Esimesel arestil on absurdi maitse

Aarne Ruben

Hetkeks tundub, nagu oleks romaani kirjutanud ja hiljem filminud keegi Ostap Bender. Hea peaga gümnasist ja nutikas tänavapätt Rass (Rasmus Kaljujärv) muutub esimeses arestis äkki käeraudadega kirjanikuks. KAADER FILMIST

Klassijuhatajatundides peaks nüüd arutamist kuhjaga olema – olen kindel, et hakkavad sündima ka René Vilbre filmi teemalised kirjandid. Ja mõistagi sünnivad ka filmi peategelase jäljendajad, sest laps on juba selline, et tahab kõike omal nahal järele proovida.

Film kõneleb kaasaja pättnokkadest, kes tänavatel palju pahandust teevad, nagu see ka Stanley Kubricku „Kellavärgiga apelsini” ajal oli. Nad helistavad omasugustele, veendes neid, et „puhas meta on kestev orgasm” ning pudel Vana Tallinnat, mis täitsamehele on vaid õhtu jätkuks, paneb ühe sellise väikemehe valgeid klimpe pritsima. Heroiseeritud peategelane, 17aastane Rass (Rasmus Kaljujärv) õpib eliitkoolis ja elab ula peal, elementaarseks olemiseks on tal vaja raha teenida.

 

Vaieldavused

Ei saa just eitada, et romaani autor ning pärast teda stsenarist ja lavastajagi on mõnevõrra tuttavad kriminaalse maailma kommete ja narkootikumide müügiga. Kuid lisaks sedavõrd spetsiifiliste asjade mõistmisele oleks tarvis märgata ka kõige igapäevasema elu üksikasju, mida filmis on nappinud.

Esiteks, on vaieldav, et kui nooruk teab kellegi narkodiileri enesetapust, siis on see kohe alus tema arreteerimiseks. Kriminaalmenetluse koodeksi § 108 ütleb: „Isik peetakse kahtlustatavana kinni, kui ta on tabatud kuriteo toimepanemiselt või vahetult pärast seda, kuriteo pealtnägija või kannatanu osutab temale kui kuriteo toimepanijale või kuriteojäljed viitavad temale kui kuriteo toimepannud isikule.” Maakohtu sanktsioonita võib isikut kinni pidada 48 tundi. Rassi, Aivo ja nende sõprade vastu ei ole politseil ainsatki argumenti. Olar (Tambet Tuisk) on surnud ja poisid aimavad seda, sest Olar pole enam välja ilmunud. See ei ole mingi alus poisse vastu seina suruda ja neil käsi raudu panna. Poisid võisid ju ka juhuslikult teada saada, et Olar on surnud. Siin on riigivõim jõhkralt rikkunud kodaniku õigusi.

Tarvis oleks filmi vaatama kutsuda mõni vana, kaua kinni istunud rets, kellel vanglas olnud piisavalt aega igakülgselt karistusseadustikku vaagida. Kes tunneb kõige paremini seadust? Kurjategija. Ja see kurjategija ütleks kohe, et Rass ei pea mingit seletuskirja kirjutama ega midagi üles tunnistama, sest pollaritel ei ole tema vastu ühtegi argumenti. Pole füüsilisi asitõendeid, ei Rassi ega kellegi teise silmis ei ole seadusesilm kunagi näinud ühtegi narkootikumi, esialgu puuduvad ka pealtnägijate tunnistused.

Teiseks, autoga kihutamine pärast Vana Tallinna joomist on väga kahtlane lugu. Filmis näidatud tuikumine ja oksendamine pruuni pudeli kildudel viitab üliraskele joobele, mis 17aastase puhul, kes oma organismi poolest on sisuliselt laps, võib lõppeda eluohtlikult. Mil kombel on võimalik, et Rass mõni aeg pärast seda sõidab nii, et ta kordagi ei kaldu vastassuunavööndisse ega põrka kokku teiste autodega? Alkohol pärsib glükoosi toimet ajus, mistõttu otsmikusagar, mis vastutab nägemise eest, saab kolmandiku võrra vähem glükoosi. See omakorda tähendab, et silma liikumine on segane ja vaateväli häiritud. Öeldakse: „Tal võib pea ringi käima hakata” – ruum pöörleb, iga pööre lõpeb okseläkastusega. Kitsenev pöörlev vaateväli tähendab, et alkohol, mida verega laiali pumbatakse, jõuab vestibulaarsüsteemi ringkanalitesse ja teeb pehmeks seal asuvad pisikesed taskud – kuupulad, mis seni pöörlesid, kui pead pöörati. Lisaks kõigele stimuleeriti kogu selle joomise käigus närvisüsteemi glutamaatretseptoreid, mis vastutavad organismis rõõmu- ja rahulolutunde tekitamise eest. Nende ülestimuleerimine tähendab, et liigutused muutuvad abituks ja kobavaks, samaaegselt süveneb halb enesetunne. Rass ei saa isegi autoust korralikult kinni panna, ta on muutunud suisa laialivalguvaks isikuks. Selline inimene vajab kohe lamamist ja rahu, kõige parem, kui külm kompress pähe, palju vett juua. Rass aga teeb oma dehüdrateerunud organismiga veel samal õhtul mitu tükki ära: ta kihutab noolsirgelt autoga, lohutab õnnetuid, seksib ja otsustab „kama” tagasi viia. Kuidagi arusaamatu – nähtavasti on tegemist uue ajastu Kalevipojaga.

 

Käerauad ja pangakaardid

Kolmandaks, mis ajast peab politseis raudus käsi seletuskirja kirjutama? Näib, et Rass on üliohtlik retsidivist, ta on teine Hannibal Lecter. Isegi USA mustade jõhkraimates politseikongides ei näe sellist praktikat. Kas kardetakse, et 17aastane nooruk tuleb politseinikele, seejuures oma eakale isale (Lembit Ulfsak) kallale? Paistab, et filmi stsenarist on olnud nii korralik kodanik, kellel pole iial olnud sekeldusi riigivõimuga, ega tea ta ka, kuidas esmane kinnipidamine välja näeb. Kujutan ette, kui seda filmi vaataks mõni našist, oleks taas põhjust rääkida midagi „surmaterminaalidest” ja Eesti politsei vägivallast.

Neljandaks, mis ajast alates saavad lapsed isa (või kellegi teise) krediitkaarte pangas ümber vormistada? Tuntud kassahitis „Üksinda kodus 2” kasutas koju jäänud laps küll isa krediitkaarti, ent temagi tegemiste vastu tundis seadusesilm kõikjal huvi, nii et ta pidi kasutama vabandusi. Kuid tsiviliseeritud maailm ei tunne kusagil omavoliliselt pangaoperatsioone teostavaid lapsi, selline asi on võimalik vaid vanema kirjalikul nõusolekul. Tõsi, Eesti pangad jagavad küll lastelegi deebetkaarte, kuid nendele paneb vanem oma piirangu peale ja nende „ümbervormistamine” lapse poolt on täiesti välistatud.

Sass Henno romaanis petavad lapsed selles kohas isalt välja Visa-kaardi, millega tavaliselt liigutatakse „rahvusvahelist musta raha”. Kuidas aga saab kolmas isik Visalt raha välja võtta, jääb sealgi tõeliseks mõistatuseks. Ühe pere ühiseid krediitkaarte pole ju olemas.

Viiendaks, võlts-parkimiskviitungite panek kallite autode kojameeste vahele on küll ilus mõte, aga praktiliselt samuti peaaegu teostamatu. Et Aivo (Märt Avandi) ema tõi töö juurest kardiogrammi-pabereid ja selle peale lasti Photoshopiga blankett ühes võltsarvega? Kardiogrammipaber ei ole muide selline paber, millelt vähegi tihedamat teksti lugeda kannataks. Enne kui kirjutama asuda ja selle põhjal filmima, tuleks kõik ikka korralikult järele uurida.

Kuuendaks, Olari vägistamine retsi poolt ja siis viimase riista puhtaks imemine käib kuidagi liiga lihtsalt. Vangid vägistavad üksteist vanglas, see on õige, aga nad ei ole need, keda muu maailm tunneks geidena. „Allalastut” vägistades kujutab isakesest vang ette, et on vahekorras kellegi naisega. Mehe ihkajaid seevastu pole leida vanglast, vaid pigem mingist ülipeenest trendikohast, kus sahisevad hilbud, vilgub paheline valgus ja limpsitakse eksklusiivseid kokteile. Ja nüüd me näeme auto kapoti juures ühte tursket nahkpead, kes on kohe trukkimiseks valmis. Tegelikult vajab igasugune fantaasia, ka seksuaalne, korralikku eelmängu, sest fantaasia peab tegema kultuuripainete poolt keelatu ahvatlevaks seksuaalobjektiks. Mismoodi alla lastud Olar nii kähku selleks seksuaalobjektiks sai, jääb mõistatuseks, kuigi pole välistatud, et leidub ka selliseid meesisendeid, kelle ihu esile ulatuv osa võtab momentaanselt vertikaalasendi ükskõik, mis asjaolude peale.

On väga tore, kui leidub selliseid filme, mis õpetavad meid, reakodanikke orienteeruma organiseeritud kuritegevuse maailmas. Kui aga nii kasulikke teadmisi saadavad eksimused täielikus elementaarikas, siis näib hetkeks, nagu oleks romaani kirjutanud ja hiljem filminud keegi Ostap Bender. Heakene küll, poiss kirjutab politseis seletust käeraudades, aga miks pole rakendatud ka jalaraudu ja hambamaski? Olgu siis juba täiskomplekt, olgu siis talle veel midagi koletispsühhiaatrite poolt sisse süstitud!

 

Suitsukatet retsidele

Kuidagi ebaloogiline ja lapsik. Aga selles ongi asi, et kirjutavad needsamad eliitkoolide õpilased. Kurjategijad, kes asjast teavad, ei kirjuta, vaid peavad info endale. Paadunud kurjategija võib selle filmi lapsus’te üle küll pihku itsitada, kuid ta ei hakka kunagi autoreid parandama, sest oma ametisaladusi ei ava keegi. Pätile on kõige kasulikum, kui just pättustes võhikud temast filmi teevad.

Asjade vahel on meie maailmas palju loomulikumad seosed kui sulepeast välja imetud viisid „krediitkaartidest loobumistest” ja väljamõeldud trahvikviitungid. Bensiinivargus on mõistagi hea leid, selliste asjadega puutume kokku iga päev. Ja „laksu all pidusid” leidub samuti.

Juba vanemaks saanud inimestele on „Mina olin siin” kasulik, et vaadata, mis kontingent sinust siis uljalt mööda kihutab. Jälitamised öösel on antud väga hollywoodlikus koodis. Lisatud on kontemplatiivne jutustajahääl, mida romaanis ei olnud. Meil uudne, ja mille eest tuleks lavastajat kiita, on kaadrite esitamine paralleelselt eriti pingelistel kohtadel – nähtus, mida võib kohata näiteks Hamasi ähvardavatel veebisaitidel.

Lõpuks jääb õige veidi kentsakaks, kuidas küll Rass, selline pätt nagu ta oli, omale nii magusaid naisi sebis? Renita (Hele Kõre), toosama, keda „Olari inimefed külaftafad, kui raha ei ole pühapäevakf ära makftud”, on kuidagi liiga ingel paha poisi jaoks, ta tahab kuulda ainult „ma armastan sind”. Mask on Rassil väga hea ja paigas: trampija ja akende sisseloopija muutub „oma perekonda” (sõnad Hanna kohta) nähes hetkega läägeks, ta huulilt pudeneb mõni filmilik klišee armastuse kohta (see meenutab stseene India kinokunstist).

Esimene arest ravib sekundiga pohmakat, seletuskirja tuleb selle kinnipidamise aegu kirjutada kinniseotuna rullis ja parkimistrahvidele võib peale sodida šifreerimata arvukombinatsioone. Üldse võib selle aresti aegu huilata ja joosta tänavatel, see on kevadine vabadus ja piiramatus, mil igava ja äranämmutatud loogika reeglid ei kehti. Esimesel arestil on absurdi maitse.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming