Esivanemate unustatud varjud

Jaak L?s

Filmimõtteid 1920.-1930. aastate Eestis

1920. aastate Eesti kultuurielu tõusulainel kasvas ka usk rahvusliku mängufilmi

võiduvõimalustesse. Kahekümnendate keskpaik oli ju tummfilmi kuldne õitsenguaeg. Eestigi ajakirjanduses prooviti lahti harutada, mis imemeedium see kinokunst ikkagi on, keegi tegi häält, et rahvuslik film võiks olla lõbustusmaksust vabastatud, selle finantseerimine võinuks olla seega pisut teistel alustel, kui suurte filmimaade kommertslikult edukas toodang. Filmileht avaldas Thomas Manni ja Fritz Langi filmimõtteid, tõsi, üsna miniatuurses mahus.

Theodor Luts ja Balduin Kusbock õppisid Prantsusmaal ja Saksamaal. Esimene oli praktilise meelega teoinimene ja viis oma filmimõtted ellu, teine alkoholilembene visionäär, kes pritsis ajakirjanduses manifestlikke ideid: “Tõesti, see on progress, milline paigutab teatri asemele kino /—/ Teater on jäänud liiga aeglaseks meieaja temperamendile.” (Filmileht 1927, nr 10). Tema filmidest, nagu teame, suurt asja ei saanud. Kusbocki ainsaks katsetuseks jäigi 1925. aasta lõpus Tartus valminud “Esimese öö õigus”.

Filmikriitikutena ütlesid sõna sekka kirjanikud Juhan Jaik, Karl August Hindrey ja Richard Roht. Viimase kirjanduslikke tooteid kritiseerib Tuglas artiklis “Richard Roht ja kino”, alustades “Lugesin jälle rohkesti Richard Rohti. Lõpuks mõistsin: Richard Roht – see on kino. Võib-olla hea kino, kuid ikkagi kino.” Ja jätkab: “Praegu on kino ajajärk. Inimese asemel automaat, teatri asemel kino, fresko asemel afišš, söögi asemel surrogaat, keele asemel esperanto.” Ning Tuglas lõpetab: “Kuid ma ei armasta kino. Käisin siis palju kinos, kui see kunst oli veel noor ja ta tehnika alles abitu ja naiivne. Noil ajul kirjutas ka Andrei Belõi oma ilusa kino-ülistuse. Nüüd on kino oskus hiilgav, kuid olemuselt on ta jäänud sinna, kus oli. Kõik on talle kerge nagu taskukunstnikule: tuldpurskava mäe näitelavale asetamine või linna tormiga vallutamine. See on suurepärane tehnika. Kuid nüüd käin ma väga harva kinos.” (Ilo, märts 1920; “Kogutud teosed”, 2004).

Tuglase skepsis filmikunsti kui meediumi suhtes näib olevat omane teistelegi nonde aastate kirjandusinimestele. Oma rahvuslik mängufilm ei saanudki ju vähem kui kahekümne katsetusega, mis aastatel 1914–1932 Eestis tehti, meie kultuurielus kuigi kaalukalt kaasa rääkida. Suur majanduskriis ja helifilmi tulekuga kallimaks paisunud tootmine muutsid niigi “väikese üksiklase”  praktiliselt nähtamatuks, vaikiv ajastu soosis poliitiliselt kallutatud kroonikaid, 1940.-1950. aastad tõid nn gastrollrežissööride plejaadi,  alles 1960. aastail tuli filmi esimene eestlastest lavastajate põlvkond. Need on teada asjad, aga oma filmi võõristavalt suhtumist tunneb aeg-ajalt veel tänagi, olgu või ridade vahel.

Anton Hansen Tammsaare võtab kinoteemal sõna 1935. aastal: “Veel kord kinost ja lastest” ja “Lastest kinos ja kodus” (“Publitsistika III”, 1926–1940, “Kogutud teosed”, 17. köide). Kirjaniku seisukohti võib pidada mõnevõrra prohvetlikeks tele(kino)ajastu sünni eel: /—/ “kino ei ole meil veel kodus nagu raadio ja grammofon. Tuleb ta ükskord koju, siis pole vististi enam midagi parata. Sest siis hakkame inimese ergukava lõdvendama ja vapustama, sööma maast madalast kõrva ja silma kaudu vahetpidamata, nii et varsti pole enam vaja vaielda steriliseerimisseaduse üle (tema tarvidus saab kõigile ilma selletagi arusaadavaks) ning igale kodanikule antakse kümne-aastaselt mikrofon tasku ning suurendusklaas pihku, kui ta muidu ei näe ega kuule.” (“Veel kord kinost ja lastest”). Üsna levinud arvamine, et meelelahutus võib olla pigem taandarendav kui arendav, oli muide omane ka kirjanikust filmiinspektorile, teisi sõnu tsensorile Artur Adsonile. Filmide kasutamisest Eesti rahva harimisel 1920.-1930. aastail on Sirbis juba põgusalt juttu olnud.

Huvitava artikli “Milles seisneb kino kinolikkus?” kirjutas 1927. aastal Postimehes Vanemuise lavastaja Voldemar Mettus (Postimees 9.  ja 24. VIII 1927). Ei tea, kas inspireeris teatraali filmianalüüsi kirjutama Vanemuise ümber tiirlev Theodor Luts – enamik näitlejaist “Noortes kotkastes” oli ju selle teatri trupist – või sügavam isiklik huvi filmi vastu. Luts ju ilmutas sama aasta septembris Postimehes optimistliku artikli “Eesti film on võimalik”. Filminäited, millele Mettus oma arutluses tugineb, on igati soliidsed: Fritz Langi “Metropolis”, “Doktor Mabuse – mängur”, “India hauasammas”, Murnau “Nosferatu – õuduste sümfoonia” jm. “Kino eriomadused, mis teda eraldavad teatrist, jagunevad kolme liiki: puhtvälistesse, dramaturgilistesse ja kitsamas mõttes kinolikkudesse”. Üpris meelevaldne jaotus? Aga oma aja filmianalüüsi huvitav “näidiskatsetis” siiski.

Voldemar Mettus eritleb: “P u h t v ä l i s e l t erineb kino sõnalavast kõige pealt selles, et temas on üheaegsetena (ühe etenduse kestel) ühendatud suur-, vabaõhu-, kammer- ja mikroskoobiline teater. Sõnateatril puudub viimane täiesti, teisi saab ta anda ainult üksikult ja lahus.” Mettus osundab siinkohal Max Reindardtit. Ja jätkab oma analüüsi: “Kui nüüd veidi vägivaldse hüppega siirdud kino d r a-m a t u r g i l i s t e l e eriomadustele, peab kõige pealt ütlema, et tema ei tunne e e l s ü n d m u s t i k k u.” Kaunis vaieldav seisukoht, mida Mettus selgitab: “Selle sõnaga tähendame teatris kõike seda, mis ühe tüki tegelastega ja nende vahel sündinud e e s r i i d e  t õ u s m is e n i, ja milles me saame teada alles näidendi tegevuse meie silmade ees arenedes. Kino on selleski mõttes “biblia pauperum” (vaimust vaeste piibel). Et tema “paremaks selgituseks” armastab näidata kõike, mis vähegi võimalik.”

Kirjutise teises osas analüüsib Mettus filmi “puht-kinolikke eriomadusi”, puudutades ka mõningaid tehnilisi erijuhtumeid nagu siluettfilm vm. Teatrijuht lõpetab oma artikli vastusega küsimusele: “Kuhu poole peab siis kino õieti püüdma? Meie nägime, et kõige huvitavamad on just puht-kinolikud momendid [ta toob “Metropolisest” näiteks n-ö “haiglased nähtused”], seepärast peab tema ikka enam ja enam vabanema teatrilikkusest, et saada võimalikult kinolikuks. Siis kaob ka see võitlustunne tema ja teatri vahel, mis teatud määral täna veel olemas /—/.”

Näib, et  vähemalt 1927. aastal oli Tartu see linn, kus küpses eesrindlik filmimõte. Ja filmi kui kunsti tegemise tarm oli suur.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming