Enn säde silmast ja meelest

Enn S?

  Uksepiidale toetuv mõttesse vajunud habemik on Vladimir Karasjov, pingil paremal peaoperaator Rein Maran, keskel, mustade prillidega, nagu peab, teine operaator Illis Vets. Laual kartulikauss, silgud, petroolilamp... Muidugi „Lindpriid”, siin veel oma ehedas sünnitusvalus kusagil Vergi lähedal metsatalus juulis 1970. Olin hommikul pannud külge elektrikute „kassid” – teate küll, säärased kõverad konksud, millega elektriposti otsa ronisin ja pinge all juhtmetele sünkroonkaamera toitekaabli kinnitasin... Võsult kohale kutsutud elektrimees keeldus sellest tööst: liinipinge oli 380 volti, muidugi eluohtlik. Ma olin helimees skandaalselt alustanud Eesti Telefilmi filmirühmas, kust esimeste töönädalate jooksul lahkusid operaator, helimees, dekoratsioonimehed, küllap veel keegi. Sest „Karasjov on hull, nii filmi ei tehta!”. Asemele tuli Rein Maran – see oli tema esimene mängufilm, tulin mina – see oli minu esimene mängufilm. Tulid teisedki. Karasjovile oli see samuti esimene mängufilm, paraku ka viimane.

„Mul on mälestusi, millest ma ei teadnudki, et need veel alles on” – uhkelt öeldud.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming