Eesti popkultuur kui ravimatu haigus

Asko Künnap, popkultuuri tarbija

Kuulda võib head eesti muusikat ja teravat dialoogi, näha saab ilusat kaameratööd ja läbimõeldud kaadreid, tunda on kohatist õudustki ja nalja saab ka.        Lühifilm „Haiguste ravi”, stsenarist ja režissöör Raul Viitung ja Margus Univer, operaator Indrek Kasesalu, helilooja Jakob Juhkam, produtsent Raul Viitung. Osades  Roland Laos, Piret Laurimaa, Marco Laimre, Kristy Leek, Igor Maasik, Kristo Sild, Raul Velbaum ja Ott Aardam. Esilinastus 9. III kinos Sõprus.        Hiljuti näidati Tallinna kinodes eesti filme. Ettevõtmise  nimi oli Eesti filmi päevad. Tore kokkusattumus, sest Tallinn, vaatamata kõikidele oma veidrustele, on endiselt Eesti pealinn.         

Hollywood vs. Tallywood       

Eesti filmid olid just sellised, nagu kahtlustasingi: aeglased, hämarad ja fookusest väljas. Ei, mitte kaamera objektiiv polnud fookusest väljas (pilt oli enamasti jälgitav, inimesed ekraanil äratuntavad), vaid lihtsalt autori mõte ei  tahtnud hästi teravduda. Ja ega festival isegi ei võtnud kontuure. Karta on, et suuremale osale potentsiaalsele auditooriumile jäi selle toimumine hästi hoitud saladuseks.         

Kui Hollywoodis toodetud elavad pildid paistavad ja kostavad kaugele, teevad tühisemastki tühjast suure tüli, siis siinne film luurab oma publikut nagu kodutu kass: kord vilksatab kuri kissis silm, kord on prügikasti kaas paigast nihutatud, aga ei enamat. Mis ei tähenda, et filmid oleksid kunstiliselt lombakad ega vääriks tähelepanu. Manfred Vainokivi dokumentaal  Evald Okasest oli lihtsalt suurepärane. Ilus väike film suurtest inimestest, kõrvalpeaosas Kalju Suur. Ja intensiivne teraapiline seanss „Haiguste ravi”, autoriteks Raul Viitung, Margus Univer ja Indrek Kasesalu, pures päris korralikult. Sellest siis pikemalt.       

Hermeetiline purk vs. avatud platvorm       

Angloameerika kultuurist ja selle eripäradest oleme me kõik sunnitud osa saama ja nende kambasisestele (kunstilise üldistuseta) naljadele  kooris kaasa naerma ning kiitma. Ülejäänud maailmaga, olgu siis tegemist nii pisikese kultuuriruumiga nagu Eesti või Mari või nii suurega nagu Hiina või Brasiilia, ei eeldata automaatset kaasamõtlemist või -tundmist.       

Seega on Viitungi-Univeri-Kasesalu film pigem hermeetiline purk kui avatud platvorm: kõneldakse vähelevinud soome-ugri keeles, kuulatakse kohalikke 1980. aastate staare, tsiteeritakse meie enda mikroskoopilise popkultuuri tüvitekste, põetakse põdemist, millest ükski korralik indogermaanlane, kel kõik postmodernsed ikoonid pähe õpitud, ikkagi mitte  mõmmigi aru ei saa. Onu Bella elutreeneri rollis, Velbaum pahelise fotograafina, Von Krahl ja Ku-Ku, liibuva särgiga Jaak Joala vinüülikattel, Fred Jüssi lindistatud loodushääled ja rabakultus – mida see kõik ühele pahaaimamatule päruseurooplasele (olgu ta siis seda ealistest või geograafilistest iseärasustest tingituna) ütlema peaks?     

Mingid sümbolid ja sõnad nagu „Sonic Youth” Marco Laimre T-särgil või kultuuriüleselt ühemõtteline kontorimaastik tulevad ju tuttavad ette, aga kunstiakadeemia lammutamise  stseen või kogu Ülo Kiple kultus jäävad kindlasti täiesti krüptilisteks. Ja nõnda kindlam ongi. Sest nõuka-aja loojangu ja uue vabariigi alguse popkultuur võib oskamatule tarbijale lihtsalt liiga kangeks kraamiks osutuda.   

Suur kunst vs. väikesed asjad ja nende jumalad   

Kunst hakkab seal, kus lõpeb käsitöö, öeldi vanasti. Aga vanasti oli ka muru murum ja taevas taevam, rabast rääkimata. Nullindatel lõppes kunst ära. Ja käsitöö ei saanudki hakata, oli ammu juba ära unustatud.   

Filme tehakse tänapäeval fotoaparaatidega, režissööriks õpitakse You Tube’i vahendusel. Ja õige muusikavalik teeb reklaamklipi. (Reklaamikunstnikud, kõrvad kikki!) Kuid kas see teeb ka filmi? Jah ja ei. Ei, kui mõtleme kõigile neile suurepärastele tummfilmidele, mille taustaks uuemal ajal küll klassikat, küll eksperimentaalset  süvadžässi sobitatakse, aga mis on nauditavad sama hästi ka käo kukkumise või kärbeste pirina saatel. Jah, kui mõtleme sellistele linateostele nagu Francis Ford Coppola „Apocalypsis now” („Tänapäeva apokalüpsis”) või Darren Afonofsky „Requiem for a dream” („Reekviem unistusele”). Muusikat ei saa ka „Haiguste ravi” puhul maha keerata või alahinnata. Loodan, et väikese eelarvega ja katsetusliku debüüt(lühi)  filmi võrdlus mastaapsete tellisfilmidega siinkohal atesteeritud kriitikuid asjata ei pahanda – „Haiguste ravi” istub just sobivalt poolele teele kohalikke Kuldmune kompivate telereklaamide ja „päris” filmide vahele. Sealjuures jääb see vabaks suuremat jagu debütante vaevavast kinnisideest kogu maailma tõde kohe ja korraga endast välja valutada. Sest saab ka nõnda: üks film ja üks narratiiv, mõned minutid ja mõned kunstilised kujundid.         

Mälu vs. Näoraamat       

Ma ei tea kas tegemist on põlvkonnafilmiga ja  kas autorid üldse esindavad mingit ühte kindlat põlvkonda. Toimuvat eestimaist kujutavat kunsti ja kirjandust iga päev tarbides olen märganud, et veelahe jookseb siinkandis väga konkreetse koha pealt, nii tegijad kui auditoorium jaguneb kaheks: nendeks, kes mäletavad nõuka-aega, ja nendeks, kes ei mäleta. Ja ükskõik, kuidas ka need viimased, nooremad siis, ei pingutaks, ega nad sellest, kuidas, miks ja kui kiiresti maakera ringi käib, eriti aru ei saa.  Minu ligemale saja-aastane vanaema proovis mulle kirjeldada revolutsioonijärgset Peterburi ja sealsete eestlaste eluolu, nõnda, nagu tema neid lapsesilmadega nägi, Eesti Vabariigi tõuse ja mõõnasid 1920. ja 1930. aastatel, paljutki veel. Vanem kolleeg (Marco Laimre usutavas kehastuses) proovib filmis „Haiguste ravi” (Roland Laose poolt siiralt ja selgelt välja mängitud) antagonistile rääkida popkultuuri haralistest juurtest Eesti NSVs.       

Mõlemal juhul lööb õpetaja lõpuks lootusetult käega ja õpilane peab leppima vaid peotäie vastuoluliste salvestuste ja allegooriliste juhistega. Nagu oli lugeda, ei toetanud filmi valmimist ei kultuurkapital, EFSA ega ka terve mõistus. Aga nalja saab. Kuulda võib head eesti muusikat ja teravat dialoogi, näha saab  ilusat kaameratööd ja läbimõeldud kaadreid, tunda on kohatist õudustki.     

Teisisõnu: jäta Näoraamat vahelduseks näppimata, mine ja vaata pulbitsevat kodumaist popkultuuri! Seda on üllatavalt lihtne tarbida, aga koos kangelasega raske läbi ja üle  elada. Näha saab kõike muud kui luterlikku kudemist, põdemist ja aeglast surma läbi venivate panoraamide. Sõpruse kinos tuleb „Haiguste ravi” uuesti ekraanile.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming