Elulust

Uue Maailma noorte elust filmi vändanud Jaan Tootsenit küsitleb Jürgen Rooste.        Kas su filmis oli lugu olemas või genereerisid selle moodsa režissööri dramaturgiliste vahenditega?  Selle loo genereeris elu ise, see ongi nii lihtne, nii veider, kui see ka poleks. Seda küsis mult millalgi sõber Urmas Vadi – naeris, et dokumentaalfilmi stsenaarium, mida see endast veel kujutab? Siis tuletasin talle meelde, et mõned aastad tagasi tegin filmi Mooste külalisstuudiost. Iga rahataotluse puhul pead sa ju kokku vahutama kõik selle, mis juhtuma hakkab. Mõtlema välja, sest dokis sa tegelikult ei tea ju järgmist sammu alati sugugi ette. Siis ma mõtlesin välja ühe tegelase, tüübi, mingi postiljoni, kes sõidab külgkorviga mootorrattaga. Ja kahe kuu pärast see tegelane ilmus välja! See on mõnikord täitsa hirmutav. Nagu too Peeter Toominga salapärane kaamera – vaatad läbi kaamerasilma ja inimene, kes hakkab surema, muutub kuidagi hägusamaks. Mingisuguseid asju saab ikkagi prognoosida. See Uue Maailma lugu ... mina läksin alguses  tegema filmi kodanikuühiskonna eduloost. Et sinna olid tugevad kriisid sisse programmeeritud, seda ma teadsin, kujutasin ette. Aga ma ei kujutanud üldse ette, kust ja kuidas nad tulevad. Kas või see omavaheliste suhete liin, see on ikkagi ajas arenev asi. See ongi tolle filmi tegemise võlu: viis aastat on ikkagi suur jupp inimese elust, eriti kui need on veel olulised, murrangulised aastad. See on noorte kasvamise lugu.  

     

Läksid tegema positiivset edulugu, aga välja tuli säärane veidi, kurb, kahe armastuse ja ühe idealistliku projekti hääbumise lugu …       

Aga säärane drive või võimas laksakas on selles filmis ja neis inimestes ju alles. Ja üha pöörasemaks läheb. Siin on ju põimunud kurbus ja ekstaas, rõõm. See hääbumine ei anna siiski filmile põhitooni. Kuna filmi lõpuosa on säärasem kurvem, unustavad kõik ära, et esimesed kaks kolmandikku on puhas elurõõm, -mahl.       

I got a lust for life! (Iggy Popi laul, mis filmi algversioonis ühe stseeni taga kõlas).         

See soundtrack on nüüd vahetatud, produtsent Kilmi ei jõudnud Iggy Popile laulu kinni maksta. Nüüd on seal isegi parem lugu, Röövel Ööbiku „Salz” 1989. aastast, tõeline pungirõõm!  Väga palju on Eestis ka säärast kurba punki, ma üldse ei ütle, kuidas ma otsisin … Uue Maailma punk on midagi palju erutavamat ja elevamat. Nende aktsioonid on nagu tänavakunstnikel.       

Väikesed lokaalsed plahvatused.       

Mitu välismaalast on vaadanud ja imestanud, et kui neil säärased vennikesed tänavale tulevad, saavad nad kohe politsei käest tongi. Meil on nagu muinasjuturaamatus. Elus trikster on järsku tänavale löödud. See üllatab isegi LääneEuroopat. Erko Valk on täiesti eriline: kõik need, kes seltsimajastki läbi käinud, on öelnud, et Erko, kõiges oma heas ja halvas, jääb tuhandete inimeste seast meelde. Need on ju säärased rändurid, kes on kogu maailma läbi käinud, aga miskipärast tolle Erko külge jäävad kinni. Mis on selle tänavakindrali fenomen?       

See on ses mõttes innustav film, et näitab kesksete kujudena kaht meest, kes ei karda tööl ka sabast kinni haarata. Kuidas sa ise tunned seda suhet tööga? Kas dokumentalisti elu on säärane mõnus molutamine, et käid ja vaatad, kuidas teised õlut joovad ja tööd rabavad? Või tundsid sa toda Erko Valgu ja Marten Kaevatsi töörabamisevaimu ka oma filmitegemise juures?       

Seda on naljakas rääkida, aga täiesti algusperioodil oli palju sääraseid hetki, kui panin kaamera kõrvale ja võtsin ise ka töörabamisest osa. Aga niimoodi ei saa ju filmi teha! Neid kohti on nii palju. Lõpuks tundsingi ennast säärase mölakana: mehed tassivad, klaverinurgast on vaja kinni võtta, kolmas käsi on puudu, üks vend kogu aeg filmib. Ma arvan, ma inimesena tööd ei karda … Teine asi: kõik räägivad „dokumentalisti õnnest”. Sulle on ju säärane materjal kätte  jooksnud! See on filmitegemise köögipool, mul ei ole mõtet hakata seletama, kui pagana raske on see jälgimise protseduur, see pole üldse see, et „hängid meestega ringi”. Ma ise olen need viis aastat mingis mõttes kaotanud. Kujutame ette, et teed kaardilauaseltskonnast filmi. Ei saa samal ajal meestega õlut juua ja kaarte taguda ning filmi teha. See pole võimalik, ma pean millestki loobuma. Need viimased viis aastat tõin ma sellele filmile ohvriks: igal hetkel, kui  kohtad mõnd peategelast, siis mõtled ikka alateadlikult tollele mosaiigile, pildile. Isegi suvalises köögilauavestluses ei lase sa ennast iialgi täiesti lõdvaks. Selles mõttes on see tohutu vabanemine: film on valmis ja kaamera maha maetud.     

Paljud ütlevad, et film ja kirjandus on põhimõtteliselt  sarnased, see on ikkagi töö narratiiviga. Tegelikult on vahe suur. Näiteks Peeter Sauter on kirjutanud raamatu, mis on peaaegu valmis, selle pealkiri on „Seltsimaja”, räägib osaliselt ka asjadest, millest sinagi …     

Peeter on osaline, kirjutab õhtul või öösel või  hommikul seal oma katusekambris, aga minu jaoks toimub see loomine säälsamas, hetkes. Ja pärast ka, veel rohkem montaažilaua taga.     

Film algab tollega, kuidas poisid põhimõtteliselt hävitasid Tartu maantee avamise tseremoonia. See oli stiilne, s.t ega see nüüd viisakas ei olnud, aga nad tegid õiget asja (veel ebaviisakamalt aetud asjade vastu mässates). Kuidas see lugu algas, kuidas sa  nendeni jõudsid?   

Lugu algas … ma teadsin toda Tartu maantee avamist ning Vabaduse platsi aktsiooni, muidugi. Selleks hetkeks oli Jaak Kilmi kusagil kunstiülikooli seminaris kuulanud Prussakovi poiste ettekannet ja visanud neile välja mõtte, et Vabaduse platsi võiks lilledega ära vallutada. Siis nad käisidki filmimas seda „Vabaduse platsi vabastamist” ja Kilmi ütles, et midagi lahedat  on õhus – mehed plaanivad hakata mingit seltsi looma – Jaak sai sellel asjal enne algust sabast kinni. Seltsi asutamine hakkas kibekähku pihta, 2006. aasta sügisel, mina tulin mängu 2007nda kevadel. Tartu maantee avamise lõigus pole meie kaamerat veel kohalgi, see on Kanal 2 materjal. Nende lõikudega on nii: materjalina on küll võimas, kuidas noored tantsivad Vabaduse platsil ümber politseiauto ja laulavad „Kes aias?”,  vaatajale on see aga säärane stamp, et need on ju mingid aktivistid. Aga film ei ole ju aktivistidest või Prussakovi-nimelisest Jalgrattaseltsist. Film on inimestest ja inimsuhetest. Vahepeal oli mul mõttes see algus välja jätta, aga siis tundus, et pilt saab kuidagi terviklikum, kui toda Prussakovi-minevikku ka näidata. Kui kuuled, et tehakse film Kalamajast või Uuest Maailmast – see teeb kuidagi ettevaatlikuks. Kas see on mingi kogukonnakroonika? Ma muidugi väikse omakandi patrioodina läheksin vaatama, aga ma tahan lugu – milline on see dramaatika, kuidas see üles on ehitatud? Selles mõttes polegi ehk väga hea, et pealkiri on „Uus Maailm”, seda seostatakse konkreetse asjaga.         

See on sul ju kujund!       

Selles ongi asi! See on ka kuratlikult hea pealkiri. Kes ei tahaks sellise pealkirjaga filmi teha! Sa saad aru, siin võidakse valesti mõista. See algabki nagu kogukonnafilm, aga pööre tekkib üsna ootamatult. Ma tahaks väga, et need, kes pole mingite seltsingute või kodanikuühiskonnaga seotud, saaksid ka sellest osa. Erko ja kamba võiks tõsta kuhu tahes, nt Barcelonasse – film pole siis ju Barcelonast, vaid ikkagi neist.       

Eesti riik ja Tallinna linn on Uue Maailma seltsi teatavas mõttes alt vedanud. Nagu su filmiski näha: president käib külas, neile antakse auhindu, aga tegelikult toetati neid selles mõttes vähe, et nad ei saanud maja endale jätta, seda edasi pidada. Kuidas Eesti riik on su dokumentalistielu toetanud, kuidas sa elasid?       

See film oli mõeldud palju lühema perioodi peale. Produtsent Kilmi ütles, et teeme nii pooleteise aastaga. See on minu enda kiiks, tundus, et on vaja pikemat perioodi talletamiseks. Ütleme, et ma sain makstud kahe aasta eest, aga tegin filmi viis aastat. See on oma kirest tehtud asi. Olen peret ülal pidanud mingite muude töödega.         

Aga dokumentalisti elu Eestis?       

Mina olen ju suhteliselt värske tegija, aga eks sa oled seda nurinat kuulnud ju küll, et kõik vorbivad teha reklaame. Siin pole ühtki tüüpi, kes ära elaks. Ütleme, see asi on nüüd valmis. Soome dokumentalistil oleks säärase töö järel garanteeritud aasta aega puhkust, see raha oleks lihtsalt nii suur, oleks aega molutada ja koguda uusi mõtteid. Meil pole see võimalik. Oktoobris tuleb film välja ja mõtlen juba praegu, kuidas novembri üüri maksta.         

Kas rahast rääkida on tobe?       

Ma korraks mõtlesin selle peale, aga et sa küsisid … Kõik ju räägivad rahast, ja eks mul ka kipitab. See ei ole küll kindlasti asja juures kõige tähtsam. Mingeid asju teed sellepärast, et, kurat, sa tahad seda teha. Neid asju teed ka rahata. Sa filmisid ju ka mingis mõttes sääraseid heidikuid. Neil pole kunagi liiga palju raha. Ütleme, seltsimaja oleks täna alles, kui neil olnuks raha, et palgata kõva jurist. Kust tuleb see tahtejõud ja meeleliigutus, et nad püsivad oma töö juures, sina oma kaamera taga. On nad hullud või? Erko, Marten, Kaku (Madle Lippus, Uue Maailma seltsi eestvedaja ja festivalide mootor), nad pole säärased … Tüüpilised eestlased?         

Jah, tavaline nürim „fänn” võiks tahta neile lihtsalt peksa anda. Mitte, et ta hakkama saaks kahe mehega, kes praegu Lõuna-Eestis üht talu ehitavad, aga …       

See on selline asi, mille kohta võiks öelda „päris elu”. Seda ütles Kaku ka – teda oli jälle solgutatud mingite ametnike poolt –, ta ütles, et oli näinud filmi treilerit, mis on üsna hull, ja siis saanud kogu jõu tagasi, et see on ikkagi tähtis asi, mis nad on teinud, et see on päris. Aga päris elu juurde kuuluvad ka kriisid ja pisarad ja … Nad on säärane põlvkond, kes on saanud toda päris elu elada, ise teha kõike. Säärane hullus tõmbab ligi. Kas sina saad aru, miks nad on need talved seal külmetanud seltsimajas, maksnud selle eest ränka raha, aga pole välja läinud. Kaks pikka,  külma talve. Mis paneb nad käima? Sellesama rahaga saaks ju mingi sooja toakese vaadata. Aga millegipärast tahavad nad seal elada, koos jämmida, habe härmas, malet mängida. Võibolla armastavad üksteist?       

Teavad, mis on armastus?         

Mul on sulle veel üks salajutt. Kui film oli juba valmis, viimane õhtu, klaver oli juba välja tassitud, Erko oli ka muserdunud, väsinud, viimane õhtusöömaaeg tule ääres, seltsimaja aias, täiskuuöö. Pime. Filmida pole enam mõtet, filmida pole vaja, Jaan puhkab, film on ju valmis. Siis  on siuke kaader: istuvad kõrvuti Marten ja Erko, ja Erko sülle poeb Iti, see heledapäine Iti, Marteni väike tütar. Ja ütleb, et ta tahab tuttu jääda. Ma pole kunagi midagi nii ilusat näinud: Iti on Erko süles, on õhtu, Erko paneb talle ülima õrnusega teki peale ja Iti poeb talle niiviisi lõua alla magama, Marten askeldab seal kõrval. Kaks meest, väike tüdruk. Kurat! Seda ei saa ju filmida, aga see kaader jääb eluks ajaks meelde.       

Kuidas sa end selles osas tunned, et Erko ja  Madle, kaks su keskset tegelast ei ole praegu kumbki filmi näinud ja vist ka kõhklevad veidi, kardavad?     

Tead, see variant sobib mulle paremini kui see, et nad plaksutavad käsi: ilgelt kihvt film on meist tehtud. See on pigem dokumentalisti võit. Üks filmi keskseid tegelasi Merit Kask sõnastas selle väga hästi: see on ikkagi ka lapsepõlve kaotamise lugu. Kes tahaks oma lapsepõlve kaotada. Me venitame seda, poisid kõik venitavad. Lühike vastus on see, et mulle nii meeldib pigem …       

Aga pikk? 

Minu isa vaatas filmi läbi, talle tuli pisar silma ja ta ütles, et kõik inimesed selles filmis on väga sümpaatsed. Jah, isegi, kui näitad sääl sähvatustena Erko tumedamat poolt, mis on ka olemas … Ilma selleta poleks toda heledamat, loovamat poolt ka. 

See vist kipub nii olema. Aitäh, Jaan!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming