Elu pärast trippi

ANDREI LIIMETS

Mängufilm „T2 Trainspotting“ (Inglismaa 2017, 117  min), režissöör Danny Boyle, stsenarist John Hodge, operaator Anthony Dod Mantle. Osades Ewan McGregor, Jonny Lee Miller, Robert Carlyle, Ewen Bremner, Kelly MacDonald jt.

„Vali elu,“ alustas Ewan McGregori Mark Renton ehk Rentboy 21 aastat tagasi üht kümnendi kõige kuulsamat monoloogi ja meeldejäävamat filmi „Trainspotting“.1 Šotimaa narkovastaselt kampaanialt laenatud sõnadega iroonitseti igava ja materialistliku kodanliku eluviisi üle. Toona veel sisuliselt tundmatu lavastaja Danny Boyle’i ekraanile toodud tegelased Irvine Welshi samanimelisest raamatust valisid hoopis heroiini, käesolevas hetkes olemise ja igasugusest ühiskondlikust vastutusest loobumise. Film mõjus kui audiovisuaalne paremsirge vastu vahtimist: julge, nihilistlik ja ainulaadne rünnak moraalinormide ja käitumisreeglite pihta. Sama õnnestus vaid üksikute 1990ndate filmide puhul, nagu „Pulp Fiction“ või „Kaklusklubi“.2 „Trainspotting“ oli kaelamurdva kiirusega kulgev tripp Edinburghi kauni fassaadi varjudes. „T2 Trainspotting“ on kõik see, mis tuleb pärast trippi

Järge plaaniti õigupoolest juba õige pea pärast filmile osaks saanud menu ja Welsh sai 2002. aastal valmis edasisi sündmusi sisaldava raamatu „Porno“. Boyle ei arvanud sellest „T2 Trainspottingu“ sisust üsna erineva sündmustikuga teosest teab mis palju, ka oli lavastaja osanud korralikult tülli minna oma esimeste filmide staari McGregoriga, kuna oli valinud „Ranna“3 peaossa hoopis Leonardo DiCaprio. Alguses planeeritud kümneaastane paus venis seega kahekordseks. Danny Boyle’ist sai vahepeal Londoni olümpiamängude avatseremoonia lavastaja ja Oscari-võitja ning Ewan McGregorist sile ja viisakas A-järgu staar, „Tähtede sõja“ eeltriloogia4 Obi-Wan Kenobi. Vaenukirves maeti ühel hetkel õnneks maha ja sellega näis mõnuga žanre vahetava Boyle’i naasmine juba külastatud tegelaste juurde vaid aja küsimusena.

Fännide rõõmuks on koos temaga tagasi kogu „Trainspottingu“ keskne tegelaskond: Renton, Simon Williamson ehk Sick Boy (tippvormis Johnny Lee Miller), Francis Begbie ehk Franco (hirmutavalt intensiivne Robert Carlyle) ja seltskonna mitte kõige taiplikum südametunnistus Daniel Murphy ehk Spud (võrratu Ewen Bremner), hulk väiksemaid tegelasi pealekauba. Kes mäletab esimese osa lõppu, kus Rentboy leekis koos teenitud narkorahaga nelja tuule poole, teab aimata, et mingit sõbralikku semude kokkutulekut ei maksa oodata. Selgub, et samal ajal kui Mark üritas lombi taga Amsterdamis suunata oma elu just nöögitud keskklassi rööbastele, on isarolliga pahuksis Spud vaevelnud sõltuvuse ja suitsiidimõtetega, Simon teeninud raha väljapressimisega ja unistanud kättemaksust ning Begbie istunud oma lühikese süütenööri tõttu ilmselt ainsas talle sobivas kohas – vanglatrellide taga. Kui Renton naaseb ühtäkki Šotimaa pealinna ja tema kaela kahekorra keeramisest unistav Begbie pageb samal ajal vanglast, on malenupud paigas ebastabiilse neliku kokkupõrkeks ja vahepealsete aastatega paisunud mädapaisete katkipigistamiseks.

Vanemad, aga mitte eriti targemad: Spud (Ewen Bremner), Renton (Ewan McGregor), Sick Boy (Johnny Lee Miller) ja Franco (Robert Carlyle).

Pressifoto

Filmi üks läbivaid motiive on Marki ja Simoni armastuse-vihkamise suhe. Viimane on kogu oma vahepealse ebaõnne endise sõbra kaela mõelnud ning tahaks talle korraliku intressiga kätte maksta, kuid jagatud mineviku, identiteedi ja teineteisemõistmise äratundmine on ebamugav. Vahele susatakse kaadreid 40. eluaastate teise poolde jõudnud meeste lapsepõlvest. Muide, Welsh on kirjutanud 2012. aastal sellesse sarja ka kolmanda raamatu, peategelaste heroiinisõltuvuse algusest jutustava eelloo. Filmis tegelaste kujunemise kohta küll põhjalikumat taustainfot ei jagata, kuid tehakse valusalt puust ja punaseks, kui võimatu on põgeneda iseenda eest ning mil määral kujundavad selle iseenda sotsiaalsed olud, majanduslikud võimalused ja vanemlik hoolitsuse eeskuju või vastupidi, selle puudumine.

Kes ootab uut „Trainspottingut“, otsusekindlat naasmist üheksakümnendatesse, peab pettuma. Kuigi teises jaos ei suuda miski visuaalses painavuses konkureerida originaali WC-stseeni, voodiroojamise või surnud beebiga, on see palju sombusem ja emotsionaalselt keerulisem film, mis täidetud kahetsuse ja pettumusega. 20 aastat tagasi võis vaielda, kas tegemist on narkootikumide tarbimist positiivses valguses näitava või seda kritiseeriva filmiga, seekord ei tohiks eesmärgi suhtes erilist kahtlust jääda ka kõige konservatiivsemal vaatajal. Selgub, et hetke elevuses ja kõike lubavas nooruses tehtud otsustega tuleb elada kogu ülejäänud elu, tasuta lõunaid ei anna keegi ja selliseid sõpru nagu lapsepõlves tee pealt enam naljalt ei leia. Järge on kerge süüdistada ka Ameerika filminduse juba täielikult halvanud nostalgiaihaluses. Tsitaate esimest filmist leiab selles sama arvukalt kui vaevu mõistetavat šoti inglise keele slängi. Kahetunnist mineviku taganutmist õnneks aga karta ei tasu. Vanusega ei kaasne tingimata rohkem mõistust ja meenutamise kõrvale jagub rohkelt homset unustavat rokenrolli: esimest osa peegeldava süüdimatusega pannakse narkot, näpatakse rahakotte, röövitakse televiisoreid, pillutakse roppusi ja lärmatakse niisama.

„T2“ aja- ja juurtetunnetus on siiski märksa komplekssem, mitte vaid puhas viitekogum vanadele headele/halbadele aegadele. Läbivaks helimotiiviks on taas legendaarse Iggy Popi raju „Lust for Life“, kuid sedakorda The Prodigy elektroonilises kastmes. Kohtumine minevikuga on kibemagus: lapsepõlvekoju naasnud Renton seab küll vinüülinõela plaadile, kuid lükkab selle esimeste nootide järel kõrvale. Võmmide eest jooksmine, kilode viisi meelemürkide manustamine ja läbi öö pidutsemine võivad tekitada tunde, et homset ei tulegi, kuid ühel hetkel on järgmine päev kiirrongina kohal. Ja nädal, kuu, aasta, kümnend. Aja kulgu väljendab loomulikult ka helipilt, sest just muusikal oli originaali maailmatunnetuses võtmeroll. Toona lausa kahele plaadile ulatunud lugude valikust sai terve põlvkonna brittide heliriba. Järge toetab eklektilisemgi valik, kus rokiklassikale ja psühhedeelsele tantsumuusikale on näpuotsaga lisatud tänapäevaseid levisuundumusi.

Mõne maitsele on „T2“ ilmselt liigagi kaldu sentimentaalsuse ja moraliseerimise poole, kuid kulutatud aja peaks hüvitama juba üksnes üliefektne kaameratöö. Kuigi operaator pole sama, kes esimese „Trainspottingu“ tegemisel, ühendab kõiki Boyle’i filme valmidus pildikeelega eksperimenteerida ja hullud loomingulised ideed loo jutustamiseks ära kasutada. Ka lugu ise astub sammukese välja XXI sajandi rahaahnest sarjamaatriksist. Meenub Richard Linklateri „Enne … “ triloogia,5 mille lähtepunktiks on ennekõike huvi oma tegelaste saatuse vastu. Ka Boyle’i ja teisi asjaosalisi paistab vähem huvitavat tühi nostalgitsemine või lõpetatuse vajadus, pigem näeme inimlikku soovi saada teada, mis elul neile nii märgiliseks saanud tegelastele varuks on olnud. Olgu veel kord rõhutatud: uut „Trainspottingut“ sellest filmist oodata ei maksa. Kui selleks peaks aga võimalus tekkima, siis piiluks hea meelega, millise elu valivad Renton ja ta semud edaspidi.

1 „Trainspotting“, Danny Boyle, 1996.

2 „Pulp Fiction“, Quentin Tarantino, 1994; „Fight Club“, David Fincher, 1999.

3 „The Beach“, Danny Boyle, 2000.

4 „Star Wars: Episode I – The Phantom Menace“, George Lucas, 1999; „Star Wars: Episode II – Battle of the Clones“, George Lucas, 2002; „Star Wars: Episode III – Revenge of the Sith“, 2005.

5 „Before Sunrise“, 1995; „Before Sunset“, 2004; „Before Midnight“, 2013.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming