Elu kõrvalteedel

Erkki Luuk

Vein on ses filmis rohkem kui poeetilistesse nurgatagustesse ja intellektuaalsusse kalduvate monoloogide õigustus.

?Külili? on juba teine film viimasel ajal, mille pärast alkoholi- ja tubakatootjad peaksid Ameerika sõltumatutele otse vaataja närvisüsteemi lastud reklaami eest kopsaka summa maksma. KAADER FILMIST

Mängufilm ?KÜLILI? (Usa/Ungari, 2004). Re?issöör Alexander Payne. Osades Paul Giamatti, Thomas Haden Church. Linastub Tartu Ekraanis.

Alexander Payne?i ?Külili? oli film, millele pakuti sõltumatute Oscarit. Läks aga teisiti. Puudu jäi küllap eepilisest mõõtmest, suurtest kannatustest jms. Filmi tegelased, kaotajast kirjanik Miles ja tema mahakäinud näitlejast-naistemehest sõber Jack on liiginimlikud (ja just seetõttu ebausutavad, ?üliinimlikud?), et eepilise illustratsiooni mõõtu välja anda.

?Külili? on küll tüüpiline art house?i film ses mõttes, et tegelased on kääbuslikud. On avaldatud arvamust, et ?väike inimene ongi kõige suurem kangelane?, aga mine sa tea ? võib-olla bussid ja trammid ongi kangelasi tuubil täis. Kuid sellisel juhul oleme sunnitud tegema möönduse, et keegi ei taha nende kangelastegudest midagi teada. Viru Keskuse ees sinust mööda rüsiv kangelaste hord mõjub paratamatult rusuvalt.

Filmi peategelane on ehk hoopis vein. Milesil on sellega lähedane, vaatajaidki inspireeriv suhe (Pinot Noire?i läbimüük kasvas esilinastuse järel USAs 20%, mis näitab muidugi ka seda, et ameeriklased pole teab mis veinijooja-rahvas). Vein on ses filmis rohkem kui poeetilistesse nurgatagustesse ja intellektuaalsusse kalduvate monoloogide õigustus ? see on ka kogu filmi keskne metafoor. Teemaks on keskea kriis. Vein on selle poeetiline võrdlusalus: ?See läheb üha paremaks ja paremaks, küpseb, muutub keeruliseks ja rafineerituks, kuni saavutab püsiva kõrgtaseme, millele järgneb vältimatu dekompositsioon?. See peaks kirjeldama nii veini kui ka inimelu, mille arvatava kõrgpunkti ületamisega (või on nad selle isegi juba ületanud) on peategelased püstihädas. Võrdluse eriline kurbus seisneb selles, et vein kui elusorganism kõigi oma keemiliste protsessidega ?vanem kui meie?. Hea veini elu- ja küpsustsükkel on keskeltläbi pikem kui inimese oma. See kõlab masendavalt ja ka peategelased on, kumbki väga erinevat, masendavad tüübid.

Tunnistan: kogu see jutt ei kõla vähimalgi määral kutsuvalt. Pole võimalik aru saada, miks keegi seda filmi nägema peaks või üldse näha tahaks. Erandi teeme siinkohal siiski veinifriikidele. Neile on film tõesti kohustuslik, asendamatu luksus ? paremuselt teine asi pudeli enda kõrval. Ah… milline, samavõrd meeleline kui kultuuriline nauding oleks selle seansi ajal pudel vaikselt lahti teha ja rüübata… juua, kuni kaader uduseks tõmbub (see peaks küll meie kinodes vist keelatud olema). Ent ikkagi ? milline hiilgav ettekääne ja juhus veinijoomiseks koduses miljöös, tänaval vm. See on juba teine juhus viimasel ajal, kus alkoholi- ja tubakatootjad peaksid Ameerika sõltumatutele otse vaataja närvisüsteemi lastud reklaami eest kopsaka summa maksma (eelmine oli mäletatavasti Jarmuschi ?Kohv ja sigaretid?).

?Külili? tegelik tugevus, isegi rohkem kui nendes kõrgelennulistes veiniteemalistes dia- ja monoloogides, on kaadri poeetikas. Vein teadupärast õigustab igasugust sügavamõttelisust: see, kes joob veini, ei pea enam häbenema kui tahes kõrgelennulist intellektuaalsust. Ka narratiivne haare on Payne?il samavõrra poeetiline kui raudne. Tänu sellele (ja oma ebaloomulikule teadlikkusele veini kultuuriliselt tasandavast mõjust, mis lubab ?filosofeerimist? kättemaksuvabalt kinno smugeldada) hakkab ?Külili? tööle tasemetel, kuhu keskmine, mittemidagiütlev art house ei küündi. Samas määratleb see film end siiski tribuudina arhetüüpiliselt väikesele, igavale ja inimnäolisele kinole, nagu üks keskmine ?väärtfilm? (mille igaveseks, justkui noaga sea seljale nüsitud näiteks võiks olla Hollandi film ?Kleit?) meil ju teadupärast on.

See on masendav ja just seepärast on raske ?Külilit? kõrgelt hinnata. Samastumisvõimalused, mida seda laadi film pakub, on muidugi piiritud, aga see pole kategooria, mille alusel kunstiteost peaks hindama. ?Külili? teeb selle isegi liiga selgeks: elu sisuks on selle eest põgenemine (Miles veini, Jack naiste kaudu), mitte sellega samastumine. See, kes eluga samastub, on selles ise süüdi, omadega kohe p….s

?  ja keskea kriis on siis muidugi juba käega katsuda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming