Emale külla, isa pagas turjal

Mart Rummo

Filmis, kus näeme isa leinava kolme venna eksirännakut mööda India avarusi, ja on kasutatud ohtralt pea kõiki traditsioonilise komöödia elemente. Kolm venda (vasakult Jason Schwartzman, Owen Wilson, Adrien Brody) otsivad Indias ema. KAADER FILMIST

Üsna haruldane tunne on astuda kobarkinno, kus kõik, alates paismaisist kuni filmi endani, on etteaimatavalt tuttav ja turvaline, ja väljuda sealt täielikus segaduses, mõistmata, millest täpselt on tingitud uudne ning veider maik keelel ja meeles. Kindlasti ei mõju film „Darjeeling Limited” niivõrd veidralt igale vaatajale, kuid jahmunuid on igatahes rohkem kui üks või kümme, ja näib, et mõnegi jaoks neist on tulemuseks teretulnud värskendus.

Filmi põhiidee on selge: vennad Francis, Peter ja Jack saavad vanima velje eestvedamisel aasta pärast isa matuseid kokku, et saavutada spirituaalse rännaku käigus mööda Indiat üksteisega taas soojad sidemed, mis on vahepeal teadmata kaotsi läinud. Puutudes oma „vaimsel teekonnal” lähedalt kokku ka füüsilise elu ja surmaga ning kohtudes lõpuks oma lihase emaga, kes on ilmaelu eest Himaalaja kloostrisse pakku läinud, teevad nad lähemalt tutvust ka oma leinaga ja igatsusega vanemliku armastuse järele.

Ent milleks on vaja kolme sarnaste muredega tegelast, kui piisaks ühest leinavast pojast? Mitte ainult selleks, et kajastada erinevaid tundeid ja reaktsioone läheduse järele januneva inimlapse juures – kõik need mahuksid kenasti ära ka ühe ja sama karakteri piiridesse. Olulisem on ehk see, et filmis on inimese sisekonflikte hulga keerulise kujutada kui kirjanduses ning kui just lavastaja ei looda, et vaatajal piisab mõistmiseks tegelaskuju pilkudest ja žestidest, peab tundeid väljendama välispidiselt. Nimelt dialoog on Wes Andersoni üks tugevamaid loojaomadusi, mis pääseb mõjule nii sõnaohtra keskustelu kui ka selle puudumise kaudu, demonstreerides sellega tegelaste abitust üksteisega lähisideme saavutamisel.

Anderson on varemgi lavastanud kergelt ekstsentrilisi teoseid, kuid nii Eesti videolevisse jõudnud „Mereelu Steve Zissou seltsis” kui ka kohalikes kinodes näidatud „Tenenbaumid” mahuvad märksa libedamalt komöödiažanri alla kui jabur teekond Darjeeling Ltd nimelise rongiga. Filmis, kus näeme oma isa leinava kolme venna eksirännakut mööda India avarusi, on kasutatud ohtralt pea kõiki traditsioonilise komöödia elemente, kuid ühtlasi petetakse igal sammul vaataja ootusi ning sunnitakse kahtlema, kas naer on sel või tol hetkel sünnis ning asjakohane. Mõistagi on see lavastaja üleannetu vimka, kuid säärane heidutamine teeb publiku kõikvõimalikele tunnetele vastuvõtlikumaks ja sunnib ühtepuhku ekraani asemel iseenda sisse vaatama.

Kuigi noormeeste isa on oranži karva kohvrite ja isiklike olmeesemete kaudu katkematult kaadris, saab vaataja tema isikust õige vähe aimu. Eks teki igaühe vaimus kadunukesest mingi kujutluspilt, ent kui selle põhjal üritada robotfoto abil isikut tuvastada, on tulemuseks küllap sadu sootuks eri moega isandaid, kel ühiseks tunnuseks vaid punane Porsche ja üüratud päikeseprillid. Või äkki tohib isana kujutleda episoodilist tegelast Bill Murray kehastuses, kes filmi algul rongist maha jääb, aga lõpus koos kõigi kaasteelistega suslaga kodu poole sõidab? Tohib jah. Sest selle loo looja püüab meile mõista anda, et iga pealtnäha totraimgi mõte ja tunne on iseennast väärt. Ja naeru muidugi kah.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming