Elu pärast surma

PIRJO LEEK

Mängufilm „Manchester by the Sea“ (USA 2016, 137 min), režissöör-stsenarist Kenneth Lonergan, operaator Jody Lee Lipes, helilooja Lesley Barber. Osades Casey Affleck, Michelle Williams, Lucas Hedges, Kyle Chandler, Gretchen Mol jt.

Nii Lee Chandleri (Casey Affleck, vasakul) kui Patricki (Lucas Hedges, paremal) rollid on nomineeritud Oscarile, lisaks kandideerib Lee eksnaist kehastanud Michelle Williams kuldmehikesele naiskõrvalosa kategoorias.

Kaader filmist

„Manchester by the Sea” on ühe perekonna tragöödia, mis kandideerib sel aastal kuuele Oscarile. Film räägib leinast, kaotatud armastusest ja selle kõigega leppimisest. Pärast armastatud venna äkilist surma kodulinna naasnud noor mees avastab, et vend on jätnud temale oma teismelise poja hooldusõiguse.

Lee Chandler (Casey Affleck) on vaikne ja vaevatud noor mees. Töö majahaldaja ja kojamehena on üsna tänamatu ning filmi alguses näeme mitmes tragikoomilises stseenis, kuidas ta on sunnitud vaikselt taluma mõistmatuid ütlusi ja solvanguid. Pole ime, et mahasurutud viha sunnib teda hiljem baaris täiesti põhjuseta kaklust alustama. Lee ei kurda, vaid lihtsalt kannatab ära. Ega ta suurt ütle ja see toob mulle meelde filmiajaloo populaarsed kurva kuju rüütlid nagu Ryan Goslingi autojuht „Sõidus“1 või James Deani Jim Stark „Põhjuseta mässajas“.2 Lee töötab ainult ühel sagedusel ja selleks on eemalolev, tundetu ja enesesse sulgunud Sisyphos, kes on leppinud elu kui pidetu eksisteerimisega. Või omamoodi Samuel Becketti Estragon, kes teab, et Godot’d mitte ainult ei tule, vaid ka ei ole.

Iseloomulik läbipaistmatus ja distantseeritus ei jäta teda ka siis, kui ta naaseb venna surma järel Manchester-by-the-Seasse. Kuigi elu vahetab käiku, jääb Lee endaks, seepärast jälgitakse järgnevat leina- ja kohanemisperioodi samasugusest ratsionaalsest emotsioonideta maskuliinsest vaatevinklist, millele annab aeg-ajalt vürtsi inimsuhete rägastikust ilmuv situatsioonikoomika. Selline distantseeritus ja sellest tulenev huumor, mis kohati meenutab Yorgos Lanthimose „Homaari“3 veiderdavat, üle võlli suhtumist lähisuhetesse, tundub isegi kohatu ennast tõsiselt võtvas ja realistliku tundegammaga filmis. Kaasa ei aita ka täiesti teisest ooperist heliriba, mille klassikalised palad ei rõhuta minimalistlikku pildikeelt ja karaktereid, vaid vastanduvad nendele. Tegelaskujude areng, olgu emotsionaalne, intellektuaalne või sotsiaalne, on minimaalne, peaaegu puudub.

Afflecki kontroll oma mängitud karakteri üle on aga vankumatu ning juba alanud auhinnasadu kestab ilmselt veebruari lõpuni. See roll on küll detailitundlik ja aus, kuid üsna üheülbaline ja piiratud. Nagu seisev vesi, mille ääres kaua seistes võib nina tabada ebameeldivaid lõhnu.

Casey Affleckist rääkides ei saa muidugi mainimata jätta temaga seotud skandaali, sest paratamatult trügib filmikunsti nautimist mõjutama tema ekraanitagune elu. Nõustudes Marta Bałaga seisukohtadega tema pikemas ülevaates filmimaailma silmakirjalikkusest,4 ei saa ka mina jätta filmi „Manchester by the Sea“ puhul kõrvale staari isiklikku elu. Casey Afflecki pea kohal hõljuvad kahe naise kohtuvälise lahendi leidnud ehk rahaga lahendatud ahistamissüüdistused. Muidugi pole ta esimene ega viimane plekilise minevikuga filmistaar ning eks ole maailm hullemategi süüdistuste ees kunsti nimel silma kinni pigistanud – Polański, Bertolucci ja Allen on selle valdkonna kaanestaarid. Isegi moraalset poolt kõrvale jättes: Roland Barthes kuulutas ju juba viiskümmend aastat tagasi, et autor on surnud, nii et ka puhtalt esteetilis-filosoofilisest rakursist vaadelduna on võimalik kogu see küsimus arutamata jätta. Ometi tuletab see probleem end meelde kõigis neis lummavast vaikusest kantud vähese dialoogiga pikkades stseenides, kus vaataja on sunnitud Afflecki sinistest silmadest välja lugema, millise mehega on tegu ja mis tema südant vaevab. Aju püüab ju paratamatult täita kõik lüngad saadud informatsiooniga. Eriti kui Afflecki ainus reaktsioon süüdistusele oli stiilis, et tema oli puu otsas, kui pauk käis, ja üldise konsensuse järgi olevat Lee Chandleri kannatused Affleckile teflonkatte peale kasvatanud.

Ometi ei ole „Manchester by the Sea“ üksnes Casey Affleck, selles on ka palju muud mainimisväärset. Purunenud romantilisi ja peresuhteid esitatakse filmis ausalt ja lihtsalt, ilma üleliigse dekoratsiooni või paisutatud emotsioonita. Lee suhe vennapoeg Patrickiga (Lucas Hedges) koosneb vaid igavatest igapäevavestlustest ja hädavajalikest elukorralduslikest aruteludest, mis muudab nende suhte tõepäraseks ja loomulikuks, kuid lisab ka suure hulga sisutühja ekraaniaega, mis ei anna loole palju juurde. Nii mõnedki suhteliselt igavavõitu igapäevaeluseiklused, näiteks Patricki külaskäik ema uude koju, ei suuda oma otsesest tähendusest kõrgemale tõusta ega midagi uut öelda.

On ka üksikuid erandeid, näiteks sügavkülmiku juures Patricki paanikahoog, mille tugev emotsionaalne allhoovus seljatab situatsiooni suhtelise juhuslikkuse. Kõige meeldejäävam neist stseenidest leiab aset Lee ja tema eksnaise Randi (Michelle Williams) vahel. Kogemata tänavanurgal kokku trehvanud purunenud südametega lahutatud abikaasade lihtne vestlus lõunalemineku võimalikkusest on minevikutaagast ja läbielatud valust paks. Kommunikatsioon ei peitu sõnades, vaid pausides ja pilkudes, mil vaatajale meenub, miks neil jutt ei suju ja kust kohmetus pärit on. Lee ahastusest hingetu „seal pole enam midagi alles“ vestluse lõpus lõikab sama vahedalt kui Patricia Arquette’i ema lausutud „ma arvasin, et elus on midagi enamat“ filmis „Poisipõli“.5 Üksikud melodramaatilised stseenid ja ehedad suhtearendused on filmi suurimad õnnestumised.

„Manchester by the Sea“ on melodraama, mis tahab olla suurem sellesse peidetud valusate emotsioonide summast. Ausate igapäevakirjelduste ja sõnadesse mahutamatute kannatuste kaudu soovitakse öelda midagi armastuse, leina ja elu kohta üldiselt. Ometi ei lenda „Manchester by the Sea“ nii kõrgelt, kui võiks eeldada, takerdudes kohati elu pisiasjadesse. Ei saa salata, et paljud stseenid avaldavad muljet oma sordiini all emotsionaalsuse või valusa aususega. Armastusest saab piinlik tere tänavanurgal ja lein muundub telefoni­kõneks surnukuuriga, samal ajal kui tädipoeg hommikusöögihelbeid krõbistab. Need hetkelised tundevirvendused aga hajuvad ning lõpuks jääb meelde vaid lõputu igapäevarutiin. Ehk on selles oma osa kanda skandaalse Casey Afflecki rolliesitusel, mis varieerub saatuse mängukannist tundetu egoistini. „Manchester by the Sea“ viib vaataja peenelt timmitud emotsionaalsele karusellisõidule, mille lõpus leitakse end täpselt samast kohast, kust oldi alustatud.

1 „Drive“, Nicolas Winding Refn, 2011.

2 „Rebel Without a Cause“, Nicholas Ray, 1956.

3 „The Lobster“, Yorgos Lanthimos, 2015.

4 Marta Bałaga. Pealispinna all, Sirp – 3. II 2017.

5 „Boyhood“, Richard Linklater, 2014.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht