Esimene pääsuke ja kevad eesti filmikunstis

Vootele Hansen

„Esimene … Pääsuke” DVD filmikogumik Eesti esimese filmioperaatori Johannes Pääsukese (1892–1918) digitaalselt taastatud filmidega. Eesti Filmiarhiiv ja ERM 2012, 50 min. Aasta 1912 andis mitu uut algatust, mis põhinesid tagasivaatamisel. Kahekümneaastaseks saanud Johannes Pääsuke omandas liikuvate piltide tselluloidist kilele ülesvõtmise kunsti ja kahekümne kuue aastane Oskar Luts avaldas esimese osa koolipõlve mälupiltidest „Kevade” pealkirja all. Sada aastat hiljem on põhjust tähistada eesti filmi sajandat aastapäeva ja sajandi filmiks valiti „Kevade”. Filmiarhiiv andis tähtpäeva puhul välja ennistatuna ja digiteerituna Johannes Pääsukese säilinud filmid „Esimene … Pääsuke” (kuraator Mairold Kaus, töörühmas Ivi Tomingas, Sirje-Mai Hallaste, Õie Kukk, Gerli Rebane, skaneeris MTÜ Digikeskus, „Karujahi Pärnumaal” taastas Digital Film Finland). Arhiivi väljaandele kohaselt on DVD-plaadi juurde lisatud ülevaatlik kokkuvõte. Millised filmid on siis säilinud ja meile vaadatavaks tehtud?

„Tartu linn ja ümbrus”, „Ajaloolised mälestused Eestimaa minevikust”, „Retk läbi Setumaa”, „Vaatepilte Võrumaalt”, „Suur lumetuisk Baltimaal jõulukuul”, „Valgelillepäev Tartus”, „Estonia rahvateater ja kontserdimaja Tallinnas”, „Tartu Vabatahtlike Tuletõrjujate Seltsi 50. aasta juubeli pidu” ja „Karujaht Pärnumaal”. Neist viimast peetakse esimeseks eesti mängufilmiks, mis pealegi sekkus poliitilisse ellu Pärnu linnas. Teised on aga ülevaated maast, rahvast ja asetleidnud sündmustest. Pealkirjadest võib lugeda, et mitmel juhul on Pääsuke püüdnud jäädvustada modernse aja ees kaduvat. Tolle kaduva kultuuri säilitamiseks oli mõni aasta varem (1909) asutatud Eesti Rahva Muuseum. 11. aprilli 1912. aasta (kuupäevad Juuliuse kalendri järgi) Postimehes antakse ülevaade Eesti Rahva Muuseumi üleüldisest koosolekust. Muuseumi pidanud selts tahtis lähemal ajal postkaartide võistluse välja kuulutada ja eestseisuse ettepanekul määrati selleks 75 rubla. Soovitus võistlusel osalejatele oli järgmine: „Päevapiltideks võetagu iseäranis üles Eesti algupäralisi hooneid, taludest ja küladest majadekogu kujutusi, majade sisemisi ruumisid, vanu tüüpilisi inimesi, rahvast tööde juures ja lõbutsemas, iseäranis tähtsaid, aga ka muidu huvitust pakkuvaid maakohti jne.” Samas lehenumbris on kirjas: „Kinematografi pilta on Tartu kinematografi „Imperiali” omanikud hakanud valmistama. Nagu kuulda, tahavad nad suvel kodumaa tähtsamatest kohtadest ning rahva tööst ja elust ülesvõtteid teha ja neid pilta siis ühes selgitavate kõnedega Tartus ette kandma hakata.”

Nagu näha, olid kultuuriasutuse ja meelelahutusäri soovid kokkulangevad. Neid täitma asus Johannes Pääsuke 17. aprillil 1912, mil kinos Illusion näidati Utotškini lendamisi Tartu kohal. Postimehes on Eesti Rahva Muuseumi üleskutse päevapiltnikkudele ja asjaarmastajatele fotoaparaatide kinkimiseks või ajutiselt tarvitada andmiseks, aga ka üleskutse: „Veel parem oleks kui nende omanikud vahest ise vanavara korjates oma apparati meisterlikumalt kui keegi teine Museumi hääks tarvitada võtaks.”. Pääsukesest sai Eesti Rahva Muuseumi fotograaf ja nii mõnedki tema säilinud filmid on tehtud vanavara kogumise retkedel.

1912. aasta 11. aprilli ajalehest käib läbi ka Oskar Lutsu nimi. Tema „Pildikesi Paunverest” on näitemängude võistlusel kolme kõige hinnatuma näidendi seas ja pälvinud ergutusauhinna.

Muuseum oli huvitatud fotodest, kinoomanikud aga raha eest näidatavatest filmidest. Samas on ka kohe filmide tegija ärinimi teada. 17. aprilli Postimees avaldas kinokuulutused ja kino Imperial juures on lugeda: „Pane tähele! Utotshkini lendamisi näitame meie 18. aprillist pääle. Uudis! Algupäraline Eesti film „Estonia””.

Hiljem tegutses Tallinnas OÜ Estonia Film (aastatel 1919 kuni 1932, mil kino Rekord, hiljem Helios liig kalliks läinud ümberehitus ühingu pankrotti viis). Kuid Pääsuke oli selleks ajaks juba hukkunud.

Milliseid filme tollal Tartus näha sai ja millega pidid konkureerima ülesvõtted rahva tööst ja elust? 17. aprillil 1912 näidati Imperialis „Surma pruuti”, 1000 meetrit, 3 osas. Kopenhaageni Nordiski kunstpilte, Maks Leanderi „Armu vastuvõttev süda”, naljapilt ja teisi pilte. Illusionis lisaks Utotškini lendamistele, mil „publikumil, kes lennu juures olivad”, oli ka võimalus etendusel end näha. Näidati Pathe ajakirja viimast annet, „Elu õnneloosi”, suurt kolmejärgulist kunstdraamat kunstnik Saharetiga ja Maks Leanderi filmi „Matsi alandlik süda”. Mõned päevad varem oli näidatud ka filmi õhulendamiste nädalast Riias, kust ka Utotškin enda Framan-tüüpi aeroplaaniga Tartu tuli. Valga Illusioni-nimelises kinos linastus suurepärane ajalooline pilt viies jaos ja 34 pildis „Sevastoopoli piiramine”, mis keisri heakskiidul sõjaväe-harjutuste käigus Krimmis oli üles võetud.

Uue, modernse sajandi inimelu hinnast annavad neis lehenumbrites ettekujutuse ülevaated reisilaeva Titanic hukkumisest ning sadade hukkunutega ja veretööga streigist Leena kaevandusettevõttes.

Mida näitas Pääsuke oma filmidega? Tartu linnast ja ümbrusest näeme Toomemäge, tollal veel uut Vanemuise teatrimaja, kesklinna, Kvissentali ja Jänese restorane. Tänapäevaks suures osas kadunud Tartut. Kuid ka kadunud pisidetaile, milliseid nüüdsel ajal enam ei ole, näiteks infoajastut ette kuulutavat telefonipostide ja -traatide võrku. Liikumatute hoonete taustal on jooksvad poisid, voorimehed, marssivad sõdurid, auru- ja purjepaadid ja loomulikult tollele ajale iseloomulikud rõivad inimeste seljas. Vanade varemete (toomkirik, Vooremäe linnamägi, Helme, Karksi, Tarvastu, Härgmäe) ja Narva joa ning kindluste taustal me peale viisakalt kübarat kergitava härra peaaegu inimesi ei näe. Liikuvuse tagab kaamera pöördumine ja astangust alla voolav vesi. Samamoodi loodusvaadetele keskenduvad vaatepildid Võrumaalt, kus lõpus näidatakse siiski ka rahva tööd – kündjat hobusega.

„Retk läbi Setumaa” keskendub vastupidiselt just inimestele. Näeme kerjuseid, uhmris vilja tampivaid mehi, ristikäigul osalejaid, laadalisi, haudadel sööjaid-joojaid jt. Mõned on häbelikud ja pöörduvad kaamera eest ära, teised jällegi uudishimulikud või isegi veidi edevad. Suuremad rühmad kogunevad ka filmikaamera ette nagu fotot tegema. Minul tekkis vaadates küsimus, kas rukist lõikavad naised olid piduriietes filmivõtete pärast või mindigi uudsevilja pidulikult lõikama?

Estonia teatrihoone puhul on tahetud inimestele, kelledest paljud olid uue maja ehituseks ka raha annetanud, näidata vastvalminud hoonet, aga ka inimesed teatri ees ja sees on filmilindile jäänud. Suur lumi ja selle koristus Tartus ning raudteel, aga ka valgem lille päev on päevakajalised sündmuste ülevaated. Head algatused levisid tollal ruttu, valge lille müümine raha kogumiseks tuberkuloosihaigete ravi toetamiseks oli alanud Rootsis aastal 1907, viis aastat hiljem oli see heategevuslik ettevõtmine levinud ka Vene impeeriumi linnades.

Mulle endale jättis sügava mulje vabatahtlike tuletõrjujate seltsi juubeli kajastamine. Meeste väärikas hoiak on filmis silmatorkav. Oli ju suur osa vabatahtlikest pritsimeestest majaomanikud. Riigikord on nähtav vaimuliku talituse järjekorrast, esmalt õigeusu preester, siis luteri vaimulik. Tunda on ka, et aastal 1914 määrasid Mandri-Euroopa etiketi veel kolm suurt õukonda Peterburis, Viinis ja Berliinis. Vaadates meeste marssimisi, demonstratsioonesinemisi, autasustamisi ning pidulauas hea ja parema söömist ja joomist, ei saa tagantjärele tarkusega mõtlemata jätta, et juba mõne kuu pärast oli suur osa neist meestest marssimas relvaga, saamas aumärke vapruse eest, näitamas õpitut kindralitele ning nälgimas kaevikutes. Peeti seltsi aastapäeva vähem kui kuu aega enne ultimaatumeid ja mobilisatsioone, mis viisid Esimesse maailmasõtta, ertshertsog Franz Ferdinand koos abikaasaga oli selleks ajaks juba tapetud.

Hea, et meil on arhiive ja muuseum, hea, et olid kinoomanikud ja Johannes Pääsuke, kelle tegevuse tulemusel võime näha saja aasta tagust Eestit ning rahva elu ja tööd. Võime osa saada maia filmikunsti kevadest.