Eikusagi keskpaigas

Sigrid Saarep

Perelugu, raudteelase elu, luulearmastus ja pildikesi raudteeromantikast. Dokumentaalfilm „Raudteemaja nr 3” sarjas „Eesti lood” (Revolver Film, 2012, 28 min), režissöör Karin Reinberg-Šestakov, stsenaristid Karin Reinberg-Šestakov ja Hille Karm, operaatorid Jüri-Illimar Šestakov, Hille Karm ja Viktor Koškin, monteerija Jüri-Illimar Šestakov. Produtsent Karin Reinberg-Šestakov. ETVs 30. I. Raasiku on alevik, mille iseloomustamiseks sobib ingliskeelne fraas „in the middle of nowhere”. Raudteeäärne asula asub ei kusagil ja seda eeskätt paiga vaimse atmosfääri kirjeldamise mõttes. Filmi „Raudteemaja nr 3” peategelase Ivo Einmaa tausta mõistmiseks on mainitud tõik oluline. Võin sellist arvamust endale lubada, sest olen 18 aastat elanud sama asula servas ja minu vana Rootsi jalgratas toetus filmi keskmes seisva raudteemaja number 3 kõrvalmaja kuuri seina najale umbes kolm aastat. Hiljem ratas samast ka varastati. Tallinnasse keskkooli tuli sõita rongiga ja kaks kilomeetrit oli jalakäimiseks tüütult pikk maa. 1870. aastal avati Paldiski-Tallinna- Gatšina raudteeliin, mis ühendas Tallinna Peterburiga. Raudtee lõikas läbi paljud endised põhimaanteed ning mõisasüdamete ja külade asemel tekkisid uued logistilised keskused, mis koondusid raudteejaamade ümbrusse, nagu näiteks Raasiku. Sellest ajast on veel tänaseni alles mõned Raasiku raudteejaama ümbrusse istutatud remmelgad, mis Eesti vanimad ja jämedamad, veetorn ning jaama ja raudtee teenindamiseks ehitatud kõrvalhooned.

Seda Balti raudtee Paldiski-Peterburi haru pidi saabuti ja lahkuti. Minu emaema vanemad liikusid sama haru pidi Narva kaudu Vrudasse ja seejärel, kaotanud revolutsioonijärgse rahareformiga Venemaal oma säästud, liikusid tagasi Eestisse, et rajada ajutiselt kodu Narva-Jõesuus ja seejärel Raasikul. 1949. aastal seisid Raasiku jaamas mitu päeva loomavagunid küüditamisele määratud inimestega. 1980. aastatel külvasid alevikus õudu nõukogude lõunapoolsetest avarustest saabunud ning raudteele teist sõidusuunda rajanud tööpataljoni ajateenijad.

„Eesti lugude” sarjas linastunud dokumentaalfilmi „Raudteemaja nr 3” keskmes on 55aastane mees Ivo, kes töötab raudteel ohutusinspektorina, kasvatab abituriendist tütart ja elab pehmelt öeldes tagasihoidlikus majakeses, mil nimeks number kolm. Samas majas on elanud tema raudteelasest isa, ema, vend Ülo ja õnnetult hukkunud õde Maie.

Näeme filmis mitmeid kaadreid eri tüüpi rongidest, raudteest, Eesti Raudtee depoost koos töölistega. Veel näeme Ivot, tema tütart, venda ja Ivo majapidamist. Põgusalt näidatakse ka alevikku ja raudteejaama lähiümbrust. Kahjuks on kogu pildiline materjal esitatud ülemäära hakitud kujul. Hea kunstiteose autor teab, mida ta tahab lõpptulemuses näha. Mida selgemalt ta seda teab, seada parem on tulemus. On olemas ka protsessikesksed nn intuitiivsed loojad, kes ei suuda ehk protsessi lõpptulemust täpselt kirjeldada, kuid saavutavad sellest hoolimata terviklikkuse. Režissöör Karin Reinberg-Šestakovi dirigendikäsi on aga olnud selleks, et sünniks väga hea, poeetiliselt tugev või ka soojalt inimliku sõnumiga film, veidi nõrk ning filmi operaatori ja monteerija Jüri Šestakovi silm liiga hajevil ja käärid hüplikud. Materjal on aga igati potentsiaalikas.

Kahekümne kaheksa minuti sisse on püütud mahutada peategelase perelugu, raudteelase elu ja luulearmastus ning lisaks veel üldisemaid pildikesi ehk raudteeromantikat. Mind kui vaatajat puudutavad rohkem episoodid, kui peategelane räägib oma elust, vanematest, suhetest isa, ema ja eelkõige õega, kes lõpetas oma elu õnnetult rongi all. Võib küll kahelda, kas purjus mehe pisarad on sama kaaluga mis kaine mehe valu ja kas pole üldse portreteeritavat liiga palju koos alkoholiga eksponeeritud või koguni selle joogi abil teda keelepaelu valla laskma meelitatud. Oletame siiski, et joogid kuuluvad orgaaniliselt peategelase igapäevaellu ega ole filmitegijate tööpraktikasse kuuluv abivahend. Alevielus on joomine tavaline.

Inspektoritööd raudteel ja enamikku kaadreid, mis seotud rongide, rööbaste ja veermikega, saadab kergelt melanhoolne ja karnevalilik muusikaline taust (Dead Combo – „Rodada”, Portugal). Tegu on intensiivse, teatraalse muusikaga, mis pildi üle silmanähtavalt domineerib ja näib inimliku loo ja inimese argikulgemise farsiks pööravat. Autori õigus. Elu tuimavõitu alevikus, ajast pragulises väsinud raudteemajas, kus kõik seinad ja aknaruudud rongide möödumisel hüppavad, kontrolliva iseloomuga inspektoritöö ja vaba poeediloomuse ühitamine (peategelane kirjutab aeg-ajalt luuletusi) on nõrgale isiksusele raske. Vastuoluline püütakse tragikoomikasse või pseudooptimismi ära peita. Eestis elab üle miljoni inimese, kel kõigil, välja arvatud vastsündinud ja lõplikult raugastunud, on rääkida oma lugu, leiduks vaid kuulajaid. Nii on Ivole kõvasti hinge jäänud õe sõnad: ta ütles vennale kord, et vend on talle kallis, kuid tollal poisiohtu inimesena ta õele midagi vastata ei osanud. Hea portreeloo ettevalmistamisel peab kindlasti arvestama ka sellega, kes enda filmimisega üldse nõus on. Millised võivad olla inimese motiivid, kes võõra endale kaameraga koju lubab? Ivo puhul on selleks kindlasti paras annus edevust ja võib-olla ka soov oma pere ning õega juhtunu hinge pealt ära saada.

Kui peategelase koduse elu, perekondlike suhete ja mõttemaailma kujutamisega on peaaegu kenasti hakkama saadud, siis filmi raamiva raudteemiljöö ja rongidega seonduva temaatikaga pole nii hästi toime tuldud. Katked, kui Ivo kiirustab rongile, lehvitab rongile või loeb perroonil oma luulet, on puisevõitu ja ülelavastatud. Nõrgad on ka Tallinna depoos ja Narva raudteejaamas töist keskkonda eksponeerivad kaadrid. Midagi seal küll tehakse, pildistatakse ja kontrollitakse, aga nähtu jääb enamasti illustratiivseks ja formaalseks tapeediks. Vedurite ja vagunite rütmiline liikumine, relsside kolin, raudteesemaforide tuled, lõputud rööpmepaarid, perroonid ja viaduktid võiksid olla täiesti omaette filmi teema, aga see eeldab tegijalt isiklikku suhet, asjakohaseid teadmisi või suurt ja kõikehõlmavat kirge.

Filmi lõpetavad kaadrid Ivo tütre Marie kunstikooli lõputöö kaitsmise ettevalmistamisest. Isa peab videotööd ja selle ees seisvaid kunstnikuhakatisi kanamunadega pilduma. Näib, et ta suhtub rolli mänguliselt ning nendib, et säästetud materjali (terveks jäänud munade) arvelt saab ta endale võimaldada ühe munaroa.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming