Eesti parim esilaulja kultuuridokumendis

Dokfilmis „Enam kui elu“ on püütud säilitada kuldset keskteed korraliku ehk kassa- ja levikõlbuliku dokfilmi ning filmi aineseks oleva pungi-ideoloogia vahel.

TÕNU KARJATSE

Dokumentaalfilm „Enam kui elu“ (Eesti 2018, 73 min), režissöörid Taavi Arus ja Indrek Spungin, operaator Taavi Arus, produtsent Pille Rünk.

1990ndate algusest tegutsev ansambel Psychoterror ja selle frontman ehk esilaulja Freddy on olnud muusikahuvilistele üks oodatumaid ja kontserdikorraldajatele oma ettearvamatuse tõttu üks kardetumaid esinejaid. Indrek Spungini ja Taavi Aruse täispikk dokumentaalfilm „Enam kui elu“ port­reteerib Freddy kaudu väljakutset, mida tähendab olla punkmuusik XXI sajandi Eestis, kui punk on subkultuurina saanud 40 aastat vanaks. Kuid filmis ei ole piirdutud vaid isikuportreega: siin on peidus mitu kihti ajastu pildist pungi defineerimise katseteni.

Freddy Grenzmann on sündinud 1972. aastal, pungiliikumise kokku­leppe­lisest algusajast vaid kolm aastat varem. Freddy üks esimesi suurema publiku bände Anonüümne AK alustas 1980. aastate lõpul, Eesti pungiliikumise tõusuharjal, saades ruttu legendiks. Tema tuntuima kollektiivi Psychoterror alguseks loetakse aastat 1991. Nüüdseks on Psychoterror avaldanud 15 albumit ning Freddy ise ka ühe luulekogu „Sigalind“.*

Dokumentaalfilm „Enam kui elu“ annab ülevaate Freddy punkmuusiku-teest, kaardistades seejuures ka ühe subkultuuri, ajastu ning selle aja kangelase. Film algab tiheda montaažiga metsa­vaikuses saunavihta tegevast Freddyst ja Psychoterrori lugude helilõikudest, mis kuuluvad eesti pungi klassikasse. Filmi algus ongi üles ehitatud vastandusele: jaantättelikult vihategemisest pajatav Freddy ei saa ju olla provokatiivselt käituv rokkstaar, keda kriitikud võrdlevad Iggy Popiga ja nimetavad Eesti parimaks esilauljaks. Alguskaadrid on ka stilistiline võti mõistmaks seda vormiliselt rabedat, kuid sisu poolest infotihedat filmi. Unikaalsed ülesvõtted Freddy esinemistest Psychoterrori algusaastatel, Saksa ja Taani tuurist 1990ndate kesk­paigas ning pungipidudest nimetamatutes kontserdipaikades, annavad ajastudokumendina filmile suure lisaväärtuse.

„Enam kui elu“ annab ülevaate Freddy Grenzmanni punkmuusiku-teest, kaardistades seejuures ka ühe subkultuuri, ajastu ning selle aja kangelase.

Kaader filmist

Filmis „Enam kui elu“ on püütud säilitada kuldset keskteed korraliku ehk kassa- ja levikõlbuliku täispika dokumentaalfilmi ning filmi aineseks oleva pungi-ideoloogia vahel. Siin on peidus konflikt: ühel pool on pungiliikumine ning selle kandjate ühiskonnavastasus, teisel aga selle sisemise pulbitsuse raamimine kultuuridokumendina. Märgib ju filmikunst juba ise teatud konventsionaalset etableeritust, vormireegleid järgiva rahastamismudelini välja. Freddy-suguse mässumeelse sädeme surumine neisse raamidesse võib ebaõnnestuda, kui läheneda ülalt alla vaatava, kõike teadva krooniku-dokumentalisti positsioonilt. Spungin ja Arus ei ole sellesse lõksu langenud, vaid on isegi mainitud vastuolu selgelt esile toonud. Ühes episoodis on Eesti punkmuusika legendid Villu Tamme, Tõnu Trubetsky ja Peeter Volkonski kutsutud Eesti Muusika Kuulsuste Koja pungiõhtu salvestusele. Et õhtu, mida viib läbi Sten Teppan Vikerraadiost, ei jääks pelgaks targutamiseks, on esinema kutsutud ka Psycho­terror. Saalisistumine ning meenutuste ja heietuste kuulamine pungi teemal, mille surmast on räägitud 39 aastat, pole aga mitte punk, samuti pole punk esinemine mingis „kuulsuste kojas“ 60+ publikule … Nii ongi Psychoterrori ülesastumine sel õhtul tegelikult Freddy protestiakt ürituse vastu, mis surub ta elumõtte naftaliinihaisulisse kappi lahkunud lauljate vanade riiete ja reliikviaks muudetud lauanõude vahele. Pungi ajalise alguspunkti üle puhkeb publiku seas istunud Freddyl vaidlus Volkonskiga, kes püüab seletada pungiliikumise päritolu enne Malcolm McLareni kultuslikku Sex Pistolsi projekti.

Mis on siis punk? Hasso Krull ütleb filmis, et punk on kaua hoitud eba­küpsus. Seda ei tohi lasta ei küpseda ega ka mädaneda, seda peab toitma ja uuendama, vahendid selleks tuleb endal leida. Punk on ka mäss konventsionaalsuse, mugavuse, pealesurutud reeglite, esteetiliste ja eetiliste koodide ning isikliku vabaduse loovutamise arvelt teenitud heaolu vastu. Punk on ka olemise rõõm ja äng üheskoos, puhas energia, isegi kui ta muutub ennasthävitavaks. Siia võib lisada veel ühe tasandi: punk kui asüül, puutumatus. Freddy ütleb, et talle on punk olnud vabastav saatja, millega saab end kõigest välja vabandada. Seega on punkar omamoodi kojanarr, kes teravate väljaütlemistega endale leiba teenib, süsteemile vajalik autsaider, kellele on kõik lubatud. „Enam kui elu“ näitab, et seda kõike Freddys ka on.

Millise punkstiili alla kuulub Psycho­terror, pole oluline. Pärast Generaator Mi, J.M.K.Ed ja Vennaskonda punk­bändide teise laine sees esile kerkinud Psychoterror ühendab 1970ndate Iggy Popi ja 1980ndate Exploitedi ja suomi-pungi, ideoloogiliselt oli Psychoterror aga üks esimesi otseselt sotsiaal­kriitilise sõnumiga bände 1990. aastate Eestis. Freddy laulab tänavatest ja haisvatest nurgatagustest, kust otsivad karmi reaalsuse eest unustust lihtsa töö tegijad. Psychoterror on nende hääle­kandja, kel endal häält ei ole, kuid filmis ei süüvita sedavõrd Psychoterrori fenomeni sotsiaalsesse mõjujõudu, vaid keskendutakse pigem Freddyle ja tema kaudu ka bändi kujunemisloole. See aga on ühtlasi pilt ühest ajastust, naivistlikust ajajärgust lähiminevikus, kus kõik näis veel võimalik. Psychoterrori loo kaudu osutab film ka Euroopa ääremaa bändide traagikale: nende saatuseks ongi jääda esinema oma maa publikule, heal juhul kutsutakse ka naaberriiki mõne varakama talumehe õuepeole, ole sa nii hea esineja kui tahes. Kaudselt tõstatab „Enam kui elu“ küsimuse, kas ja kellele on sellises väikeses riigis nagu Eesti vaja selliseid artiste nagu Freddy. Kas on meil ruumi kunstnikele, kes on sündinud lavale, kuid on sotsiaalselt liiga teravad ja väljaspool kultuuri turvamulli? „Teie jaoks on see trumm ja keelpill, minu jaoks terve elu,“ ütleb Freddy filmis.

„Enam kui elu“ on poeetilise puudutusega dokumentaal, üks Aruse ja Spungini esimesi koostööfilme. Teinegi linastus samuti tänavu: pooletunnine „Pets ja Berliin“ (režissöör Taavi Arus, stsenarist Indrek Spungin, 2018) räägib juba konkreetsemalt sellest, mis saab ühest väikese riigi elukunstnikust suurlinnas. „Enam kui elu“ pole oma püüdlikkusele ja tihedusele vaatamata puudusteta. Võib küsida, kuivõrd põhjendatud on Freddy lapsepõlvelugude kohmakad animatsioonid või kuidas seostuvad ülejäänud filmiga need paar kaadrit kaugelt soojalt maalt, kus üks bändi liikmetest basseinis vedeleb. Segadust tekitab ka filmi keskele paigutatud monokroomne unenäolaadne episood, mis poolitab justkui reklaamipausina äärmiselt infotiheda ja dünaamilise järgnevuse.

Spungin ja Arus on pääsenud oma subjektile äärmiselt lähedale, näidanud Freddy ja ta bändi liikmete nõrkusi ja tugevusi, kuid säilitanud sealjuures neutraalse vaatleja positsiooni. Emotsioonitu asjalikkuse tõttu on õnnestunud Spunginil ja Arusel anda sissevaade punki kui elu- ja mõtteviisi, maailma tajumise ja taasloomise äärmiselt avatud moodusesse: sa võtad ja ka annad, sa ei kogu ega hoia. „Enam kui elu“ on täitnud oma eesmärgi ka siis, kui suunab tutvuma uuesti Psychoterrori diskograafiaga. Kreedona jääb „Enam kui elu“ painama, tõugates (ümber) mõtestama oma igapäevategemisi.

* Freddy Grenzmann, Sigalind. Paranoia, 2017.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht