Eksperimentaalne klassika

Erkki Luuk

Dada- ja sürrealismifilmid “Eclectica” festivalil. Kodunt, õigemini lausa surivoodist ajas mind seekord välja sõnapaar “sürrealism ja dadaism”, täpsemalt “dada ja sürrealismi cinemix”. Kohapeal selgus, et cinemix on Radiomentale’i saatemuusika filmidele. Radiomentale oli üks-kaks meest, kes keerasid ekraani kõrval helipuldi nuppe jms. Filme oli üheksa, ja neist nüüd eelkõige juttu tulebki.

Man Ray “Le Retour a la raison” (1923) sarnanes kõige rohkem klassikalise vormieksperimendiga. Fookuses olid filmikaamera ja montaaži võimalused. Kujutan ette, et omal ajal oli see film eriefektide vallas umbes sama kõva tegija kui “Matrix II-III” paar-kolm aastat tagasi. Paraku on sellest aga varsti juba sada aastat möödas, nii et keegi enam ei mäleta, kui kõva sõna see oli. Film seega tore museaal, mitte palju enamat.

Fernand Legeri “Mehaaniline ballett” (1924, 14 min) oli näidatutest pikim, ilmselt ka tuntuim. Leger, kes on ju teadupärast kuulus maalikunstnik, kubist-konstruktivist, on teinud programmiliselt futuristliku filmi selle sõna algses, s.t sajandialguse tehnika (kolvid, sisepõlemismootorid) kummardamise mõttes. Kui hammasratas pöörleb ja hüdrauliline kolb liigub, on see kahtlemata omalaadne ballett, mille kahe silma vahele jätmine oleks unustamatu kuritegu.

Järgnes kaks filmi Hans Richterilt: “Les yeux flottant” ja “Vormittagspuk (Ghosts before break­fast)”. Need on minu mälestustes üheks sulanud. Richter oli senistest autoritest ilmselgelt kõige huvitavam, tema filmid meenutasid tükati nii uuemat abstraktset kino kui ka täiendasid narratiivse kino võimalusi paari (vähemalt tollal) uue võttega. Üks neist oli järjestikuste kaadrite visuaalne assotsiatsioon (veidi leebem vaste sürrealistlikule vabade assotsiatsioonide meetodile): nt kaadrile vette hüppavast naisest järgneb kaader samal kohal ja samas suunas liikuvast lennukist, jne. Teine võte oli märksa huvitavam: kujundite geomeetriline assotsiatsioon narratiivis. Neli sümmeetriliselt asetsevat kübarat laual, mille taha istub sünkroonselt neli meest, kes kübara endale pähe panevad, kübarate konfiguratsiooni laual kordamas neli sümmeetriliselt paiknevad kohvitassi jne. Kui kasutada seda tehnikat piisavalt järjekindlalt, on efekt erakordselt monumentaalne ja võimas (eriti kui sobiv saatemuusika seda toetab). Samas pole see lihtne, kuna eeldab piisavalt ideid, mida ühe stseeni piires suure täpsusega läbi saaks mängida. See võiks isegi olla üks tulevikusuund eksperimentaalses filmis üldse; Richteril oli tegelikult ainult üks selline koht, mis aga oli võimsaim osa tema loomingust.

Marcel Duchamp’i “Anemic cinema” oli nähtuist lihtsaim ja selgeima taotlusega. Üksteise järel näidati ekraani keskel pöörlevaid ringe ja spiraale ning samuti spiraalidena ketastele kirjutatud pöörlevaid sõnamänge. Selguse mõttes toon mõne analoogilise näite Ilmar Laabanilt (tsüklist “Rroosi Selaviste” – see, et ka Duchamp’i filmi autoriks oli märgitud Rose Selavy pole mõistagi juhus): “Veterinaarveteraani vari üle vete on verine vatt-nari”, “Kollitavad kollektiivleegid on Rroosi Selaviste kolleegid”… Taotlus oli selgelt hüpnootiline, ja umbes nii pilt mõjuski – kahju ainult, et saatemuusika sellele vastu töötas.

Üldiselt pole Radiomentale’i saate kohta paha sõna öelda, see oli eksperimentaalne ja hea, kuid mõnes kohas tekivad vaatajal paratamatult mingid helilised assotsiatsioonid, millele saatemuusika ei pruugi vastata. See aga ei vabandada filmi kui terviku funktsiooni ignoreerimist, nagu Duchamp’i helinduses nägime.

Järgnes veel mõningane hulk (tõenäoliselt) Richteri rohkem ja vähem silmapaistvaid filme. “Two pence magic” ja “Everything turns” kuulusid ilmselt esimeste hulka. Need olid üpris jutustavad ning täis huvitavaid ja lühidalt ekraanil rabelevaid tegelasi ja kostüüme. Seevastu kaks viimast, s.o “Rennsymphonie” ja “Inflation”, olid mittemidagiütlevad. Esimene, kui mu mälu mind ei peta, oli pooldokumentaalne ringvaade mingil väga kindlal, kuid haruldaselt ebaolulisel teemal (millisel, ei meenu), viimane aga oli lihtsalt mingi nõme jupp.

Kokkuvõttes: “Andaluusia koerale” mõeldes oleks oodanud muidugi enamat. Seda oleks aga ilmselt liiga palju tahta. Raske öelda, kui õigustatud on silt “sürrealistlik” selle valiku juures. Ükski lavastajatest, Man Ray võib-olla välja arvatud, pole kunstnikuna tuntud sürrealist, samuti pole ükski filmidest, mõni Richteri oma vahest v.a, osaliseltki sürrealistlik (s.t sürrealistlikke kujundeid sisaldav). Selline tähenärimine ei vii aga ka eriti kuhugi ning tahes-tahtmata tuleb möönda nende filmide eksperimentaalsust isegi tänapäeval.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming