Eluterve kohanemine ja vääriline tasu

Peep Pedmanson

Nukufilm „Talvekummitus” (EpidemNukufilm, 2012, 26 min), režissöör ja stsenarist Jaana Wahlforss, helilooja Petteri Korkman, monteerija Iikka Hesse. Animaatorid Märt Kivi, Ruslan Piteria, Leo Lätti, Mariliis Karula. Esilinastus 21. II Hobujaama kobarkinos. Kogemata kombel mul vedas. Õnnestus „Talvekummitus” ära näha nii, et alles lõputiitritest sain teada tegijate nimed. Usutavasti olin sedasi palju vabam vaatama ja autentsem arvama. Kuigi sellesse õnge läksin küll, et kuivõrd plaadil oli Nukufilmi logo, pidasin filmi üleni eesti asjaks. Ja muudkui vaatasin ja imestasin ja nautisin. Mõnus erand Eesti animamaastikul Kohe avakaadrist alates oli tunda, et liigutakse õigel teel, õigel jääl. Kui ikka aastal 2012 tehtud ja lastele mõeldud film hakkab pihta Pieter Brueghel vanema uisutajate-maaliga, kus kellelgi pole kuhugi kiiret, jää alt ei purska esile draakoneid ja taevast ei saja ninjasid, siis silm naudib, hing puhkab, film toimib. Ja et filmi põhitegijad on soome-rootsi taustaga, siis pole tegelikult imestada midagi. Eestis on kombeks ülearu muretseda oma leidliku trikimeistri kuvandi pärast, mujal julgetakse täiesti kompleksivabalt ka siiras ja arusaadav olla. Kusjuures küsimus ei pruugigi olla julguses. Vahel tekib kahtlus, et meil ollakse nii kimpus „looja olemisega”, et elementaarne loojutustamise oskus on lausa käsitöö tasandil kaduma läinud ning igasuguste põnevate visuaalsete lahendustega varjataksegi ennekõike seda tühimikku.

„Talvekummituse” tehnilise poolega on samas natuke keerulisem lugu. See on lamenukk, mis paljudele ei meeldi. Üldjuhul võime ju tavatarbija eelistusi animatsiooni valdkonnas kirjeldada nii: 3D-arvutianimatsioon ruulib, joonisfilmist võib kah asja saada, nukufilm on titekas, aga lamenukk on välja mõeldud vaenlaste piinamiseks.

Minule lamenukk meeldib. Mulle isegi tundub, et lamenukk ongi see õigeim animatsioon, sest temas kohtuvad animatsiooni olemus ja vorm kuidagi kõige üksühesemalt. Lamenukk jääb igas hetkes kunstiks selles mõttes, et ei üritagi ennast tegelikkuseks ega ka tegelikkuse peegelduseks petta.

Ja mis filmi sisusse puutub, siis, nagu juba mainitud, üle hulga aja said minu silmad näha midagi, kus on olemas lugu, mis ei häbene olla jälgitav.

Ka dialoogid Hendricku ja peretütar Anni vahel on elusad ja mõnusad. Nendes on tunda karakterit ja suhete arengut. Ning ka dialoogi sisserääkimist lapsnäitlejate esituses on lust kuulata.

Isegi visuaalne raamistik on balansis. Bruegheli massistseen uisutajatega alguses, massistseen pulmalistega lõpus, vahepeal tsitaate siit ja sealt.

Põhilised etteheited, mida kõrvalt olen kuulnud, käivad selle filmi animeerimise kohta, mis olevat ülearu takune. Mina siin häda ei näe, kuna tajun jutustamise tempos ja animatsiooni minimalismis tervikut, kus väga palju ruumi on vaikusel. Selline film austab vaatajat, mitte ei ürita ise endale vaataja asemel kaasa elada.

Ilus areng umbusust usalduseni

Sisu on lühidalt selline: üks vaene poiss, nimega Hendrick, igatseb endale uiske, aga raha pole. Raha teenimiseks läheb ta tööle maale, ühte tallu. Seal kogeb ta mitut tagasilööki, kuid kuna tema abiga õnnestub pererahval lahendada öösiti lauta külastava kummituse mõistatus, siis saabki ta endale uisud.

Lugu on olemas ja ka stsenaarium töötab, vajalikud sidusmotiivid (näit talumehe esialgne kerjuse najal ilmnev kurjus; susside ununemine lauta mineva taluemanda jalga jms) hoiavad tervikut koos.

Ka ports didaktikat (uriseva talumehe, tema poriseva koera ja ninaka tütre muutumine paremaks) ei mõju tehislikuna. Tegu pole siin ju pahade ümberkasvamisega headeks, vaid pigem esialgse eluterve umbusu kadumisega omade ja võõraste vahel – pärast seda, kui võõras ise (!) on tõestanud oma kohanemisvõimet ja sobivust sootsiumisse kuuluda. See idee erineb paljudest vastupidistest lugudest, kus peategelane ehk trikster saabub keskkonda ja avastab, et kohalikud elavad valesti, filmi lõpuks aga kasvatab nad ümber, sest tema teadis tõde. Eestis näeme sellist mentaliteeti isegi avalikus elus, kui Brüsseli pauerpointi kursuselt naasvad eurotimurlased hakkavad ninatargalt kuulutama, kuidas kogu rahvas elab valesti ja et kui me kohe seniseid tõdesid prügikasti ei viska, siis jäämegi piduriks inimkonnale tema teel igavese õnne suunas.

„Talvekummtuses” õnneks midagi sellist pole, filmis on nii talurahvas kui tallu saabuv poiss algusest alates õiged, ausad ja oma (oludest johtuvas) tões kinni ning uue tulija asi pole ümberkorraldusi nõuda, vaid kehtivate väärtustega kohaneda. Nii teenib ta ära usalduse, võetakse omaks ja leiab õnne.

Tagasi maale!

Huvitav on selles kontekstis ka lõpplahendus. Film läheb käima peategelase nukrusega selle pärast, et tal pole uiske. Seetõttu ei võeta teda keskaegset hokit mängima ja ta peab hoopis pesunaisest ema aitama, mistõttu tänavaserval logelevad eakaaslased teda narrivad. Ja kõik see leiab aset linnas, vähemalt filmis seda urbanistliku moega paika linnaks nimetatakse.

Algus on niisiis valus. Ja kuna filmil on õnnelik lõpp, siis üldiselt nõuab dramaturgia, et seda õnne tuleb lõpus ka filmi algusmotiivide peal proovida: kas uisud tegid Hendricku õnnelikumaks, kas teised kutid võtavad ta nüüd hokitama, kas logelejad teda enam ei narrita?

Kuid selles filmis selline käik puudub, kas sihilikult või kogemata, pole isegi oluline. Sest filmi teistsugune lõpp on veel võimsam. Läinud maale ja teeninud endale talutöödega uisud, ei naasegi Hendrick neid nüüd linna teistele poistele näitama! Ta jääb hoopis maale, talusse töötama, talutütrega uisutama. Jõge ja jääd jätkub ju siiagi. Ning kuivõrd ka tema ema saab nüüd samas talus tööd, siis võime tajuda filmi lõppu lausa kontseptuaalse avaldusena: linn on tupik, maa on väljapääs. Vähemalt väikesel vaatajal on võimalus lõpplahendust niimoodi tajuda.

Ja kui uskuda, et animafilm kui selline suudab peale labasuste nakatamise lastele ka midagi head külge pookida, siis „Talvekummituse” vaatamisega kogeb laps üsna veenvalt, et elu mõte pole ringikarglemine ja et hea olla pole häbiasi ja et ausus on tugevate tunnus.

Kui küsida, kas selliseid filme peaks lastele näitama, siis võiks vastata, et sellest ei piisa. Selliste filmide pärast peaks lapsi lausa juurde tegema.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming