Elagu film! Cannes’i pidupäev sai läbi

Annika Koppel

Cannes’i 60. filmifestivali kohta võib teha vähemalt kolm üldistust. Esiteks, võistluskava oli mitmekesine ja kõrgel tasemel. Teiseks, paljudes filmides andsid tooni väga head naispeaosatäitjad. Kolmandaks, algusest peale loodeti üllatust Ida-Euroopast, sest eelmise aasta võitja Inglismaa polnud võistluses esindatud, samuti olid väljas Itaalia, Hispaania ja Saksamaa.

 

Sellepärast ei olnudki suur üllatus, et Kuldse Palmioksa sai rumeenlase Christian Mungiu film “4 kuud, 3 nädalat ja 2 päeva”. Rumeenia filmikunst on endale Cannes’is juba renomee loonud. Meenutagem Christi Puiu “Mr Lasarescu surma” 2005. ja Corneliu Porumboiu “Oli nii või ei olnud?” 2006. aastal teistes programmides kogutud auhindu. Mungiu (s 1968) debüütfilm “Lääs” oli 2002. aastal “Režissööride kaksnädala” kavas ja oma teise mängufilmiga sai ta nüüd maailmas ihaldatuima festivaliauhinna. Kahe mängufilmi vahepeal osales Mungiu Ida-Euroopa režissööride nn omnibusfilmis “Kaotatud ja leitud”, (2005, Eestist tegi seal kaasa Mait Laas).

Mungiu filmi lahkas kolleeg Jaak Lõhmus juba eelmises Sirbis ja seepärast käsitleksin siinkohal teisi filme. Stephen Frearsi juhitud žüriil tuli valida 22 filmi hulgast, mille tegijate seas sellised nimed nagu Quentin Tarantino, Gus Van Sant, Béla Tarr, David Fincher, Aleksandr Sokurov jt.

 

Naine kaotab lapse ja mees naise

Parima naispeaosatäitja auhind läks korea näitlejannale Jeon Do-yeongile rafineeritud ja raskete läbielamistega rolli eest Lee Chang Dongi (“Oaas” ja “Piparmündikompvek”) filmis “Salajane päikesepaiste”. Do-yeong mängib klaveriõpetajast noort leske, kes läheb koos pojaga tagasi mehe kodulinna, et teoks teha viimase unistus. Esialgu näib kõik ilus, inimesed sõbralikud, kuid järsku võtab asjade käik traagilise pöörde: naise poeg röövitakse ja leitakse pärast lunaraha maksmist jõest surnuna.

Nüüd alles algab film õieti peale, keskmes on ema läbielamised. Varem ateistlik ja usku tagasi tõrjunud naine võtab kohaliku usulahu pakutu vastu ja näib isegi kergendust tundvat, kuni ootamatu sündmuste käik sellegi tröösti võtab. “Salajane päikesepaiste” on müstiline ja kõhedust tekitav film, põnevik, milles peidus inimese eneseotsingute, armastuse, usu ja andestamise sisukam iva. Do-yeong mängib lapse kaotanud ema võitluse jumalaga ja rasked läbielamised elusaks ja valusaks.

Kui alguses hellitati lootusi Veneetsia Kuldlõvi kavaleri Andrei Zvjagintsevi uue filmi “Pagulus” suhtes, siis pärast linastumist need hajusid. Film, mis peaks valgust heitma vene mehe tumedasse hinge või nn vene hinge, matab selle veelgi sügavamasse hägusse. Äärmiselt patriarhaalselt seisukohalt jutustatud lugu jätab vagura naise peaaegu et looma rolli, kelle elu ja saatuse üle otsustab mees. Kõik, mis mees teeb, on õige, aga – kas mees on sealjuures ka õnnelik?

Zvjagintsev on küll meister looma kompositsiooni ja meeleolu, visuaalselt on film nauditav, pisut maneristlik, ent kokkuvõttes kuidagi ülepingutatud ja ilmselgelt liiga pikk. Parima meesnäitleja auhind Konstantin Lavronenkole tema kivinäolise pereisa Alexi rolli eest pani nii mõnegi kriitiku kukalt kratsima. Ega vene mehe hinge pole kerge mõista, võibolla ei mõista ta ennast isegi.

 

Eksperimendid mitmes laadis

Žürii grand prix ehk siis nn teine koht läks üllatuslikult jaapani režissööri Naomi Kawase filmile “Leinav mets”. See vaikne looduspiltidest tulvil film jutustab loo naisest, kes pärast oma lapse surma läheb tööle vanadekodusse ja sõbruneb seal ühe vanamehega.

Parima režissööri auhinna pälvis Julian Schnabel filmi eest “Tuukrikell ja liblikas”. See on Jean-Dominique Bauby autobiograafia ekraaniadaptatsioon, lugu mehest, kes on halvatud pealaest jalatallani ja saab suhelda üksnes oma vasakut silma pilgutades. Kuid mitte ainult, sest filmi keskmesse tõusevad pigem naised, kes tema eest hoolitsevad, teiste hulgas mängivad näitlejannad Emmanuelle Seigner ja Marie-Josée Croze.

Žürii auhinda jagasid Carlos Reygadase aeglane poeetiline “Vaikne valgus” ja Marjane Satrapi–Vincent Paronnaud’ animafilm “Persepolis”. Mehhiko film “Vaikne valgus” oli nii mõnelegi kõva pähkel, mille katkihammustamist ei hakatud üritamagi, kartuses hambad murda. Tegevus toimub mennoniitide kogukonnas Põhja-Mehhikos, kolme inimese (armu)lugu on iseenesest lihtne ja minimalistlik. Kahe ja poole tunnine film koosneb eranditult pikkadest kaadritest, kus tegelikult ei juhtu mitte midagi. Screeni kriitik arvas koguni, et ainult pressimaterjali lugenuna on võimalik aru saada, kus filmi tegevus aset leiab ning miks tegelased räägivad saksa dialektis.

Animafilm “Persepolis” põhineb Satrapi koomiksil mullade juhitud Iraanis islamirevolutsiooni ajal üles kasvavast tüdrukust, kes satub lääne kultuuri mõju alla. Film pakub enamasti mustvalget lihtsustatud animatsiooni ja tegelased räägivad Danielle Darrieux’, Catherine Deneuve’i ja tema tütre Chiara Mastroianni häälega.

Parima stsenaariumi auhind läks Fatih Akinile filmi “Taeva serval” eest, ta on ka selle režissöör. Akini “Vastu seina” võitis 2004. aastal Berliini festivali ja ka uue filmi tegevus toimub nii Saksamaal (kus Akin on sündinud) kui ka Türgis, kust on pärit tema vanemad. “Taeva serval” näitab poliitilist situatsiooni Türgis ajal, kui riik tahab liituda Euroopa Liiduga. Üks žürii liige, kes kindlasti Akinile auhinna andmise poolt, oli Orhan Pamuk, türgi nobelist, kelle aus kriitika Türgi kohta on talle kaela toonud pahandused sealsete ametnikega.

Cannes’i veteran Gus Van Sant sai spetsiaalse Cannes’i 60. aastapäevale pühendatud auhinna filmi “Paranoiapark” eest. Filmi sisu on lihtne: murdeeas nooruk Alex, kelle vanemad lahutavad ja kes isegi parasjagu vahetab tüdrukuid, tegeleb rulasõiduga ja läheb ühel päeval koos sõbraga rulatama halva kuulsusega Paranoiaparki. Pargi kõrval kulgeb raudtee ja poisid lähevad sõitma keelatud alale. Turvamees püüab poisse takistada, kuid kukub rongi ette ja sõidetakse pooleks. Politsei tuleb kooli juhtunu asjaolusid uurima, kuid tal ei ole tõendeid. Alex võitleb sooviga üles tunnistada ja kartusega teo tagajärgede pärast, ent lõpuks vaikib. Film pühendubki peamiselt Alexi läbielamistele, avades järk-järgult tema maailma, jättes muu kõrvale. Film on eksperimentaalsem kui eelmised Van Santi filmid ja nagu varemgi, domineerib filmi sisu üle stiil.

Saidki olulisemad auhinnafilmid üle käidud. Vennad Cohenid, kelle film “Pole maad vanadele meestele” sai üheks kriitikute lemmikuks, pidid igasuguse auhinnata koju tagasi minema. Quentin Tarantino uus film “Surmakindel” ei küündinud aga meelelahutustasandist kaugemale. Kim Ki-duki “Hingetõmme” köitis tuttaval julmal-valusal moel surmamõistetud mehe ja abielunaise armastuse looga.

Spetsiaalselt selleks pidulikuks korraks tellis festivali juht Gilles Jacob 35 Cannes’is osalenud režissöörilt teose “Igaühele oma film”, teiste hulgas Bille August, Chen Caige, vennad Dardenne’d, Lars von Trier, Aki Kaurismäki, Abbas Kiarostami, Takeshi Kitano jt. Iga klipp kestab kolm minutit ja vastu kõiki ootusi on tegemist vaimuka ja huvitava koguteosega. Hiljem näidati klippe ühekaupa festivalil linastuvate filmide ees ja publik tervitas neid aplausi ja rõõmuhüüetega. Elagu filmikunst!

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming