Ei olnud võõras mure

Olev Remsu

Lapsed kaevandavad küürutades ja roomates, täiesti käsitsi, vaata et küüntega kraapides kitsas, madalas ja pimedas käigus.        Dokumentaalfilm „Auk nr 8” (Baltic Film Production, 2010, 124 min), režissöör ja produtsent Marianna Kaat, operaator Rein Kotov, helilooja Timo Steiner, helirežissöör Ivo Felt, monteerija Maks Golomidov, kaasprodutsent Olena Fetissova. Esilinastus 2010, XI.        Vaatasime tudengitega „Auku number 8” ja ma kartsin, et noortel inimestel on kole igav, neile ei lähe asi korda. Mõelda vaid: venekeelne Ukraina, kaevanduskolgas, räpane tööliskülamiljöö, hurtsik hurtsiku kõrval, teed upuvad porri, kõik läkane ja sopane. Masendus tuleb peale.         

Küünte ja hammastega maa all Suurtööstus (või peaks ütlema suurkaevandamine?) on koos Nõukogude Liiduga maa alla vajunud, nüüd käib söeraiumine individuaalselt. Igal mehel-naisel on oma šahtike, neid on uuristatud oma koduaeda, oma ja naabri elamishüti alla, isegi linnaparki, laste karuselli kõrvale. Kaevandamine käib küürutades ja roomates, täiesti käsitsi, vaata, et küüntega kraapides  kitsas, madalas ja pimedas käigus. Isegi õiget kirkat pole kaevuril peos, lifti asemel laskutakse alla nöörredeliga.       

Mis mehed-naised! Nemad on käpuli maa peal, pistavad pudelisse viimase kopika. Kitsastes,  ise koobitsetud käikudes kaevavad lapsed – kogu aeg hoia alt, et lagi kaela ei variseks. Ja selline seljamurdmine kestab üle 12 tunni päevas. Lapsed ka turustavad oma töövilja. Kui turustamiseks saab nimetada kartulikotitäie söe turjale haaramist ning siis küttevajaja ukse ette tassimist, et tollel oleks, millega pliiti kütta. Ometi ei saa söemüügist kõhtugi täis, elada aitab hoopis aiamaa.       

Niisiis, sada protsenti naturaalmajandus. Aga kapitalism ja omandi puutumatus kehtib ikkagi, selle on uus aeg kaasa toonud. Pool sissetulekust kuulub selle maalapi omanikule,  kuhu sa oled oma šahtiviletsuse uuristanud. Tema elab nagu miška, mingib huuli ja pistab raha taskusse. Sütt õnneks või õnnetuseks leidub nagu muda, pistad peo mulda ja kohe süsi vastas. Inimeste näod on söetolmused, elamised kasimata. Aga kus sa pesed, kui veevärk kadus koos nõukogude võimuga ja dušše pole ollagi? Ja kui juba oled saasta täis, siis mis mõtet on tuba kraamida? Lapsed jutustavad enesetappudest,  mida nad on pealt näinud.   

Režissöör Marianna Kaat on teemat käsitlenud gorkiliku realismi ja zolaliku naturalismiga. Aga kes see enam loeb Maksim Gorkit ja Émil Zolad? Vist mitte keegi peale mõne kulupea, kes meenutab vanu raamatuelamusi. Dokumentaalfilmi ülesandeks on tekitada  lähedaloleku tunne, et vaataja saaks pärast öelda: ma nägin seda, ma olin seal! Aga mis lähedust saab kogu selle krempliga olla põlvkonnal, kes pole kivisütt oma ihusilmaga näinudki ning kelle jaoks Ukraina on tükk maad kaugemal kui Hispaania? Tudengitele ei lähe see kindlasti peale, oletasin ma. Professionaalne vaataja ei vaata ainult ekraanile, vaid küünitab pilgu ka endasse. Ta fikseerib üsna täpselt, millal hakkas film huvitama, kas huvi kasvas või kängus, kunas vedas päris kaasa, millal tekkis sümpaatia või antipaatia ja millal tuli katarsis. Kui tuli. Pealegi tundus mulle, et film venib, on korduvaid episoode. Niisiis, lõpetasime ekraanile vaatamise, arutasime. Silmakirjalikkuse ja mee moka peale määrimise olen ma ära keelanud. Ja ega olegi kiputud seda tegema. Oh-oo, tudengid kiitsid. Eriti neiud. Isegi pisar tikkus silma, tunnistas üks piiga, endal klimp kurgus. Laste saatus läks  hinge.       

Film ongi pigem lastest kui kivisöest ja selle käsitsi kaevandamisest. Muidugi võiks küsida, kas Eesti režissöör ei peaks tegema hoiatusfilmi Eesti lastest näiteks kuskil Kohtla-Järvel või Ahtmes, aga …       

Esiteks on raske öelda, kas see venekeelne ja ingliskeelsete subtiitritega film vanade kriteeriumide järgi ongi Eesti oma? Meeskond on kahtlemata Eestist, kuid filmi kohta ma seda nii kindlalt ei väidaks. Elame üleilmastumise ajastul ning teose paigutamine kindlasse riiki paistab olevat oma aja juba ära elanud.  Teiseks on muutumas printsiipki, et oma särk on ihule lähemal. Ja tõesti, kas see, et me oma lapsi armastame, käsib meil teiste saatusele käega lüüa? Film on detailne, mis on kiskunud tempo alla. Ometi tundus, et aeglus tuli kasuks, tegi töö mõjusamaks.     

Mängufilmi sugemetega       

Oleme harjunud sellega, et mängufilmis kujutatakse, dokumentaalfilmis seletatakse. Režissöör Kaadi töös ei ole diktoriteksti, mis suunaks meid mõistma, kuuleme ainult portreteeritavate  inimeste juttu, mis kõlab dialoogina. Vahemärkusena olgu öeldud, et filmi eestikeelsetes lõputiitrites on neid inimesi nimetatud tegelasteks ja seejärel loetletud nende kodanikunimed. Ma tean, et jooksen pidevalt peaga vastu müüri, kuid ei väsi kordamast, et dokumentaalfilmis on meil inimesed, mängu- ja animafilmis tegelased. Neid asju ei tohi segi ajada, mis sest, et seda ilmast ilma tehakse. Ja terminoloogilise eristamise  huvides olgu inimestel iseloom/olemus, tegelastel aga karakter.   

Kaadi filmis näeme siis inimeste tegevust elu ja surma nimel. Kaat kasutab isegi mängufilmilikku  sündmustiku sümboolikat, aga keegi ei keela seda ka dokumentaalfilmis teha. Sündmuseks nimetame teatavasti juhtumit, mis ei sõltu tegelase tahtest. Sellised on ilm, päikesetõus, teised loodusnähtused, aastaajad ja nii edasi. Tegevuseks aga juhtumeid, mis alluvad tegelase tahtele. Loomulikult loob nii sündmustiku kui tegevustiku teoses autor, ent üsna mõttekas on ka neil kahel asjal vahet teha. Kaadil on aastaajad üldtuntud meeleelumärkideks.  Kevad paisutab lootust, suvi tähendab vabadust, sügis mõõna ning talv häda ja viletsust. Udu ilmestab salapära ja müstikat ning seegi on filmis kenasti paigas. Kaat on tabanud vene inimese avaluse, midagi varjamata räägitakse oma viletsusest, joomatõvest. Selle vastu on seatud armastus. See, kuidas õde ja vend teineteist hoiavad, ei taha minna lahku, kui neid lastekodusse panna tahetakse. Film on peatükitatud, iga ploki algul on vahetiitrid, mis teatavad, millest tuleb juttu ja mis (aasta)aega näidatakse. Mõneti on tiitrid diktoriteksti funktsioonis, kuid ei seleta midagi.        Niisiis, jutustatakse dokumentaallugu laste võitlusest ellujäämise nimel, autoritõde väljendatakse kujutamise kaudu ja helitaustaga. Julgeksin muusikat tõlgendada kui igatsust puuduva emaarmastuse ja isahoolitsuse järele. 

Kodanik sa pead olema 

Ühes tuntud ütluses tõdetakse: poeet sa võid olla, kuid kodanik sa pead olema! Eks seda lausungit ole tõlgendatud mitmeti, kuid põhimõtteliselt on see vist õige, ainult et teinekord ollakse kodanik sada protsenti poeediks jäädes ja oma esteetilistes põhimõtetes kõikumata.  On räägitud ka kaameramehest, kes filmis inimese hukkumist ilma talle appi minemata, kuna see surm oli väga ilus ja väljendusrikas. Kaat ei mõjuta vaatajat diktoritekstiga, tema näitab elu sellisena, nagu see on. Iga teos peab olema omatähenduslik. Igasugune kõrvaline teave on parasiitinformatsioon, mis jäägu kollase ajakirjanduse jaoks. Ja kui autor tahab midagi teada anda, siis tehku seda filmi sees, olgu suhteliselt eraldi seisvas proloogis, epiloogis või mujal. Kaat annab teada, et ta on reaalselt aidanud kaevanduslapsi, toetanud neid rahaliselt ja muidu.         

Kuidas sellesse suhtuda? Loomulikult on hea, kui kõigil on kõht täis, ainult et kas see on mõjunud portreede adekvaatsusele? Võib-olla ei räägi lapsed enam täiesti tõest juttu? Vahest tuleb hoopis sellest inimeste avalus, südamelt ärarääkimine. Ehk just abistamise tõttu on Kaat pannud tüdruku näitama oma (tasulise!) pimesoolelõikuse arme marlisidemete ja plaastri  all? Võltsid poleks sellisel juhul mitte armid, vaid tüdruku iseloom ja olemus pole meile ehedalt edastatud.       

Pole raske arvata, mida siinkohal ütleks autor, kuidas ta minu kahtlustustele vastu vaidleks.  Loodame, et ta ei eksi. Vähesed julgevad öelda, et vahest päästis kaameramees oma professionaalset tööd tehes rohkem inimesi kui see ainus hukkuja, keda ta filmis. (Eri versioonides on too kord uppuja, kord auto alla jäänu jne.) Ja mida mõelda siis rindeoperaatoritest, kas need pidanuksid kaamera asemel relva haarama? Igatahes on näiteks loodusfilmides info adekvaatsuse huvides keelatud igasugune  looduse mõjutamine, olgu loomade toitmise või mõne muu nipiga. Selle reegli vastu patustatakse nii et hoia ja keela, sellest rääkimata, et enamik loodus- ja loomafilme tehakse rahvusparkides. Tahan sellega öelda, et ma ei tea vastust enda esitatud küsimusele, kas laste portreed on adekvaatsed või mitte. Filmi lõpus puudutatakse ka poliitilist dimensiooni. Kas iseseisvus on kõike seda viletsust väärt? Niinimetatud võidupüha paraad toimub  punalippude all Lenini hiigelmonumendi juures. Väljakule on kerkinud juba McDonald’s ja hilbuturg, uus aeg on sisse murdnud, kuid vanemad inimesed on endiseks jäänud. Kaat annab siingi vastuse laste kaudu. Lapsed sellest minevikutsirkusest osa ei võta, nemad tahavad vääriliselt elada neile antud elu.   

Kuidas neid aidata? Kaat on selle võimaluse leidnud.     

P S Mina oleksin filmi pealkirja tõlkinud „Šaht number 8”, pit tähendab inglise keeles ka šahti.     

16. mail on Athena kinos dokumentaalfilmi „Auk nr 8” Tartu esilinastus ja autoriõhtu. Oma filmist, selle valmimisest ja käekäigust tuleb rääkima režissöör, stsenarist ja produtsent Marianna Kaat.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming