Ei muud kui maailmalõpp

Rotterdami filmifestivali auhinnatud filmid ja eredamad hetked

NEIL YOUNG

„„Te ütlete, et Viimnepäev on juba ära olnud?“

Oo jaa,“ vastas Bugenhagen. „Ja tuleb veel palju kordi.““

„Ettekuulutus“ („The Omen“, Richard Donner, 1976)

„Araabia“ ei jõudnud küll auhindadeni, ent võiks vabalt paigutuda selle sajandi täispikkade filmide paremikku.

Kaader filmist.

Kui Donald J. Trump osutub tõesti Antikristuseks – ükski kihlveokontor ei annaks praeguste asitõendite põhjal tõenäosuseks rohkem kui kakskümmend ühe vastu – kiirustavad rõõmsad satanistid üle maailma nimetama aastat 2017 „esimeseks aastaks“, nagu seda teeb eksalteeritud Roman Castevet „Rosemary lapse“1 lõpus. See ebapüha uitmõte kargas pähe, nähes Polanski klassikalise teose lõpustseeni ühe esimese asjana XLVI Rotterdami filmifestivalil. „Mansfield 66/67“2 on jõuludestki kämbim väike dokfilm kurva saatusega Hollywoodi sekspommist Jayne Mansfieldist, eriti tema kummalisest seotusest Mansoni-eelse California kõige tähelepanujanulisema satanisti Anton LaVeyga.

LaVey karnevalilik kuradikummardamine, mis täitis noil üsna süütutel aegadel lugematud leheveerud, oli iseenesest üsna kurjakuulutamatut laadi. Viiskümmend aastat hiljem pani Trumpi šokeeriv edu Time’i täiesti tõsiselt kujutama oma kaanel uut presidenti, kelle isa teine eesnimi oli muuseas Christ kõigi võimalike seast, karakterina filmist „Oomen III. Viimane konflikt“,3 punase Time’i logo M-tähe nurgad ülisuurte kuradisarvedena peas. Nüüd on see kodanik ülemkomandöriks 2 112 300 mehega armeele, mille ülalpidamiskulud ületavad seitsme suuruselt järgmise armee kogukulud, ja tema kõrval on alati assistent, kelle käes on kardetud tuumajalgpall ehk tuumakohver.

Rotterdami filmifestival kestis 25. jaanuarist 5. veebruarini, Trumpi administratsiooni päevade nr 6–17 vältel. Sel perioodil lasti käiku ka direktiiv nr 13 769, mis „kaitseb rahvast võõrterroristide sisenemise eest Ameerika Ühendriikidesse“, tuntud ka “Moslemikeeluna“, mis kutsus esile šoki- ja vihalaine nii koduriigis kui ka kaugemal.

Kuigi elu on tõsielu-show, ei saa kanalit vahetada. Iga selle seebiooperi uut vaatust jälgib pingsa, hirmunud tähelepanuga suur osa festivali rahvusvahelistest külalistest. On nad ju vaid ajutiselt selles pulseerivas linnas, millele on, nagu ka teistele sadamalinnadele, pannud aluse mitmed sisserännulained ning mille rahvastikust üks kaheksandik on moslemid. Hiljutine järsk rahvusäärmusluse tõus (paljud panevad sellele protofašismi diagnoosi) Ameerikas, Venemaal, Türgis, Indias ja nii mõneski Euroopa Liidu nurgas teeb muret inimestele, kelle kodulinna Rotterdami kesklinn hävitati peaaegu täielikult Luftwaffe õhurünnakus 1940. aasta 14. mail.

2017. aasta jaanuaris lõpus pidid inimesed seega tunnistama tõsiasja, et elavad USA domineeritud maailmas, kuid see on ohtliku ideoloogi meelevallas, planeedil, mis on pea ees sügavikku taarumas, keset mürgise populismi pasarahet. Trumpi Ameerika, Putini Venemaa, Modi India, Erdoğani Türgi, Duterte Filipiinid, Abe Jaapan, Temeri Brasiilia … Umbes kaks miljardit inimest elab nüüd „demokraatlike“ süsteemide all, mis on üheksa aasta jooksul, 2008. aasta finantskriisist saati, süvendanud ja propageerinud aega raiskamata rahvusäärmuslikku, reaktsioonilist ja tihti repressiivset poliitikat.

Miljonitel on aeg ärgata ja nuusutada apokalüpsist, nagu ütlesid vanad kreeklased. Maailmalõpp, s.o apokalüpsis (apokálypsis) tähendabki paljastust, valgustushetke, sündmust, mille tulemusena hakatakse asju nägema nii, nagu need on tegelikult. Seda pidas ilmselt silmas ka Jack Kerouac, kui soovitas William Burroughsil panna raamatu pealkirjaks „Alasti lõuna“4 („Alasti lõuna, ajas tardunud hetk, kui igaüks näeb, mis on iga kahvli otsas“).

Minu meelest sobib olukorda paremini kirjeldama anagnorisis, mille Aristoteles on määratlenud IV sajandil e.m.a kui taipamishetke. See sõna käib üksikisikute kohta, kes saavad ühtäkki teadlikuks omaenese või teiste, ideaalis mõlema tõelisest loomusest. Arusaam jõuab kohale kurdistava valjusega, tuues kaasa hingepõhjani raputavad või isegi fataalsed tagajärjed.

Anagnorisis on osava ümberkäimise korral olnud sajandeid ohtlik relv dramaturgi ja loojutustaja käes mis tahes meediumis. Tänavuse Rotterdami festivali (ja tõenäoliselt ka kogu 2017. aasta, kui arvesse võtta selle kõrgumist Tritonina üle prügikalade) kõrghetkena meelde jäänud filmis on kasutatud anagnorisis’t eriti erakordsel moel, müriaadi teiste saavutuste seas. Kirgastumine saabub Brasiilia režissöör-stsenaristide João Dumansi ja Affonso Uchoa filmi „Araabia“5 eelviimases stseenis, 96minutise rännaku lõpuosas, kui oleme näinud ära peategelase, mittenäitleja Aristides da Sousa kergelt ilustatud, aga tõsielulise jutustuse ühest kümnendist tema raskes tööelus.

Autorid palusid da Sousal kirja panna meenutused lugematutest töökohtadest, vangisistumisest, viltuläinud armumistest, rõõmust ja meeleheitest, ning filmisid seejärel selle päeviku üles da Sousa endaga Cristiano peaosas. Alguses ei saa vedama ning see tundub lihtsalt laialivalguva loona õnneküti raskest rajast. „Araabia“ muundub aga liigutavaks kiidulauluks töölistele, sellest saab nende paratamatu süsteemsesse ekspluateerimisse määratuse kommentaar. Kulminatsioonis langeb kae Cristiano silmilt, kui ta Brasiilia lõunaprovintsis Minas Geraisis asuva tehase tööpäeva keskel mõistab äkki halastamatu selgusega oma tegelikku olukorda. Brutaalne ebavõrdsus ja varjamatu ebaõiglus on üldlevinud ja täiesti pidurdamatu. Brasiilia on just läbi elanud sisuliselt riigipöörde, mille käigus kõrvaldati 2016. aastal ametist vasaktsentristlik president Dilma Rousseff ning asendati ta Temeri parempoolse gängiga. „Araabia“ poleks saanud tulla õigemal, olulisemal hetkel kui praegu.

Uchoa ja Dumansi esmakoostöö, lauludest, lugudest, anekdootidest, naljadest ja luuletustest koosnev armastusväärne ja lihtne kollaaž, ei leidnud aga põhivõistluse žürii silmis üllatuslikult heakskiitu. Ilmselt kammitses neid soov hinnata midagi moodsalt väljakutsuvat ning nad otsustasid peaauhinna Rotterdami Tiigri anda hoopis India filmile „Seksikas Durga“.6 Kerala maapiirkonna klaustrofoobiliselt luupainajalikku gonzo-punkstiilis kujutamist võiks mööndusega tõlgendada ka meeleheitliku teatena Nahendra Modi süvenevalt sallimatu ja lõhestunud India pimeda südame süvasoppidest. Žürii kalduvus eelistada uudset kajastus ka teise koha auhinnas, mis läks Californias sündinud Tšiili päritolu Niles Atallah’ „Kuningale“,7 Patagoonia suures osas unustatud ajaloo ühe aguirreliku episoodi jodorowskilikult hallutsinogeensele tõlgendusele. Stiililt on „Araabia“ (pealkiri viitab lühiloole „Araby“ James Joyce’i „Dublinlastes“) kahtlemata „konventsionaalne“, kui võrrelda seda Sasidharani halastamatult ründava, kannatusterohke filmikunsti ja Atallah’ hulluvõitu tonaalsuste ja formaatide megamiksiga. Oma vaiksel moel on aga saavutatud märksa sügavam, küpsem ja puudutavam tulemus. „Araabia“ kiirgab haruldast humanistlikku usku töömehe eneseväärikusse ning pärast kompromissitut algust (esimesed 20 minutit võtab enda alla aeglase leegiga põlev proloog, kus selgitatakse, kuidas sattus Cristiano päevik tema noore naabri huviorbiiti) võtab see kulgedes järk-järgult meistriteose kuju.

Selle sajandi täispikkade filmide nimistus ei kahtle ma hetkekski „Araabiat“ paigutamast selliste filmide kõrvale nagu Paul Thomas Andersoni „Armastusest joobunud“, James Benningi dokk „Pilguheit“ või Tsai Ming-Liangi „Hulkuvad koerad“,8 see on filmimeediumi võimaluste tippu. Kõrge kiitus tõepoolest, aga, nagu võiks kõlada presidendi säuts üksildasest ovaalsaalist kell neli öösel, tuleb usaldada oma sisetunnet. Olgu ajalugu meile kohtunikuks, eeldusel, et on veel alles keegi, kes selle ajaloo kirja paneb. Seniks nautige apokalüpsist!

Tõlkinud Tristan Priimägi

1 „Rosemary’s Baby“, Roman Polanski, 1968.

2 „Mansfield 66/67“, P. David Ebersole, Todd Hughes, 2017.

3 „The Final Conflict“, Graham Baker, 1981.

4 William S. Burroughs, The Naked Lunch. Olympia Press, 1959.

5 „Arábia“, João Dumans ja Affonso Uchoa, 2017.

6 „Sexy Durga“, Sanal Kumar Sasidharan, 2017.

7 „Rey“, Niles Atallah, 2017.

8 „Punch-Drunk Love“, Paul Thomas Anderson, 2002; „Casting a Glance“, James Benning, 2007; „Jiao you“, Tsai Ming-Liang, 2013.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming