Eesti Siberis, Siber Eestis

Andreas Kalkun

Suur osa fotosid pole tehtud spetsiaalselt selle näituse jaoks, vaid on pärit Eesti Rahvaluule Arhiivi ja Eesti Kunstiakadeemia kogudest.   Näitus „Siberi eestlased” Tartu ülikooli ajaloo muuseumis, koostajad Anu Korb ja Kadri Viires; „Siberi muld, seto süda” Tartu ülikooli ajaloo muuseumis, koostaja Marge Laast.  Näitused avatud kuni 28. II 2009.   Siber seostub eestlastele enamasti traumaatilise kogemusega: igas peres on mõni lugu öisest viimisest, küüditatud voodihaigest, pealekaebajast, loomavagunist, nimeta hauast, näljast või ka lahkest hoiatajast ja tagasitulijaist. Et Siber võiks olla mõnele eestlasele armas sünnimaa, kõlab kuidagi oksüümoronlikult  ja uskumatuna. Ometi on Siberi eesti kogukonnad juba muljetavaldavas eas. Eestlaste ulatuslik idasuunaline väljaränne sai alguse 1850. aastate keskpaiku, kui mindi kodumaalt uut maad, viljakandvat mulda ja vabadust otsima. Jõuti Krimmi, Kaukaasiasse, Loode-, Põhja- ja Kesk-Venemaale ning Siberisse. Siberisse rajati üle saja eesti asunduse ning näiteks 1939. aastal elas seal loenduse andmeil kokku 33 600 eestlast. Lisaks  vabatahtlikult emigreerunud eestlastele oli juba XIX sajandi alguses tekkinud Siberisse väljasaadetute asundusi (vanim Rõžkovo, asutatud 1803), kuhu oli eestlaste kõrval koondatud muidki luterlastest väljasaadetuid.

Rahvaluule arhiivi vanemteadur Anu Korb ja kunstiakadeemia soome-ugri uurimisprogrammi juht Kadri Viires on tänuväärsel moel oma jõu ja teadmised ühendanud ning kokku pannud Siberi eestlasi tutvustava näituse.  Praegu on näitus Tartus, kuid loodetavasti jõuab see ka Krasnojarskisse ja mujale. Näituse koostajatel ongi soov oma näitusega kodueestlaste Siberi-kuvandit muuta ja näidata seda kauget maad ja seal elavaid rahvuskaaslasi sellisena, nagu nemad on seda kogenud. Näituse sissejuhatavas tekstis võetakse kokku ka näituse lihtne ja selge idee ning eesmärk: „Siber on paljude eestlaste kujutlustes karmi kliimaga hiiglasuur maa-ala, väljasaatmiste ja vangilaagrite paik. Näituse koostajad aga puutusid Siberis kokku nii sooja päikese kui ka ääretult südamlike ja külalislahkete inimestega. Sellest positiivsest emotsioonist ajendatuna kutsume teid reisile Siberisse, külla meie rahvuskaaslastele”.

Lisaks glamuursele läände emigreerunud eestlaste uurimisele leidub ka pühendunuid, kes on juba aastaid olnud huvitatud idapoolsest diasporaast. Eesti folkloristidest on  kahtlemata staažikaim ja põhjalikem Siberi eestlaste uurija Anu Korb, kes lisaks doktoritööle on kokku pannud ka hulgaliselt Siberi eestlaste pärimust tutvustavaid väljaandeid („Eesti asundused” I–IV, CD „Siberi eestlaste laulud”). Anu Korb on muuhulgas tegelnud ka välitööde metoodika ja eetika küsimustega, ning pole selline uurija, kes pärast „informandilt” vajaliku kättesaamist inimese unustaks. Ta osaleb aktiivselt kodumaale naasnud eestlasi  ühendavas Ida-Eestlaste Seltsi töös ning uurib aktiivselt ka Eestis elavate siberlaste lugusid. Anu Korb peab kirjavahetust oma kaugete uuritavatega ning talle on oluline, et kõik tema Siberi-teemalised väljaanded (aga ka osa salvestistest ja fotodest) jõuaksid ka Siberisse. Selline moodne dialoogilisus ja empaatiline uurimine lõhub uurija ja uuritava hierarhiat ning on kahtlemata ka vastutustundlikum ja eetilisem kui traditsiooniline folkloristi „kõhurääkija”  positsioon, kui uurija üritab kehastada „objektiivset” meediumi või kanalit, mille abil „kultuur” meiega räägib. 10. ja 11. detsembril, enne näituse avamist, peeti ka Anu Korbi korraldatud Eesti-Läti ühiskonverents „Rahvuskaaslased Siberis”, mis andis hea võimaluse Siberi diasporaa uurijatel tutvustada oma senist rahvuskaaslaste uurimist ning vaagida ka edasise koostöö võimalusi. Konverents kinnitas, et tänased Siberis  elavad eesti/seto ja läti/latgali kogukonnad on sarnased ja sarnaste probleemidega. Sai hea ülevaate uuritavatest teemadest ning sellest, millisena nähakse uurija ja kogukonna suhet. Näituse teine koostaja Kadri Viires on pikka aega juhtinud kunstiakadeemia kuulsusrikkaid ekspeditsioone soome-ugri rahvaste juurde. Kunstiakadeemia kolmekümnes uurimisreis 2007. aastal tehti Krasnojarski krai eesti ja seto küladesse.

See sümboolne pöördumine Venemaa avarustes asuvate hõimurahvaste juurest oma rahvuskaaslaste juurde oli kahtlemata hea mõte, sest sama ohustatud ja õrnad kui väikerahvad on eesti kogukonnad Siberis. Ekspeditsioonile mindi koostöös rahvaluule arhiiviga, kunstiakadeemia tutvus suurima Siberi eesti kogukonnaga Ülem-Suetukis ja ER A ekspeditsioonigrupp jäädvustas Siberi setode pärimust. Välitöödel sündis ka näituse idee. Anu Korbi ja Kadri Viirese näitusel on keeruline  ülesanne anda ülevaade „Siberi eestlastest”. Nii nagu Siber on kaugelt vaadates ühtmoodi külm ja karm maa, võivad tunduda ka eesti kogukonnad Venemaal ühesugused. Tänaseks on Siberi eestlase arv küll kahanenud, kuid külad on siiski oma selge identiteediga: erinevad nii loodus kui inimesed. Selgelt eristuvad teiste hulgast muidugi seto külad, aga keeleliselt (ja pärimuslikultki) eristuvad üksteisest lõunaeestikeelsed ja põhjaeestikeelsed  külad, segarahvuselised ja üherahvuselised külad, keskustest kaugel ja linnalähedased külad jne. Näitus annab sissevaate üldistesse teemadesse (väljaränd Siberisse, territoorium ja loodusolud, asustus, eestlased arvudes, elatusalad, keel, usuelu, kombestik jne) ja tutvustab lähemalt ka Siberi eesti kogukondi. Suur osa fotosid pole tehtud spetsiaalselt selle näituse jaoks, vaid on pärit rahvaluule arhiivi ja kunstiakadeemia kogudest.

Kadri Viires on  seisnud tõenäoliselt väga keerulise valiku ees, et leida Siberi eestlasi adekvaatselt representeerivaid ja samas kunstiliselt küpseid fotosid. On selge, et eri aegade fotod on eri nägu ning folkloristi ja kunstniku objektiivi ette on jäänud erinev maailm, kuid valik on siiski muljetavaldav ja informatiivne. Vanade fotode ümbervõtted ja uusimad ülesvõtted mõjuvad koos üllatavalt hästi. Ülem-Suetuki lapse joonistatud koduküla kaardist inspireeritud Toomas  Paaveri ja Karri Tiigisoone kaart ja panoraamid kombivad kunsti ja teadusliku täpsuse piire, kuid jäävad õnnelikult seotuks algse lapseliku impulsiga. Näitusele annavad mõnusa tausta Ülem-Suetuki küla jaanitule hääled ja laulud (Madis Tuuderi video 2007. aastast). Hoopis teistsuguseid laule ja hääli kostis aga Marge Laastu näituselt ülikooli ajaloo muuseumi valge saali rõdult. Näitus „Siberi muld, seto süda” on väga isiklik vaade kahele seto külale Siberis. Kui Anu Korbi ja Kadri Viirese näitus üritab anda suurt ja põhjalikku sissevaadet Siberi eestlaste tänasesse ja eilsesse, siis see näitus ei taotlegi mingit objektiivset representatsiooni või laia haaret. Ometi sobivad näitused teineteist ideaalselt täiendama: ühe inforikkus ja põhjalikkus ning teise tundeerksus ja põgusate hetkede jäädvustused harmoneeruvad kenasti. Marge Laast jätkab Ülem-Suetuki kaardiga kokkukõlavat lapselikku  ja ausat vaadet, mis ei selekteeri jäädvustamiseks ainult vanapärast ja „autentset”, vaid näeb tänaste Siberi setode argipäevade ilu. Setokeelsete täiskasvanute kõrval on jäänud objektiivi ette ka venekeelsed lapsed ja folkloristid ning jäädvustaja pole püüdnudki jätta muljet, nagu oleks ta läbipaistev ega mõjutaks oma kohalolekuga ümbrust.

Mõlema näituse ühine eesmärk on aga tuua võõrsilt omadelt sõna, et me ei unustaks neid  ning uuendaksime oma sidemeid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming