Ekstsentrilisi tüüpe püüdes

Sigrid Saarep

Filmid on pikema ja lühema aja jooksul kokku krousitud. Dokumentaalfilm „Mees torukübaraga” (Vesilind, 2012, 50 min), režissöör Riho Västrik, operaatorid Ivar Toodo, Riho Västrik ja Arvo Vilu, monteerija Kadriann Kibus. Esilinastus 4. X kinos Sõprus. Dokumentaalfilm „Tõsise näoga mees” (Filmivabrik, 2012, 28 min), režissöör, stsenarist ja operaator Kristjan Svirgsden, helirežissöör Ivo Felt, produtsent Manfred Vainokivi. Esilinastus 5. XI kinos Sõprus. Mis võiks ühendada kahte 2012. aastal publiku ette lastud tõsielufilmi peale selle, et filmides on portreteeritud meessoost inimest: ühel juhul on orbiidil „mees torukübaraga” ja teisel „tõsine mees”. Mõlema linateose autorid on samuti mehed, aga see pole antud juhul kuigi oluline. Riho Västrik on valinud oma filmi „Mees torukübaraga” objektiks-subjektiks Valeri Kirsi. Avalikkusele tuntud kui Eesti missivõistluse traditsiooni ellukutsuja iseseisvuse taastamise järgsel ajal. Võistluste korraldajana ja eestvedajana jäävad Kirsi hiilgeajad 1990. aastatesse, kuna missivalimised ei eruta juba ammu eesti rahvast. Kirsi teiseks hobiks, mis sai alguse enne 1975. aastat, on unikaalsete ja haruldaste sõiduvahendite kogumine.

Kui Västriku portreteeritav nn missi-issi esindab edevat ja tükati vulgaarset linnavurle tüpaaži, siis Kristjan Svirgsden pakub filmis „Tõsise näoga mees” vaatajale külapastoraali ühes sissevaatega Lääne-Virumaa tänapäeva maaelu esindaja Jüri Jürna markantsesse mõttemaailma. Kes on vähegi Kirsi ja Jürna tegemistega kursis, see saab öelda, et nad ei ole just kõige hallimad kujud meie väikeriigis. Kuigi inimestena pigem vastandlikud, pole nad tegelikus elus nurgas ninanokkijad, vaid täiel rinnal tegutsejad, keskmisest eestlasest ehk ka kirglikumad ja ekstsentrilisemad. Kui kasutada meeste erinevuse näitlikustamiseks literatuurset võrdlust, on Kirss kui karja juhtiv lõvi, kes armastab püünel patseerida, ja Jürna isakass, kes kõnnib omapäi. Kui Kirsi kujutamisel on esiplaanile toodud tema väline pool ja füüsiline aktiivsus ning kõik, mis seondub eriti missindusega, siis Jürna portreteerimisel eelistatakse näidata tema arutluskäike ühiskonna ja inimliku olemise teemal. Kaadrites on küll päris palju Jürna loodud kunsti, aga teosed on pigem taustaks Jürna omamütoloogia ja mahlaka huumoriga pikitud monoloogidele. Kirsi arvamusavaldused nagu kogu temast filmis loodud kuvandki, mis ei pruugi ju tegelikkusele vastata, kõiguvad sageli avameelsuse ja labasuse piirimail, kuid jäävad enamasti lubatud piiridesse.

„Mees torukübaraga” on tehtud lõikan-liiminkleebin-meetodil, kasutatud telesaadete arhiivimaterjale ja lõike režissöör Västriku aastatetagustest missivõistluste ülesvõtetest (Västrik oli ka ise võistlustega seotud). Riho Västrik on varem kuulsust kogunud loodusfilmide tegemisega. Tema produtseeritud on muuhulgas hiilgavad filmid Siberist, näiteks ka ETVs linastunud „Muskusveise tagasitulek”, „Retk Leena lätetele” ja „Delta” (autor Vassili Sarana) ning „Vanamees ja põder” (autor Joosep Matjus). Västrik on väitnud, et filmirullid või failid, mis olid aastaid riiulil lebanud, vormusid dokumentaalteoseks Valeri Kirsist isiklike süümepiinade mõjul. Mainitud vabandus aga vaatajale ei mõju. Film tervikuna ärgitab pehmelt öeldes väheseid mõtteid. Inimese sisu kujutamisel kehtivad teised seaduspärasused kui looduse jäädvustamisel, mastaabid ja aegruum on täiesti teine.

Kristjan Svirgsdenile näivad inimesed sümpatiseerivat, eriti sellised isepäised vigurivändad nagu Jüri Jürna. Esimest korda on Svirgsden kujutanud Jürnat „Eesti lugude” sarjas valminud filmis „Kuutõbised” (2006), kus mehe isiksus teiste tegelaste hulgast eredalt esile kerkib. Lühikese vahega järjest üht ja sama isikut loomingu hüvanguks ekspluateerides ei saa kindel olla, et vaataja ka teisel korral ainult portreteeritava võludest saab lummatud. Jah, paaril korral on küll kujunditega mängitud, siis, kui põllutöömasina vahelt ilmuvad kaamerasse mutreid-polte keerava Jürna elavad silmad, või siis, kui Jürna räägib eestlase lootusetust tuimusest ja maaelu hääbumisest ning vaatajale näidatakse lähivaates vagude ja mõhnadega kaetud peopesi. Muus osas jookseb film eri aastaaegadel filmitud katkendite jadana, peamises rollis Jüri Jürna, kes, mikrofon kõrva taga, jagab (vahest ka filmi autori küsimustega suunatult) isiklikke, mitte „koolis persega pinki nühkides” saadud tarkuseteri poliitika, filosoofia ja elamise kohta. Statistideks on pääsenud mõned naissoost kultuuritöötajad, ametnikud ja austajad, kes ei mõju filmikonteksti silmas pidades kuigi sümpaatsetena.

Filmid on, üks pikema, teine lühema aja jooksul kokku krousitud, „Mees torukübaraga” ka liigselt venitatud. Ometigi on mõlemad parema puudumisel täiesti vaadatavad. „Mees torukübaraga” annab põgusa ülevaate Eesti missivõistluse korralduslikust poolest ja seda vedanud ühemehe-institutsioonist nimega Valeri Kirss. „Tõsise näoga mehes” (ei saa tegelikult aru, miks selline pealkiri) jagatakse aastal 2012 vaatajaga pildikesi ühest stampidele mitte vastavast külamehest, kes arvab, et päevast päeva ainult pintsliga lõuendi taga istudes oleks temast saanud loll virtuoos, käsitööline ja ei midagi enamat. Tänavu veebruaris-märtsis olid Jüri Jürna maalid väljas Tallinna Kunstihoone galeriis näitusel „Vannitoas ja tagahoovis. Kunst ja kodu 2”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming