Ei ole maad noortele tüdrukutele

Jan Kaus

Coenid püüavad tuua klassikalised vesternikangelased tavalise inimliku piiratuse maailmale võimalikult lähedale, muutes „Tõelise visaduse” sel kombel antivesterniks.    Mängufilm „Tõeline visadus” („True Grit”, USA 2010, 110 min), stsenaristid ja režissöörid Ethan ja Joel Coen. Osades Jeff  Bridges, Matt Damon, Hailee Steinfeld, Josh Brolin, Barry Pepper jt. Linastub Tallinna ja Tartu kobarkinodes.    Vendade Coenite värske film „Tõeline visadus” liigitub ühe ameerikaliku filmižanri, vesterni esindajaks. Selline valik võib tunduda üllatav, kuid sukeldumine žanrifilmi pole Coenitele ju sugugi võõras – mõeldagu vaid „Milleri teeristile”, mida on peetud gangsterifilmide pastišiks. Mis puudutab „Tõelist visadust”, siis tuleb mainida, et sama lugu on filmiks tehtud ka varem: 1969. aastal lavastas „Tõelise visaduse” Henry Hathaway ja siis mängis peaosa John Wayne  isiklikult. Ma ei mäleta olevat seda versiooni näinud – eks lapsepõlves sai Soome kanalitelt alati võimaluse korral vesterneid vahitud, kuigi tol ajal ei osanud tegijaid ja nende tausta vaadata. Kuna „Tõelise visaduse” on aga teinud praeguses Ameerika filmikunstis selgelt eristuv lavastajapaar, vaatangi kõnealust teost pigem nende varasema loomingu taustal.   

Vägivald ja kurjus   

Vendade Coenite filmide kohta on korduvalt öeldud, et neis ühendub must huumor ja verdtarretav vägivald. Muidugi on vägivalla kujutamine uuemas filmikunstis lausa omaette teema. Huumori ja vägivaldsete olukordade sidumise tõttu saab Coenite hoiakut nimetada küüniliseks või nihilistlikuks. Veriseid situatsioone ja nende illustreerimist killurebimisega leiab  omajagu ka „Tõelisest visadusest”. Kuid mulle on tihti tundunud, et küünilisuse mõiste mängutoomine võib nihestada Coenite loomingu mõtestamise fookust. Loomulikult armastavad nad vägivalda eriti graafiliselt kujutada – eks igaüks, kes nende loomingu vastu sügavamat huvi tunneb, mäleta kas või verd pritsivat saepurumasinat „Fargos”. Kuid ehk on siiski nii, et vägivalda kasutavad Coenid eelkõige vahendina, illustratiivse kanalina, mille kaudu jõutakse  sügavama küsimuseni. See on küsimus kurjusest. 

Tundub, et Coenite loomingu, sealhulgas „Tõelise visaduse” kontekstis võiks jällegi rääkida kurjuse banaalsuse mõistest. Siin on see seotud kõige madalamate motiivide ja hoiakutega, Coenite kujutatud kurjuses pole reeglina  mingit teist plaani, ambivalentset tausta, mitte mingisugust „üllast” või puhastavat motiivi. Kurjuse element jääb banaalseks ka oma kõige vastikumates ilmumistes („Fargos” mäletatavasti toimetas saepurumasina juures Gaear Grimsrudi nimeline julmur, keda mängis Rootsi päritolu Peter Stormare). Igatahes on kurjus Coenite kujutluses seotud nii oma „nõrga” kui ka „tugeva” atribuudiga – nii arguse-ahnuse kui ka julmusega. Muidugi leiab Coenite kireva  panusega loomingust banaalse kurjuse motiivile ka selge erandi. Selleks on Javier Bardemi mängitud Anton Chigurhi kuju Coenite vahest ehk kõige tuntumas linateoses „Ei ole maad vanadele meestele”. Chigurhi kurjust ei räbusta madalad motiivid, see on läbinisti metafüüsiline, mis tähendab, et see on vaba isiklikest ajenditest (ülepea võiks küsida, kas Chigurhi saab üldse nimetada „isikuks”). Ometi ühendab üks joon Chigurhi saatanlikku kurjust „Fargo” ja  „Tõelise visaduse” pättide madalate motiivide ja tegudega. Kurjus on Coenite filmides rõhutatult muutumatu. Kurjus pole vaid headuse puudumine, mõnikord võib paista lausa vastupidi.       

Kasvab ja kahaneb vaid kurjuse irratsionaalsus. Kurjuse kohalolek on selgelt tajutav, sündmusi mõjutav või lausa käivitav, kuid eelkõige on see konstantne: ta on püsiv vastasjõud, maailma kindel osa, mis võib kehastuda mõnes põhjakäivas  tropis, aga ilmuda ka täiuslikus antikangelases nagu Chigurh. Nagu näiteks „Fargoski” näeb „Tõelise visaduse” vaataja kurjust eelkõige pisikese inimese ahnuse ja argusena, kuid selles on ka üürike välgatus Chigurhi irratsionaalsest ja puhtast julmusest. Selle põhikandjaks on varas ja mõrvar Tom Chaney (Josh Brolin), kelle nii arg kui ka ahne tegu käivitabki filmi sündmustiku.       

Kangelane ja vestern       

Kurjuse banaalsuse vastas ei seisa Coenitel tihtilugu aga mitte niivõrd rõhutatud, elust suurem headus, kuivõrd tavalise inimese banaalsus. See võib kõlada halvustavamalt, kui ta on Coenitel enamasti mõeldud. „Fargos”  rõhutatakse seda vastandust lausa verbaalselt, dialoogi tasandil. Mäletatavasti lahendab seal jõledat mõrvalugu Marge Gundersoni nime kandev rase politseinik (teda mängib Joel Coeni abikaasa Frances McDormand). Temas ei sära midagi hollywoodlikult kangelaslikku, ta on lausa naeruväärselt tavaline – ja nii on ta ka üks huvitavamaid Coenite sümboleid, tähistades umbusku tüüpiliste, paisutatud kangelaste suhtes ja võib-olla soovi leida uutmoodi kangelasi.  Selliseid kangelasi, kes ei kasva kunagi elust suuremaks, kelles puudub kaasasündinud või pidev heeroslikkus, kelle jõudmine olukorra või seisundini, mis võib vaatajas tekitada tundeliigutust, tuleneb olukorrast, kurjuse mõjust – s.t kuri on jõud, mis plaanitsedes kurja, muudab tavalisuse eriliseks. Nii muutub kas või Gundersoni tavalisus omaette väärtuseks. Tema kui korraliku reakodaniku võimetus mõista kurjuse irratsionaalsust ja lõplikkust,  mõrvari julmust, pühitseb ühtlasi ka tema täiesti tavalise maailma, mille rutiinsus paistab kurjuse taustal eriliselt soojades toonides ja seetõttu väärtuslikuna. Samasuunaline kangelane on Ed Tom Bell filmis „Ei ole maad vanadele meestele” (Tommy Lee Jonesi ehk kõige tundlikum roll üleüldse). Too on Gundersonist märgatavalt vanem, omajagu kibestunum, Jumalasse usu kaotanud nukker mees, kes ometi jutustab filmi finaalis tähendusliku  ja sümboolselt võimsa unenäo oma tuld kandvast isast pimedas orus. Maailm ongi Ed Tom Bellile pime org, kus ta enam ei orienteeru, ja kui ta ütleb, et ei mõista enam kuritegusid, siis on tegu vaid retoorikaga – tegelikult ei mõista ta kurjust, sest tema elu on möödunud koos lepliku ja soojalt naeratava naise ning hobuste seltsis. Ning siin ei ole Coenid sugugi nihilistlikud või küünilised, vastupidi – Ed Tom Belli tee ei vii kordagi kokku Anton Chigurhi omaga.  See selleks. Mu meelest märgivad nii Marge Gunderson kui ka Ed Tom Bell ehk vendade Coenite umbusku rõhutatult positiivsetesse, üleelusuurustesse kangelastesse. Tavaliste inimestena saavad neist omamoodi antikangelased, kuid mitte selle sõna tavalises tähenduses. 

Nad on lihtsad inimesed, kes tahavad elada rahulikult ja sõbralikult oma lihtsat elu.  „Tõelises visaduses” jätkub ühelt poolt Coenite mäng usuga ja umbusuga tüüpilisse positiivsesse kangelasse, aga kuna tegu on vesterniga, mitte vahetusse minevikku paigutuva looga nagu „Fargo” või „Ei ole maad vanadele meestele” („Tõelise visaduse” tegevus leiab aset 1880. aastal), seab see oma piirid ja reeglid. Vestern on traditsiooniliselt kangelasekeskne žanr, selle mõnevõrra metsikus maailmas ei aja asja ära tavaliste inimeste elujõuga  ja common sense’iga, siin peab lähtuma tegelastest, kelles on midagi erakordset – väljendugu erakordsus siis pealegi vaid tehnilistes oskustes, näiteks suutlikkuses kiiresti tulistada või osavalt ratsutada. Ometi püüavad Coenid tuua klassikalised vesternikangelased tavalise inimliku piiratuse maailmale võimalikult lähedale, muutes „Tõelise visaduse” sel kombel antivesterniks. Filmi kesksel meestegelasel, mõrvarit jahtival vananeval Rooster Cogburnil  (bravuurikas, kalapuhastusriivi häälega Jeff Bridges, kes mäletatavasti mängis mõnuga peaosa ühes Coenite kuulsaimas filmis „Suur Lebowski”) on tihtipeale probleeme püstiseismisega, ta sokkides on augud, ta pikkade aluspükste tonaalsuse põhjal pole raske kujutleda nendest õhkuvat lõhnabuketti, mööda tulistab ta sama palju kui pihta ja hobuse seljast kukub ta sama tähenduslikult kui Clint Eastwoodi mängitud William Munny filmis „Armutu”, mis  on viimaste aastakümnete ehk kuulsaim antivestern.     

Kuid kui Eastwoodi mängitud Munny  allakäigus oli aimata teatud majesteetlikkust, lausa tragöödiat, siis Bridges mängib Cogburni efektseks naljanumbriks. Olukorrale lisab naeruväärsust Cogburni kaaslane, Texas Ranger LaBoeuf (uhkete vuntsidega Matt Damon), kes keeldehammustamise tõttu pool filmi defektiga kõneleb. Niisiis tundub, et nii teevad vennad Coenid vesternikangelastega üks null. Kuid siin lähebki asi huvitavaks. Tundub, et mida aeg edasi, seda rohkem leiab kunstiliste  ambitsioonidega filmidest loojutustamise taustal ka loojutustamise jutustamist. „Tõelise visaduse” paugutava ja sülgava kättemaksuloo taustal keritakse küsimusi nagu „kas vestern ilma kangelase sünnita on ülepea võimalik?” Või „mida ütleb üks põnev, seiklust ja ohte tulvil lugu, kui selles puudub kangelane?”. Siinkohal meenub Jim Jarmusch, üks Coenite kaasmaalasest ametivend, kelle suurepärane „Võimu piirid” pole nimelt film mitte ainult vaikivast  kangelasest ja tema müstilisest teekonnast oma ülesandeni, vaid eelkõige lugu kangelase püsivast olemusest, tema häirimatusest ja hävimatusest. 

Niikaua kuni maailma lugudes kujutatakse ja uuesti luuakse, on vaja ka kangelast. Kangelast, kes ei maga, kes ei kaldu teelt kõrvale, kelle pintsak ei kortsu ja kes saab märkamatult  sisse majja, mida valvab trobikond hambuni relvastatud jõmme – ühesõnaga, kedagi, kes pole nagu meie. „Tõelises visaduses” mängitakse kangelaslikkuse kaardid ja kaadrid esile muidugi teisiti. Cogburni kakahaisuse alkoholismi ja LaBoeufi kohmakalt varjatud pehmuse taustal tõuseb kõigepealt kangelase rolli loo jutustaja – õiglast kättemaksu ihkav noor tüdruk Mattie Ross (Hailee Steinfeld). Tema kehastab tõelist visadust, püstitatud ülesandes püsimist, ahnusest  ja argusest võrsunud kurjuse – või ahnust ja argust sünnitava kurjuse – vastasjõudu. Ta on sihikindel tüdruk, kes leiab, et kõige, ka ebaõigluse eest tuleb maksta. (Nii tuleb ehtpiibellikul kombel maksta oma kättemaksu eest ka Mattie Rossil endal.) Kuid ehk ongi kangelaslikkuse nihkumine „Tõelise kurjuse” üks huvitavamaid käike. Ühel hetkel nihkub või siirdub kangelaslikkus Mattie Rossilt kahele ebakangelaslikule kujule – nii Cogburnile kui LaBoeufile. Hoolimatu,  inimeste surma üle nalja heitev Cogburn ruttab liigeste krigisedes lõpuks päästma tüdruku elu. Preeria avarustesse ja tähistaeva alla viidud nõiduslikud, rõhutatult kunstipärased stseenid visualiseerivad korraga kangelase ilmumist ja taassündi, et siis kohe jälle öösse kaduda, sest Cogburn lõpetab oma elupäevad tsirkuses. Loo käigust aga koorub tõsiasi, et ilma nende kahe mittekangelasena paistnud vennikese abita poleks maad noorele tüdrukule. Seega  kerkibki põneva loo taustal justkui küsimus: kas püsima jäi kangelane või tavaline naeruväärne jota? Eks see jää iga vaataja otsustada.     

Keel       

Lõpetuseks märgiksin ära veel ühe Coenite filmide eripära – keele. Mäletatavasti on nad kasutanud keelt atmosfääri võimendava vahendina  korduvalt varemgi, tasub mainida kas või „Fargo” Kesk-Lääne aktsenti või filmis „Oo, vennas, kus sa oled?” kõlanud laulva tonaalsusega lõunaosariikide keelt. Ka „Tõelises visaduses” kõlab praegusele kõrvale harjumatu, rikas, mahlakas ja praeguseks juba ununenud väljenditesse mattunud, loo humoorikat poolust rõhutav keelekasutus, mis on kummalises vastuolus filmi hallide ja pruunide toonidega. Tähenduslik on see, et linateoses, kus möllab ringi hunnik  krantse ja inimsatikaid, vannutakse väga vähe ja kui seda tehakse, on väljendid tänapäeva kõrvale nõnda leebed, et neid vist ei tajugi esimese hetkega vägisõnadena (paar korda kõlavad näiteks „damn” või „what the hell” vms).     

Kuigi hoiakutelt – kriminaalse teema ja vägivaldsete sündmuste tulistamine läbi huumoriprisma – sarnaneb „Tõeline visadus” pigem „Suure Lebowskiga”, näen ma siin ka seoseid Coenite kesksetes krimidraamades käsitletud juhtmotiividega, kurjuse paratamatusega ning inimlikkuse ja kangelaslikkuse igavese vastastõmbega.