Efektsed eksperimentaalklipid ja liigne improvisatsioon

Margit Adorf

Intensiivne pildijada on rabe ega püsi hästi koos. Mängufilm „Kõik muusikud on kaabakad” (Allfilm, 2012, 86 min), režissöör ja stsenarist Heleri Saarik, produtsent Piret Tibbo-Hudgins, operaator Erik Põllumaa, kunstnik Kristina Lõuk, helilooja Tõnis Leemets, monteerija Jaak Ollino jr, kostüümikunstnik Helina Risti. Osades Riina Maidre, Nero Urke, Jarek Kasar, Helina Risti, Lotte Jürjendal, Mihkel Kõrvits, Jelena Skulskaja jt. Esilinastus 26. X kinos Sõprus. 27aastane muusikavideorežissöör Heleri Saarik tegi oktoobris oma täispika mängufilmi debüüdi. „Kõik muusikud on kaabakad” on vist esimene eesti film, mis algab kohe seksistseeniga. Kui tõele au anda on alguses veidi eelmängu ööklubis väänlemise näol, kuid siiski. Algus on igatahes paljutõotav ning peaosalised Riina Maidre ja Nero Urke teevad rolli, millele ei ole midagi suurt ette heita. Filmi teevad nõrgaks stiililine ebaühtlus, tegelaste üheplaanilisus ja see, et filmimise käigus on liiga palju usaldatud improvisatsiooni. Kui film olekski puhtalt eksperimentaalne ja üles ehitatudki vaid improvisatsioonile, siis võiks sellele läheneda hoopis teisest kandist, kuid püütud on ikkagi teha „korralikku” filmi, „päris” väljamõeldud tegelastega ja paikapandud süžeeliinidega. Kokku on saanud aga logisevate ühenduslülidega efektsete eksperimentaalklippide pundar. Alguses oli film plaanitud lühifilmiks, kuid tegijad sattusid mõnevõrra hoogu ja sellest kasvas välja midagi pikemat. Kindlasti ei taha ma öelda, et tulemus on halb, ei, see on huvitav, see on vaadatav ja nauditav, kuid film pole traditsiooniline ja sellel on palju puudusi.

Nägin Heleri Saarikut intervjuud andmas telesaates „Ringvaade”, kus ta ülbelt teatas, et nii väikese raha eest, mis tal filmitegemiseks oli, saadi tulemuseks ikka väga hea film ja et ta ei plaani mingit järgmist filmi, sest Eestis pole mõtet filme teha. Võib ju fantaseerida, mis ja kuidas võiks, aga siin ei ole vaba vaimulennu filmilindile püüdmiseks piisavalt võimalusi ja tema enam niimoodi filmi teha ei taha, nagu seekord tehtud sai. Ta rääkis samas saates veel sellest, kuidas ta filmi tehes nälgis (et las ikka mehed ja näitlejad söövad võtteplatsil) ja kuidas ta ei jõudnud kodus ahju kütta ja külmus selle tulemusena poolsurnuks. Seega võib ta ilmselt samastada tegelastega tema filmis: kohati pursatakse välja andekaid loomeplahvatusi, kuid eluga ei saada hakkama.

Heleri Saarik on varem teinud muusikavideosid, neist üks, Popidioti „Reedene riputus” („Hanging on Friday”) pärjati 2010. aastal Eesti muusikaauhindade jagamisel parima muusikavideo tiitliga. Muusikavideosid tehes puutus Saarik kindlasti kokku ka muusikutega, kuigi väidetavalt ei ole ta ise milleski sellises, mida filmis näitab, osalenud. Seda võib isegi uskuda, sest filmi on sisse toodud tugev narkoteema liin, mis on kohati lahendatud kohmakalt või väheusutavalt (kioskist mutikese käest otsesõnu „illegaalsete ainete” küsimine näiteks). Siiski võib arvata, et paljud filmis esitatud stseenid on mälupildid, mis on nopitud elust enesest, igatahes on siin ka väga ehedaid kohti. Kõige selle juures näib, et Saarik pelgab liiga elulähedaseks minna ning hoiab reaalsusega distantsi näiteks apokalüptiliste interjööride ja sürreaalsete vahelõikude abil.

Režissöör Saarik kindlasti põleb ja säriseb, kindlasti on ta Päris Kunstnik, selline, kes on kohati liiga edev, enesekeskne, maniakaalne, normaalsetele inimestele kurnav, mõistetamatu ja boheemlaslik. Tal on oma käekiri, kuid see pole kindlasti selline, millega võluda masse või mis edastaks selget visiooni ja sõnumit. Ta on hüplik, neurootiline, epateeriv ja kenitlev. Kui Saarik liiguks edaspidi sinnapoole, et oma mõtteid liigse vingerdamiseta arusaadavamas vormis esitada, oleks tal kindlasti lööki nii kodupubliku kui festivalipubliku seas üle maailma.

Kahjuks on muusikavideo keeles üles võetud täispikk mängufilm „Kõik muusikud on kaabakad” liiga väsitav, liiga intensiivne pildijada, mis on rabe ja pudisev, ei püsi hästi koos. Selle suur miinus on see, et kõik kokku on üheplaaniline seisund: tegelased on paigas, keegi ei arene, keegi ei muutu paremaks, keegi ei käi ka alla, puudub intriig, puudub probleem. Lihtsalt kena on vaadata klanitud kaadreid ja kuulata hästi esitatud muusikat, mis on kokkuvõttes lihtsakoeline meelelahutus. Ekraanilt vastu vaatavail tegelastel, mitte ühelgi nendest, ei ole probleemi, nad kulgevad, kuid ei juurdle selle üle kuigivõrd ega viitsi eriti mõelda selle üle, kuhu. Tabasin end filmi vaadates mõttelt, kuidas küll sellisele filmile üldse raha eraldati, kuidas või missuguste argumentidega see idee rahastajatele müüdi. Ega ma ka ise viitsinud selle üle pikemalt pead murda, mind see lihtsalt hämmastas.

Muidugi on see rõõmustav, et tehakse ka niisuguseid „nišimaid” filme, et neilegi jätkub raha, oma publiku leiab film kindlasti, kuid võib arvata, et sellest ei saa nii suur menuk, kui oli näiteks „Vasaku jala reede”. Selle filmi puhul oli tegijatel teada, mis žanris nad seda teevad. Tundub, et Saarik pole pidanud stiililist ühtlust või žanrimääratlust oluliseks, kuid paraku on see miinus.

Üks on kindel, lühivormides on Saarik väga hea tegija. Tema täispikk mängufilm mõjub siiski veel ponnistatuna ja on pika filmi kohta liiga kramplik visklemine. Lühivormi reegleid ja mustreid ei saa lihtsalt täispikka formaati üle võtta, täispika filmi puhul peaks lugu olema sujuvam ja, mis peamine, lugu peaks olemas olema ja jooksma. Võib ju rääkida sellest, et „Kõik muusikud on kaabakad” on rohkem nagu „seisundifilm” ja et film on visuaalne kunst ja seal ei pea kõike sõnadesse panema, kuid visuaalsus ei vabanda siiski välja tervikliku loo puudumist. Pealegi lõhub selles filmis ka visuaalne pool tervikut ja on killustunud.

Praegu vaatab ekraanilt vastu küll andekas kritseldus, kuid see mõjub visandina, mitte lõpetatud kunstiteosena. Filmis on häid, isegi väga häid kohti, stseene, lõike, kuid linateos jääb siiski logisema ja kriipima: see on ühtaegu kohati väga eluline ja kohati liiga unenäoline film. Narkostseenide puhul ei saa paralleeli tõmbamata jätta ka Gaspar Noé filmiga „Tühjusesse” („Enter the Void”, 2009), mis jooksis paar aastat tagasi meiegi kinodes. Üldiselt soovitan selle filmi asjus mõne koha pealt küll silma kinni pigistada, vaadata võib seda kas või ainult muusika pärast.

Vaata ka https://www.facebook.com/KoikMuusikudOnKaabakad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming