Esimene filmiteatmik eesti keeles

Erkki Luuk

Raamat on koostatud tõesti nii üldiste ja ?läbilõikeliste? põhimõtete järgi, et võib teoreetiliselt puudutada ükskõik keda, ilma talle sügavamalt korda minemata.

1001 filmi, mida peab nägema. Koostanud Steven Jay Schneider. Inglise keelest tõlkinud Timo Diener, Eva Eensaar, Lauri Kaare, Elen Lotman, Eva Toome. Tõlke toimetanud Sulev Teinemaa. Varrak, 2004. 890 lk.

?1001 filmi, mida elu jooksul peab nägema? ? muidugi ilmne liialdus, sest esiteks pole ju üldse usutav, et neid filme just täpselt nii palju peaks olema. Teiseks ma ei arva, et keegi üldse midagi peaks nägema või tegema; kolmandaks on siin filme, mille nägemist ma isiklikult kibedasti kahetsen; neljandaks pole siin ühtki neist neljast filmist, mida mina nägema pean, st näha tahan. Sellisele põhjapanevale ?kriitikale? on vist raske midagi vastata. Kui, siis vahest seda, et tegemist on ?filmihuvilistele? mõeldud, kõige üldisemate printsiipide järgi koostatud üldhuvi-väljaandega, teatavat sorti umbisikulise pöördumise või üleskutsega, mis ei peagi spetsiifiliselt kellelegi korda minema.

Olen nõus. Raamat on koostatud tõesti nii üldiste ja ?läbilõikeliste? põhimõtete järgi, et võib teoreetiliselt puudutada ükskõik keda, ilma talle sügavamalt korda minemata. Vältimatult leitakse siit filme, mis meeldivad, nagu ka neid, mille sisaldumine ?heade filmide? teatmikus näib põhjendamatu. Nii heterogeensetel alustel koostatud valiku põhjal ei saa see teisiti ollagi. Koostaja on lausa ebausutava järjekindlusega hoidnud teatavat, peaaegu aritmeetiliselt keskmist joont praktiliselt igas mõttes: esindatud on nii USA kui ülejäänud maailm (esimese puhul nii sõltumatud kui ka Hollywood), peavool ja avangard, festivalidel auhinnatud ja auhindamata, tuntud ja vähetuntud, uued ja vanad, head ja halvad filmid, kusjuures enam-vähem kõik võrdselt, pidades siiski silmas ka proportsionaalse esindatuse printsiipi. Uusi filme on mõnevõrra rohkem kui vanu, kuna uuemal ajal tehtud filme on proportsionaalselt rohkem kui vanu, jne.

 

Seinast seina kõike

Hea ja halb on muidugi subjektiivsed kategooriad, millega siin pole palju peale hakata. Küll aga tasub tähele panna, et (jällegi enam-vähem proportsionaalselt) on esindatud umbkaudu kõik ?anrid. Ühesõnaga, ?tasakaalu? aspektist väga kaalutletud, samas ka ?objektiivsuse? huvides kunstlikult tasandav nimistu. Seetõttu on vist vältimatu, et ?1001 filmist…? ei saa kellegi lemmikraamatut, küll aga on tegu kõige laiemale auditooriumile mõeldud teatmikuga, mida aeg-ajalt huvist või praktilisest vajadusest tulenevalt sirvida. Kuna kogumik siseneb meie kultuuris täiesti tühjale kohale, on tegemist väga olulise teosega; ingliskeelses kultuuriruumis, kus igal aastal antakse välja üha paksenevaid teatmikke, milles on sees kõik olulisemad filmid, paistaks asi muidugi hoopis teisiti. Seega pole mu jutt mõeldud mitte ?1001 filmi…? tähtsuse pisendamiseks, vaid asetamiseks mingisse perspektiivi, millest me ainuüksi etteantud lähteandmetele (?1001 filmi, mida elu jooksul peab nägema?, analoogid kohalikus kultuuriruumis puuduvad) tuginedes vähimatki aimu ei saa.

Raamatul on (lisaks suhtelisele mahukusele) mitmeid positiivseid aspekte, mis teevad selle kasutamise meeldivaks. Esmajoones rikkalik pildimaterjal: kaadrid filmidest, mõningatel juhtudel ka filmide originaalplakatid. Just viimased väärivad mu meelest erilist tähelepanu, mistõttu tulen nende juurde veel hiljem tagasi. Teksti poolelt on tegu (loomulikult kiitvate) arvustuste-ülevaadetega üsnagi erinevas mahus (kolmandik kuni lehekülg). Lause või paariga antakse mõned faktid ja taust, misjärel süvenetakse juba konkreetsesse teosesse, selle motiividesse või sündmustikku, kusjuures viimane on muidugi halvem variant. Mõne filmi puhul tuli ette ka sü?ee otsest ümberjutustamist, vahel isegi olulist pööret või puänti paljastavas vormis. On iseäranis kohmakas ämbrisseastumine (kuigi raamatu sissejuhatuses lugejat selle eest hoiatatakse) panna teosele pealkirjaks ?1001 filmi, mida peab nägema? ja seejärel teha filmi vaatamine erakordselt olulise sü?eepöörde või puändi paljastamisega täiesti mõttetuks. Õnneks oli sellist jama siin üsna vähe, teisalt selle eest ka hoiatati (kuigi ma ei saa absoluutselt aru, milleks seda siis üldse vaja oli).

Tõlge ja toimetajatöö olid keskeltläbi head, kuigi esines väiksemaid probleeme eestikeelsete vastete, lauseehituse ja komadega.

 

Anglotsentristlikult

Raamatu autoriteks on, nagu lubatud, tunnustatud (inglise keeles kirjutavad) filmikriitikud; lühitutvustusi lugedes ei teki nende pädevuses erilist kahtlust. Mõistagi tähendab selline valik ka üht liiki (angloameerika) kultuurikonteksti ja -perspektiivi süstemaatilist eelistamist kõigile teistele, mistõttu ei tule imestada ka selle üle, et võib-olla isegi suurem osa (vähemalt pool) käsitletud filmidest on USA päritolu.

Teisalt tuleb see muidugi proportsionaalse (USAs lihtsalt tehakse rohkem filme) ja ?võrdse? (süsteemis USA ? muu maailm) esindatuse põhimõtetest. Kuna ka Eestisse jõuavad peaasjalikult Ameerika filmid, ei tohiks see keskmist kultuuritarbijat häirida. Tema leiab siit loodetavasti hulgaliselt tundmatuid filmimaid ja filme. Küll aga võib see osutuda tüütavaks ?üleilmastuvale? tarbijale, kes üleilmastub kuhugi mujale, kui globaalne koodeks seda ette näeb, nt Aasia või Ladina-Ameerika kultuuride poole. Neile võib läbiv angloameerika vaatepunkt tõsiselt närvidele käia, kuigi kirjutajad käsitlevad väiksemas mahus muidugi ka eelmainitud maade filmitoodangut.

Võib kaevelda ka üldisemas, nt art house vs. box office plaanis: et Greenaway ja Pasolini, samuti Raoul Ruizi üüratu pärand on esindatud ainult kahe filmiga, samas kui Spielbergi filme on üheksa. See pole küll kuigi ilus, nagu pole ilus ka ?Chicago? (tõenäoliselt ainult Oscaritest tulenev) kaasamine raamatusse. Samas leiab küllap ka avangardsema kino sõber (kui tegu pole just panetunud, ülispetsialiseerunud või kõiketeadva ffriigiga) endale siit oma lemmiklaadis uusi ja põnevaid filme.

 

Elegantne, pildirikas ja huvitav

Kõige meeldivam aspekt, ühtlasi see, mille pärast seda raamatut kindlasti lugeda tasub, on kolme asjaolu võimalik kokkulangemine: elegantne, huvitav ja sündmustikku mitte ülearu paljastav tutvustus; paljulubav pildimaterjal; uus või huvitav film lugeja jaoks.

Kui need tingimused on täidetud, on ka raamat oma eesmärgi täitnud. Nii teksti kui pildimaterjali puhul on seejuures kindlasti parim kaudne lähenemine tutvustuse objektile. Kui tekst peaks lisaks filmi (kuid mitte sündmustiku!) põgusale kirjeldusele looma huvitavaid kontekste ja seoseid, siis pildimaterjal, peegeldades ajastu ikoonilist atmosfääri, lõi terve kultuurikontekstide ja -seoste ahela, jättes seejuures kaadrite osas kujutlusvõimele vabad käed.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming