud neis ettevõtetes liialt juhuslikkust. Ei nähta ette järjekindlat ja kavakindlat tööd. Minnakse välja ühe või kahe filmi valmistamisele. Kuidagi saadakse ühe filmi valmistamisega toime. Hangitakse tagasi sissepandud kapital, või tehakse isegi väikest äri – ja lõpp!

See näitab, et kinotööstust seni on võetud enne kõike äriliselt seisukohalt, mis on põhjalik eksitus. Võtke teatrit ainult ärilise asutusena ja ta sureb hiljem või varem välja. Samuti on kinotööstuses. [—]

Praegu jookseb kahes kohalikus kinos film „Noored kotkad”. Näitejuhi esikteos, enam õnnestunud kui mitmed eelmised. Ja juba ainuüksi see äratab usaldust nimet. Kinotööstuse vastu. Puudusi on, aga need on andestatavad esimese teose puhul. Kui eelnõudeta vaadata seda teost, kui ei otsita ses pildis, mida kätte saada siin tahetudki pole, siis võib rahuldusega seda jälgida.”

Oma noore kolleegi jälgedes astub vanameister Karl August Hindrey oma arvustuses „„Noored  kotkad”. Ühe uue Eesti filmi puhul” (Päevaleht 9. XII 1927): „On ilmatu summa, mis eestlane välismaalt toodud filmide eest välja annab. Kõik välismaa riigid, kes filmitööstuse tähtsust tunnevad, sagedasti seda ise oma summadest toetavad, teevad meiega head äri. Ja meie maksame vastutõrkumata, kaalumata, aastast aasta. Siin-seal tekib küll üks või teine ühing, kes ise oma kodumaa filmi luues natukenegi välismaa sisseveole piiri tahaks panna, kuid väike kapital ei luba mitte kõiki võimalusi, mis head filmi tagavad, tarvitusele võtta, ei luba kõike oskust omandada, millest oleneb filmi headus.

Praegu oleme juba rõõmsad, kui mõni Eesti film mõne aja tagant kord jälle kinodes näha on. Juttu ei ole sellest, et alaliselt ja igalpool ikka Eesti oma toodang ekraanil näha oleks – see oleks nagu hulljulge unistus. Sest ei ole ju juttu ka sellest, et üks osagi eeskavast Eesti oma oleks, vähemalt kroonikagi.

Lätil on oma filmipoliitika juba olemas, Läti toetab oma filmitööstust seega, et nõutakse igas eeskavas ka Läti kroonikat. Seega võimaldatakse Läti noorele filmitööstusele alalist filmide tellimist. Ja see mõte on ülihea, nende alaliselt tarvisminevate tellimiste näol saavad ettevõtted jalad alla. Nad on kindlad, et nende ülesvõtted tarvitajaid leiavad, nad ei tarvitse mitte karta, et nende töö vast üleliigseks osutub, sest et kinoomanikud neid ehk ei taha tuua. Nii on neil teatav sissetulek, mis töötamist ja arenemist lubab, sammsammult edenemist ka kinodraama poole, mis jälle sammsammult võõraste kinodraamade asemele võivad astuda, puhtmajanduslikult raha väljavoolu juba suuremal määral takistades, ideeliselt aga võivad levitada mõtteid ja vaateid, mis oma rahvale ja rahva tulevikule kasulikud on, vastukaaluks neile  teistele vaadetele, mis sagedasti ainult propaganda mõttes importeeritakse, nagu Vene „Sovkino” omad”.

Rahvalehe (17. XII 1927) allkirjata artiklis „„Noored kotkad”. Esimene suurfilm Eesti vabadussõjast. Mis räägib Th. Luts ja kolonel Unt” kirjutatakse muu hulgas: „Kui nädal varem Tallinnas demonstreeritud eesti film „Kevade unelm” tõi pettumuse, sest seal ei olnud kandvat ideed, näitlejate head mängud ega tehniliselt häid ülesvõtteid, siis äratab film „Noored kotkad” uuesti usku eesti filmitööstuse tulevikku. „Noored kotkad” – kuigi ka sellel filmil on rida puudusi – võib julgesti asendada mõne kuulsa välismaa filmiühingu  k e s k p ä r a s e i d  filme, mida meile nii palju näidatakse”.

 

Märkusi „Noorte kotkaste” kohta

Arvustavaid artikleid ilmus kümmekond, siiski piirdugem allpool paari tsitaadiga juba viidatud autoritelt.

Jaan Pert Postimehes: „Kohati pole osatud filmile vastavalt tarvitada grimmi ja miimikat. Nii on E. Põder-Roht sepikoja stseenis liialt grimeeritud vanaks, see kordub veel paaris stseenis. Samuti on liialdatud R. Ratassepa grimm, kuigi mängib ta eeskujulikult. Nõmmik-Laansoo jätab üldse väga korraliku mulje. On rida vähemaid osalisi, kes peaaegu milleski soovida ei jäta. On mõjuvaid stseene: meie vabatahtlikkude liinile jõudmine; kolme luuraja edasiroomamine; soomusrongi kohalesõitmine; lai suure lahingu ala; fugaaside kaudu edasiantav korralik granaadi lõhkemise illusioon jne.” [—]  „Th. Luts on ära teinud „Noorte kotkaste” filmimisega suure töö. Kokku tuua näitlejate hulk, mis ulatub sadadesse, pole kerge”.

Karl August Hindrey Päevalehes: „Kõne all olev film „Noored kotkad” on osalt üllatavalt hea. Ta käsitab meie vabadusvõitlust ning ületab oma lahingupiltidega kõiki suuri rahvusvaheliselt tuttavaid löökfilme sel alal. Ei mäleta kuski nii haaravat lahingutegevust nii kaunil maastikul näinud olevat” [—] „Psühholoogilisi vigu on nii mõnigi olemas; kui ratsamehed metsas kedagi  taga ajavad, siis ei joosta mitte, püss seljas, teed mööda nende ees, vaid nimelt teelt metsa. Kui vend punaväelasega elu ja surma peale maas heitleb, ei ringuta õde, täiskasvanud tugev tüdruk, mitte käsi, vaid haarab kas või lambi laualt või ahjuroobi, et appi minna, õnnestugu nüüd see tegevus või mitte” [—] „Sest õige kinoinstinkt on siin pilte valmistanud täis hoogu ja temperamenti, liikuvust ja effekti, nõnda et praegugi, kus sind suurfilmid nii paljude ajalooliste anahronismidega ja isegi võltsimistega mõnikord muigama, mõnikord vihastama panevad, kõne all olev film ses suhtes veel ilmsüütu on, ja oma vooruste pärast vigu, mis pealegi ju parandatavad on, üsna kergesti ära laseb kannatada. Sest et tema põhitoon, iseäranis lõpuosas, seda vaimu ja elevust kajastab, mis meie raskemal ja uhkemal ajal, meie vabadussõjal oli. Ning üldmulje jätab, et meil nimelt sarnaseid filme väga vaja on”.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming