EFÜ auhindas Veiko Õunpuu “Tühiranda” ja Margit Tõnsonit

SIRP

 

Foto: Piia Ruber

 

Eesti Filmiajakirjanike Ühing (EFÜ) andis kolmapäeval kinos Sõprus kätte 2006. aasta eesti parima filmi ja parima filmiajakirjaniku auhinna. Neitsi Maali kuju pälvis režissöör Veiko Õunpuu mängufilm “Tühirand” kui “napi stiiliga tundlik film, mille maneristlikud poosid just rõhutavad siirust. Film mõjub kui väike ja soe mälestusmärk iroonilisele südamlikkusele.”

 

Eesti parimaks filmiajakirjanikuks tunnistati Eesti Ekspressi kultuurilisa Areen filmi- ja teatritoimetaja Margit Tõnson “selgesõnaliste, läbinägelike ja hoogsalt sarmikate filmikäsitluste eest”.

 

Palju õnne ka Sirbi poolt. Margit Tõnson, kuidas hindate eesti filmikriitika seisu aastal 2006?

Andekad inimesed tegelevad XXI sajandi Eestis tuhande asjaga. Ja nii kipubki pilt jääma eklektiliseks. Minusuguseid palgatöölisi, kelle südameasjaks on anda eesti filmist ja maailma filmist adekvaatne pilt, on vähe. Filmiajakirjanike ühinguski on palju režissööre, kes kirjutavad kõrvalt. Aga kirjutavad väga hästi. Lihtsalt harva. Palju on räägitud ka sellest, et eesti filmi tuleks kuidagi leebemalt, omamehelikumalt käsitleda. Et ei pea teda asetama maailma mõõtkavasse. Sellega ma pole nõus ja selle poole ma püüdlen, et allahindlust ei tehtaks.

 

Mida jääb puudu meie filmikriitikas, mida jääb üle, mida üldse ei ole?

Puudu jääb haardest. Mõtlen siinkohal seda, et kajastatakse küll kiiresti-kiiresti, konkurentsi sunnil – iga levisse tulev film, aga analüüsi, laiahaardelist looja arengu hõlmamist napib. Päris filmiajakiri oleks väljund, olgu ta kas või online-väljaanne.

Üle on piiritundetut ümberjutustamist, aga ma arvan, et see kasvab välja. See on suures osas toimetajate laiskus otsida ja tellida lugusid inimestelt, kellel oleks filmiga isiklikum suhe kui “käisin kinos, nägin seda, meeldis/ei meeldinud”.

Maailma mõttes filmikriitikut, kelle elu sisuks on aastaringselt mööda festivale sõita ja sõrme pidevalt filmi-ilma pulsil hoida (ja omades pikka kogemust, ka kiiresti uusi suundumusi diagnoosida, taastulemisi ennustada, järeldusi teha), meil Eestis ju pole.

 

Äkki on asi sel sajandil eelmisega võrreldes alla käinud?

Sajandid on tinglikud, nii ei saa asju arvestada. Aga ikkagi, raske võrrelda, olen alles nii noor kirjutaja, konkreetse sajandi inimene. Eelmisel sajandil alles lõpetasin keskkooli ja korjasin esimesi teooriateri humanitaarinstituudis Rein Raua käe all. Lugesin põhiliselt välismaa ajalehtede kriitikakülgi, Eestiga olin siis vähe kursis.

 

Mida ootate meie valmivatelt täispikkadelt mängufilmidelt?

Ootan mõtet, põhjendatust, veendumust, usku, sõnumit.  Liiga pateetiline? Miks mitte, sest nagu Jaan Ruus kaunilt sõnastas, on aasta kriitik samasugune idealist kui filmitegijagi. Ma tahaksin, et keegi ei astuks sirge seljaga lati alt läbi. Seda on valus vaadata ja sellest on veel valusam kirjutada. Üritage hüpata!

 

Dokumentaalidelt ja animapiltidelt?

Dokumentaalidegagi on asi paranemas. Ootan, et iga dokumentaalfilmi tegija oskaks endalt ja teistelt nõuda rohkemat, et ta ei asuks, kaamera käes ja mikrofon teises, lihtsalt teele nii, et sellest loost ei saa puht tehnilistel  põhjustel asja.

Animas – vähem egotrippi!

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming