Empaatia lainel

Klaus Härö: „Filmi vaatama minnes ei taha ma iial näha pelgalt meelelahutust.“

MARTA BAŁAGA

Klaus Häröle meeldib film „Mandariinid“ (Zaza Urušadze, 2013). Väga. „Vahel tuleb välja mõni selline film, mida soovinuks ise teinud olla. See on üks neist,“ ütleb ta mulle täiesti ebanormaalsel kellaajal koos minuga ühes vaevu veel avatud kohvikus istudes, surutuna staaride klantspiltide ja postkaarditulba vahele. „Eesti filmitegemises toimub justkui väike ime. Olime Soomes teatud läbimurde veerel mõned aastad tagasi ja nüüd näen, kuidas väike Eesti meist jaanimardikana mööda lendab.“

Tundub, et ta teab, millest räägib. Härö uus film „Vehkleja“ on Soome, Saksamaa ja just Eesti ühistöö.

„Vehkleja“ põhineb vehklemise meistersportlase Endel Nelise elul, kes hakkas pärast Venemaalt põgenemist õpetama Haapsalu koolis. Nelist mängib filmis Märt Avandi. „Vehkleja“ on viies lavastajatöö Klaus Härölt, kelle eelmisteks filmideks on „Nähtamatu Elina“ („Elina – som om jag inte fanns“, 2002), „Parim ema“ („Äideistä parhain“, 2005), „Uus inimene“ („Den nya människan“, 2007) ja „Kirjad isa Jaakobile“ („Postia pappi Jaakobille“, 2009). „Ma ei arva, et mu filmid väga laialt tuntud on. Suures osas on selle põhjuseks see, et ma kasvasin üles väikelinnas Porvoos. Olin filmi­friik ja tahtsin vaadata Fellinit ja Viscontit, mida mu sõbrad ei soovinud. Nemad tahtsid näha „Ninja Killer 3“. Nii et olin selles mõttes väga üksik laps. Keegi ei soovinud näha neid filme, mis mina, nii et miks peaksid nad tahtma minu filme vaadata? Kui keegi ütleb mulle, et ta on mu filme näinud, olen ma … üllatunud.“

Tagasihoidlikkus on muidugi voorus, aga üle 60 auhinna võitnul ei ole selleks enam põhjust.

Teie filmid on mulle alati tundunud väga traditsioonilised, eriti loo jutustamise seisukohast, ja ka „Vehkleja“ pole erand. Nendes pole midagi pingutatult tähelepanu püüdvat.

Allfilm

Klaus Härm instrueerib noort Marta osatäitjat Liisa Koppelit, kes on varem mänginud ka lastefilmis „Väikelinna detektiivid
ja valge daami saladus“ (René Vilbre, 2013).

Allfilm

Klaus Härö: Ma proovin alati keskenduda tegelaskujudele ja loole. Varem köitsid mind ekstravagantsused: „Kodanik Kane’i“ („Citizen Kane“, Orson Welles, 1941) pikad varjud, Prantsuse uue laine filmide silmatorkav montaaž. Filmikoolis püüdsin olla hirmus terane ega suutnud välja mõelda, miks mu filmid on nii kohutavad. Mingi asi lihtsalt ei töötanud: mu monteerija palus lähiplaani ja ma pakkusin talle läbi akvaariumi filmitud stseeni. Et sellest õudusest pääseda, läksin vaatama Bille Augusti filmi „Parimad kavatsused“ („Den goda viljan“, 1992). Olin seda varem teles näinud ja ei saanud erilist elamust, aga mul on meeles, kui ma seda kinos vaatasin, mõtlesin, et kuidas see film mind küll nii sügavalt puudutab, kui midagi tegelikult ju ei toimu. See oli täielik kirgastumine. Mõistsin, et pean otsast alustama, et minust ei saa Orson Wellesi või François Truffaut’d ja ma ei peaks nende filme jäljendama. Peaksin rääkima lugusid, millel on minu jaoks mõte. Sellest ajast peale sai minust Skandinaavia filmikunsti sõber. Pean siin silmas realistlikku, mõningate harvade maagiliste momentidega filmikunsti. Mulle ei avalda enam muljet filmid, mis on läbinisti kunstilised.

Te olete soomerootsi päritolu ja teie filme vaadates ei mõtle ma soome filmikunstile. Kas juured on teie loomingut kuidagi mõjutanud?

Ei oska öelda. Pigem on mind mõjutanud see, et olin pere ainus laps. Vaatasin kõike alati distantsilt. Polnud õdesid-vendi, kellega konkureerida, nii et kuulasin lihtsalt lugusid. Vahel päris õudsaid. Kui täiskasvanud märkasid, et kuulan pealt, muutsid nad teemat, nii et mu pea oli täis ilma lõputa lugusid. Proovisin neid ise taastada, aga kuna olin väga laisk lugeja, siis oli lahenduseks film. Nooremana tahtsin kõike näha, nii et ma lausa neelasin filme. Ükskord vaatasin aga Woody Alleni „Alice’it“ (1990) ja tabasin end mõttelt, et see film on nii igav ja elu on nii lühike. Kinost poole pealt välja jalutades oli selline tunne, nagu oleksin halvale ülemusele esimest korda ei öelnud. Nagu oleksin teinud midagi radikaalset.

Soome filmikunst ei olnud toona võetav Skandinaavia filmikunstina. Isegi soomlased ei tahtnud soome filme näha – tulid kinost välja, suur küsimärk näos, mõeldes, kas nüüd oli midagi, mida oleks pidanud mõistma, aga ei mõistnud. Need filmid mõjusid halbade jäljendustena. Kui hakkasin filmindust õppima, küsisid minult paljud, miks ma tahan saada filmitegijaks Soomes. Sama hästi oleks võinud mõne raudse eesriide taha aheldatud riigi kodanikult pärida, miks ta soovib hakata turismijuhiks. Oma esimese filmi „Nähtamatu Elina“ sain teha Rootsis, mis oli suurepärane, sest soome kultuuri üks tunnusjooni on teise rahulejätmine. Rootsis nii ei ole ja mulle pakuti igakülgset tuge. Kui seda poleks juhtunud, oleks lõpptulemuseks olnud üks tõeliselt kunstiline film – nii kurb ja traagiline, et see oleks väikestel lastel igasuguse kinoisu ära ajanud. Filmis on alati oluline tasakaal – see peab olema ainukordne, ent samal ajal suutma edastada üldist sõnumit. Pildi võin ma maalida üksnes endale, samuti kirjutada vaid endale ühe luuletuse, aga filmi ainult endale teha ei saa.

Väike Marta „Vehklejas“ meenutas mulle väga Elinat. Kui uskuda ükskõik millist filmilavastaja käsiraamatut, siis tuleks iga hinna eest hoiduda töötamast lastega, teie aga teete seda ikka ja jälle.

Minu meelest pole seal suurt vahet, kas lapsed või täiskasvanud, kui näitlejate valik on põhjalik. Ma ei räägi lastega teisiti kui täiskasvanutega. Skandinaavia filmikunst on väga osav selles, kuidas teha lastega filme, aga mitte tingimata lastele. Last ei saa rolli valida vaid selle alusel, et ta on kellegi naaber ja välimus tundub sobivat. Kui seda teed minna, siis lõpetad olukorras, kus 40liikmeline võtterühm on justkui vangis ühe lapse käes, kes lihtsalt seisab täiesti hangununa ühe koha peal. Ma olen selles olukorras olnud ja see on täiesti kohutav. Nagu tööintervjuudega ikka, pole ka siin vahet, kas küsitleda viit või viitsadat inimest: ühel hetkel võib kohata kedagi, kelle puhul on selline tunne, nagu oleks juba varem koos töötanud. Asi pole mitte inimese kogemuses, vaid usus temasse. Nii need lapsed saidki valitud. Mis puutub nendele külmrelvade jagamisse, siis ei olnud meil ühtki õnnetust seetõttu, et olime nende käsitsemises äärmiselt sõjaväelised. Käskisime: relvad alla! relvad üles! Laste arv muutis kogu filmimise üsna väsitavaks, aga ma nautisin seda.

Nelise loodud vehklemisklubi töötab tänapäevani. Kuidas te selle loo peale üldse sattusite?

See polnud tegelikult üldse minu mõte, tänada tuleb Anna Heinämaa käsikirja. Ta on maalikunstnik, skulptor ja kirjanik, kes alustas käsikirjade kirjutamisega alles 50aastaselt. Samal ajal hakkas ta ka vehklema ja sattus Haapsallu, kus Nelis oli omal ajal asutanud vehklemisklubi. Niisugust konflikti valitseva võimuga Nelis oma elus ei kogenud. Minu teada ei ähvardanud teda pidev oht, me tõime selle oma loos rohkem esiplaanile. Küll aga oli ta treener Nõukogude Liidus ja lõi oma klubi, mis oli 1950. aastatel väga ebatavaline. Sel ajal hoidsid kõik pea maas ja püüdsid olla võimalikult üksteise sarnased. Vehklemine on sellise mõtteviisi vastand – väga silmapaistev ala, kus tuleb pea püsti ja selg sirge hoida. Sellega tõmbad endale tähelepanu. See konflikt kõnetas mind väga. Küsimus on siin suuresti selles, mis viisil me oma elu elame.

Enne seda filmi ei teadnud te Eestist kuigi palju ega olnud isegi Tallinnas käinud. Kas te ei kartnud seda teemat käsitleda? Inimesed võivad olla väga kiival kaitsepositsioonil, kui juttu tuleb oma rahva ajaloost.

Ma saan sellest täiesti aru. Kui rootslane tuleks Soome Talvesõjast filmi tegema, siis tekitaks see parajat kisa. Eestlased on väga uhke rahvas ja nad on äärmiselt eneseteadlikud. Tõsiasja, et soomlane tuleb sinna nende lugu rääkima võidakse üsna mitmeti vastu võtta. Loodan, et suudan väljast tulijana märgata mõndagi selgemini. Eesti ja Soome suhe on keeruline minu arvates just soomlaste tõttu. Me suhtusime Eestisse nii, nagu seda maad ei olekski olemas. Viimase kolme aasta jooksul olen sellest väga teravalt teadlikuks saanud. Soome oli nagu oma noorema vennaga koolist koju kõndiv poiss, kes teeb näo, et ei tunne oma venda, kui pahad poisid tema kallal norima hakkavad. Aga mis kartmisse puutub, siis … Loomulikult olen uue projekti juurde asudes hirmul. Mõtlen iga päev, kuidas ma küll selle lõpule viin – lapsed, vehklemine, kõik need tundeküllased hetked. Vahel olin kindel, et kukumegi läbi.

See on küll väga soomlaslik viis asju näha.

Nähtavasti küll. Siis aga võtsin töö ette ja nägin oma Eesti võttegruppi, tõeliselt suurepärast seltskonda. Mul on võimalus praegu seda rääkida – jah, loomulikult ei oleks ma suutnud seda filmi üksi teha. Mind pole just lihtne meeleliigutuseni viia, aga oma võttegrupist rääkides muutun tundeliseks. „Vehkleja“ oli tõeline ühiskogemus. Võtete alguses hakkasid toimuma kõik need Ukraina-sündmused ja nende kajastus Eestis oli väga erinev Soome kajastusest. Soomes nähakse seda kui mingit sudoku-mängu, väga teoreetiliselt. Eestis veedetud aeg pani mind teatud nähtustele teistmoodi vaatama. Eestlased armastavad oma maad sel moel, mis on soomlasele kättesaamatu, välja arvatud purjus peaga. Me tahame olla kõigiga sõbrad. Mõnikord on see võimalik, aga vahel tuleb pool valida ja öelda, et selline jõunäitamine ei ole kohane. Ma olin varem patsifist, aga tundub, et olen kõvasti muutunud.

Taipasin ühtäkki, et patsifism kõlab küll väga hästi, aga tihtipeale pole siin suuremat saladust kui lihtsalt kõige nõrgema rahulejätmine. See neutraalsus, mida me Soomes nii väga armastame, sarnaneb tihti pigem argpükslikkusega ja kui me väidame end olevat tolerantsed, ei taha me tegelikult sekkuda. Kuigi Eestis puudutas mind nii mõndagi isiklikult, et püüa ma „Vehklejas“ öelda Eesti ajaloo kohta midagi spetsiifilist. Olen püüdnud filmis rääkida lugu sellest vehklemisklubist ja vanema-lapse suhtest.

Sisult oleks sellest võinud tulla ka sünge ajalooline film, ometi ei mõju ta sellisena.

Mulle on kõige tähtsam pilt. Alati. Ka praegu näen seal taamal postkaarte ja mul on raske neid mitte vaadata. Olen seisukohal, et filmid ei põhine dialoogil, nende ülesanne on rääkida lugu piltide abil. Seda otsin ma mõnd käsikirja kätte võttes alati. Kui ma seda visuaalsust seal ei näe, siis lasen käsikirjal minna. Aga ma ei taha olla ka see mees, kes hüüatab: „Oh näe, visuaalne idee!” Kõik peab olema arusaadav. Töötades otsin häid võttepaiku. Võttepaik peab edastama midagi olulist, püüan võttekohast teha oma filmides alati ühe tegelase, nagu ka see võimla „Vehklejas“. Mulle räägib see film Vanast Euroopast, kes kohtab julma okupanti, nii et ühelt poolt näeme vana, peaaegu et sakraalarhitektuuri ja teiselt poolt seisukorda, milles see on – justkui oleks keegi äsja väga poriste saabastega sisse marssinud. Tolleaegne Eesti on justkui tolmuga kaetud siid. Vana ja uue kokkupõrge oli meil mõttes algusest peale. Üks, mis mind „Vehkleja“ juures väga köitis, oli see, kui kerge see esmalugemisel oma tonaalsuselt tundus. Isegi veidi kergemeelne, ilmselt laste tõttu. Ühes mõttes on film väga meelelahutuslik – perfektsionistist tippsportlane laste vastu, kes ei erista paremat kätt vasakust. Loomulikult on siin midagi koomilist. Algul ma ei näinud selles filmis valu. Minu ettekujutus oli nagu Renoirʼ maal – päikesepaiste, mille valguses paistab kõik tore ja kena, kuni hakkad märkama varjusid, mida varem ei näinud. Tahtsin filmis saavutada efekti, et see mõjuks võluva ja tonaalsuselt kergena, kuni märkad ühtäkki, et oled ujunud märksa sügavamasse vette.

Kõik teie filmid on väljaspool Soomet hästi vastu võetud. See on üsna ebatavaline.

Ma olen üllatunud, et need on sedaviisi reisinud. Olen kuulnud, et „Minu ema“ on vaadatud Mehhikos bussis! Käsikirja lugedes loodan väga, et see ütleb midagi. Midagi tähendusrikast, mis annab lootust ja lohutust. Töö käigus unustan selle, nii et kui pärast filmi valmimist juurde tullakse, siis on see kingitus. Selline, mida vaid loota olin julgenud. Hea tagasiside rabab jalust. Filmi vaatama minnes ei taha ma iial näha pelgalt meelelahutust. Siin pole loomulikult midagi valesti, aga mulle on olulisem teise inimese elu mõistmine ja selle nägemine tema vaatepunktist. Põhiline on empaatia. Püüd leida ühisosa inimestega ka siis, kui nad on pärit teisest riigist. Või teisest galaktikast.

Empaatia on teie filmide puhul justkui võtmesõna. Eriti kui rääkida filmist „Kirjad isa Jaakobile“.

Ma olen protestant, kristlane. Mul pole kristlikku tausta ega kasvatust ja mu vanemad ei oska arvata, millest mu huvi religiooni vastu. Nad mõtlevad, mida nad valesti on teinud (naerab). Minu huvis polnud midagi ekstaatilist, olin lihtsalt äärmiselt uudishimulik. „Palun rääkige mulle jumalast. Kui ta olemas on, siis pean seda teadma.“ Võib öelda, et mingil hetkel oli see mu elus olulisim. Ma olen filmidest huvitatud alati ja lõputult, aga see ei ole mu elu keskne mõte. Filmides kujutatakse usku tavaliselt äärmiselt klišeelikult. Mõni Ameerika jutlustaja tahab sinu raha. Olen pastoreid näinud 25 aastat, aga sellist motiivi pole veel kohanud. Olen näinud manipuleerimist, mõningast rumalust ja julmust, aga enamasti näen tavalisi inimesi, kes otsivad usku ja mõistmist. Ahneid jutlustajaid ei ole kohanud, kuigi olen neid taga otsinud. See eelarvamus teeb mu meele kurvaks, sest usu abil olen leidnud mingisuguse mõtte kogu selle segaduse keskel. Uskudes on kõik tähendusrikas, aga teises mõttes.

 Tõlkinud Tristan Priimägi

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming