Esivanemate unustatud varjud

Jaak L?s

Ajast, mil Johannes Pääsuke Tartu ülikooli peahoone filmile väntas, jäädvustades ühtlasi ühe külje pealt kaadrisse vaatava mehe ning valgete sammastega maja ees ringi pöörava voorimehe, saab tänaseks arvata 94 aastat. Vaatefilm “Tartu linn ja ümbrus” pärineb Pääsukese omakäelise märkuse kohaselt 1913. aastast, ilmselt mitte suure sõja alguse aastast, nagu mõnes allikas märgitakse.

Aegade muutudes ümber ülikooli ja Eesti elu on muutunud ka need meediumid, mis peegeldavad seda igale Eesti perekonnale tuntud ja kindlasti väga palju kaugemalgi hästi  teatud “objekti” – kui ülikooli, universitas’t kõiges tema lõpmatus kirevuses selle sõnaga piiritleda tohib. Elavatest piltidest ehk filmist kõneldes on laias laastus toimunud see peamine muudatus, et filmilindile Eesti vanimat õpi- ja õppeasutust ning teaduskeskust enam ei võeta. Viimased päris filmid, s.o 35 mm lindile, võeti ülikooli 350. aastapäeval, aastal 1982. Kuni 1990. aastate keskpaigani vändati jooksvatest sündmustest veel kroonikapalu (nagu näiteks kuulsad 1988. aasta muinsuskaitse päevad, mil kolme rahvusvärvi lippu eraldi siiludena peahoone ees kõrvuti kanti).

Pärast seda on vaikus, ja jääb vaid video. Eesti Televisiooni uudistetoimetuse arhiivis ja mitmes eraarhiivis leidub õnneks tähtsamate sündmuste kohta nagu uute rektorite valimine ja ametisseastumine, tudengite kevadpäevad, rahvusülikooli aastapäevad, audoktorite nimetamised, väliskülaliste visiidid jms mõningast pildimaterjali. Tänasest audiovisuaalpäevast rääkides elab ülikool moodsalt on line, nii et pühendatud huviline on näiteks saanud rektori valimist jälgida ülikooli isevõrgus, pidulikud lõpuaktused kantakse üle ekraanile mitmes saalis ja neid saab vaadata ülikooli koduleheküljel www.ut.ee, kus leidub muuseas väga palju liikuvaid pilte. Videolõike, telesaateid, promomaterjale. Aga filme? “Aga mis on tänapäeval üldse film?”, võib igaüks vastu küsida.

Aastakümneid tegutses ülikooli juures kino- ja fotolaboratoorium, mis on nüüdseks oma tegevuse lõpetanud ja sama tööd teeb edasi IT multimeediakeskus. Ülikooli  filmistuudio, kui kinolaborit nii võiks nimetada, väntas filmilindile õpifilme, jäädvustas ülikoolielu sündmusi, koondas, korrastas ja levitas n-ö üleliiduliselt levitatud haridusfilme. 2006. aastal tehtud kokkuvõtete järgi oli mitmes mm-formaadis filme ülikooli valduses üle 2500 karbi, millest tänaseks on Eesti Rahvusarhiivi Filmiarhiivile antud murdosa. Ilmselt pole kõike sinna hoiule anda mõtetki, sest neljakümne aasta tagune väravpalli väravavahi treeningufilm või toakärbse kehaehitust tutvustav pildirida ei peagi vist tingimata filmiarhiivis hoiul olema, ehkki absoluutselt võttes on neilgi dokumentidel oma ajalooline tähtsus, iseasi, kuidas seda mõõta. Olgu toakärbeste, ujumisõpetuse ja Pavlovi koertega neil vanadel filmidel kuidas on – millal jõutakse 2500 karpi läbi vaadata?! –, ülikooli kinolaboris tehtud paljudel filmidel on siiski kindlasti teaduslooline või muu(näiteks spordi-)looline väärtus. 45 minutit Kihnu saare pulmakommetest 1956. aastast või mõni murdeekspeditsioon, vaatefilmid sarjast “Eesti loodus” jms tasub kindlasti vanade aegade vastu huvi tundjal meelde jätta. Ja küllap on nondes vanades kaadrites pildihuvitavust nii mõnegi tulevase montaažfilmi või telesaate jaoks. Ikkagi endis-Eesti eluolu.

Ajas tagasi minnes satume kõigepealt 1980. aastate algusse, mil Tartu ülikooli näeb paljudes Eesti filmides, olid ju siis lähestikku ümmargused tähtpäevad: Tartu 950 ja T(R)Ü 350. Üks ei saa läbi teiseta ja nii ka filmis. Tartust tehti toona näiteks sellised filmid nagu Toomas Lepa “Minu Tartu” (1980), kus Vaino Vahing uitab mööda linna ja kõneleb endamisi, muidugi mõista hulgub ta ka ülikoolis ja selle ümbruses, Toomemäest rääkimata. Heini Drui tegi paljuski samadele reaaliatele tuginedes (mis seal Tartus selle ajaga ikka nii palju muutuda sai?) filmimosaiigi “Tartu 1983”. Ülikooli juubelile pühendati õige mitu filmi: Hagi Šeini “Rituaal” ja “Ülemlaul” (Eesti Telefilm) ja Heli Speegi “Vivat Universitas” (Tallinnfilm) proovisid juubelisündmusi tõlgendada poeetiliselt, püüdes astuda poliitilisest mängust sammukesegi eemale, aga venekeelsetest kõnedest ja revolutsionääride meenutamisest ei pääsenud üks ega teine. Oma aja märkidena on need filmid igal juhul väärt uuesti üle vaadata. Suhteliselt tasakaaluka ülevaate, rõhuga küll venelastest teadlastel, annab tellimusfilm “Tartu ülikool XIX sajandil” (autorid Hillar Palamets ja Reet Kasesalu), juubeliaastat kõige pikemas, aga ka kõige konservatiivsemas vormistuses peegeldas Leo Ilvese 40minutine “Üks aasta 350st” (Tallinnfilm, stsenarist Marju Lauristin). Juubelist valmistas Tallinnfilm ka ringvaate “Nõukogude Eesti” eriväljaande. Huvitav ajavõnge on siinjuures see, et alles 1977. aastal oli tehtud film ülikooli “taasavamise” (sõna, mida 1950. aastail ei tohtinud kasutada) 175. tähtpäevaks.

1960. aastatest on hulk huvitavaid filmipalu ETV arhiivis (uudiseid salvestati ju siis 16 mm filmile). Näiteks ülikool pärast põlemist 1965. aasta detsembris või tudengiansambli Rajacas esinemine. Ülikooli näeme Tallinnfilmi vaatefilmis “Linn Emajõel” (1964) ja esistalinisti Semjon Školnikovi filmitud “Sõprusvisiidis” (režissöör Vladimir Parvel), kus näidatud Soome Vabariigi presidendi Urho Kaleva Kekkoneni Eesti visiiti. Magusaim osa sellest filmist on kindlasti Kekkoneni eestikeelne kõne ülikooli aulas ja suusasõit Käärikul. Soome televisiooni arhiivis on sama visiidi kohta muide ainult paar minutit, sest omaaegne uudistearhiiv filmilindil hävitati YLEs hiljem peaaegu täielikult.

Ringvaadetes “Nõukogude Eesti” vilksatab ülikool läbi aegade, huvitav on jälgida kas või sedagi, kuidas majasuuruste elektronarvutite asemele tulevad toasuurused raalid jne.

Omamoodi must pärl on 1952. aasta sügisel gastroll-kineastide Vassiljevi ja Dolinski teostatud lavastuslik dokumentaal “150 aastat Tartu Ülikooli”. Kaks aastat pärast Gustav II Adolfi kuju mahavõtmist ja hävitamist näidati kinoekraanil “kommunismiehitajatest” üliõpilasi, kiruti omaaegseid “Balti parunite pojukesi, joodikuid ja duellante”, paljastati kunagisi “tumedaid jõude” ehk siis teolooge ja näidati, kuidas üliõpilased ülikooli bioloogiajaamas “parandavad looduse vigu”. Film algas viisnurga ja Lenini-Stalini pildiga ehitud peahoone vaatega ja lõppes aulas üliõpilasteks riietatud professionaalse koori  ülistuslauluga “aatomipommidest tugevamale”  nõukogude inimesele.

Enne 1940. aastat valmis Tartu ülikoolis paarkümmend filmilõiku, mis olid peamiselt  teadust populariseeriva kallakuga (“Katsetusi siidiussi kasvatusega”, 1937; “Maavärinate registreerimine”, 1938; “Kuidas toimub ilma ennustamine?”, 1938),  riigisõbralikud uudispalad  (“President K. Päts ringsõidul Tartus”, 1939) või tähtpäevakroonikad (“EÜSi lipupühitsemise 50. a. mälestuspäevad”, 1934).

Omaette suursaavutus on ülikooli Akadeemilise Kooperatiivi toodetud, Ilmar Tõnissoni kirjutatud ja Theodor Lutsu “Alma mater Tartuensis”, mille esimesed võtted tehti juba 1930. aastal  ja mis jõudis vaatajani pärast 1932. aasta Tartu ülikooli 300. aastapäeva pidustusi  juuli esimestel päevadel Tartu kinos Central. Selle ülikooli tutvustava filmi valmimise, näitamisega ning edasise leviga on seotud terve rida seni veel lõplikult lahendamata küsimusi. Ja see on juba omaette jutt.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming