Esivanemate unustatud varjud

Jaak Lõhmus

„Voliniku” võtteplatsil. Vasakult kevadkülvivolinik Mait Kukemeri, Suure isamaasõja veteran Kits, lavastaja Peeter Simm, kärumees Heino Lahthein ja peaoperaator Arvo Iho. MIKK RAUDE 22. oktoobril Sõpruse kinos taaslinastunud Peeter Simmi „Ideaalmaastik” tunnistati digitaalse värskenduskuuri järel vaata et paremakski pildiks, kui see esiotsa olevat olnud. Nii väitis telesaates vähemalt filmi peaoperaator Arvo Iho. Ekraanikujutis ja -heli olid omaaegse esilinastuskoopiaga võrreldes arvatavasti tõepoolest paremad, ehkki võib kahelda, kes ikka neid 27 aasta taguseid kinoelamusi ja -muljeid nii hästi meeles jaksab hoida, võib-olla tõesti vaid kõige ligemad loojad. Allakirjutanu mäletab esmanägemise ajast üksnes emotsiooni, et film oli väga „rohekas”. Elamused ja naudingud selle filmi vaatamisest on sugenenud hiljem ja need on teistes meelekihtides paremini tallel. Veel mõne aasta eest pidasin ma seda kõigi aegade parimaks eesti mängufilmiks, praegu peaks võib-olla asjad uuesti läbi kaaluma.

Nüüd teose vastset väljalaset linal nähes pidi küll üsna mitut puhku imestades endalt küsima, kuidas niisugused asjad eesti filmis võimalikuks said, mis jõud siin vaikselt ja valjemini kokku kõlksusid, kuidas suudeti nii head meeskonnatööd teha: täpne ja haarav näitlejamäng, missugune kaader, atmosfäär, ajastu õhk, millest ainult vanemate inimeste meenutuste kaudu ja mõnest raamatust valusaid jutte lugenud olid.

 

Mõned kolhooside tegemise filmid

Niinimetatud maaelufilme rohkem kui poole sajandi tagusest kolhoseerimisperioodist on meil tehtud üldse ainult paar tükki.  Kes vähegi end eesti filmilukku sisse vaadata viitsinud, sellele pole vist vaja pilte „Valgus Koordis”, „Pöördel” ja „Ühe katuse all” pikemalt kommenteerida. Kogu armastus. Ühes seinas nood kolm ideoloogiaverstaposti, kui midagi veel ei ununenud, ja teises ääres uhkelt üksinda see kibe meheks kasvamise lugu „Ideaalmaastik” – lausa imelik mõtelda, et kõik neli on sündinud sotsialistliku realismi viljastavates vooluvetes ja riikliku filmikontrolli valvsa seire all.

Nüüd taaslinastuse järel ilmunud trükivastukajades paistab silma tendents: mälestuslikkus. 25. oktoobri Eesti Päevaleht sõõrutas Õie Orava mitte just kõige põhjapanevamast, aga seni kahjuks siiski ainukesest eesti mängufilmiajaloo kokkuvõtteraamatust killukesi omaaegsest retseptsioonist, siis ilmunud lehelugudest ja kriitikast. Postimees avaldas päev enne taaslinastust Peeter Simmi olnud asjadest pilti andva usutluse. Läinud nädala Sirbis oli Olev Remsu jutt „Karakter püsib igavesti”, mis täiendas „Ideaalmaastiku” näidetele tugineva filmikarakteri ajakestvuse huvitavat kommentaari mõningate mälestustega toonasest Tallinnfilmist, kus autor filmi toimetaja Toomas Raudamiga kirjutuslauda jagas. Mälestustes eksib ta muidugi faktide vastu, olgu tegu Helemäe jutu ilmumisajaga või Feliks Liiviku ametisolekuga.

 

 „Ideaalmaastiku” avamäng

Meeldetuletustel ja isiklike elamuste üleütlemistel põhines ka Sõpruse esilinastusel ja Eesti Televisioonis näidatud dokumentaal „Mida külvad…”. Mitte et memuaaridele ja meelisklustele tuginemine oleks mingi vilets tee, ei, vastupidi, see on inimlik ja südamlik lähenemine. Aga kui juba kord miljonid on mängus ühe pildisaare ajapõhjast üles tõstmiseks, siis võiks võtta ette ja vaadata, mis seal omas ajas lisaks võtteplatsilt meelde jäänule veel kees ja käis. Näiteks Eesti Riigiarhiivis leiduvaid „Ideaalmaastiku” valmimist dokumenteerivaid säilikuid ei olnud veel läinud nädalani aastate kestel mitte keegi sirvinud, ehkki konkreetselt selle filmiga seotud dokumendikogusid on seal kaheksa (ERA.R-1707.1.1871 jj), lisaks otseseid ja kaudseid andmeid teistes säilikutes, kokku vähemalt 14-15 kopsakat materjaliallikat. Dokumente filmiidee sünnist linastusloani ja tasustamiskategooria kinnitamiseni.

„Ideaalmaastikus” leitud õige mitme kunstilise lahenduse huvitavaks avamänguks ja eelarenduseks osutub Peeter Simmi Eesti Telefilmis 1978. aastal tehtud lühimängufilm „Stereo”, mis alusloo autori Riho Mesilase läände jäämise pärast, aga samuti Moskva teleametnike väga hävitava hinnangu tõttu keelu alla pandi ja esmakordselt teleekraanile pääses alles 1991. aastal. Selle filmi toimik Eesti Televisiooni arhiivis annab palju mõtlemisainet Peeter Simmi kui stsenaristi ja filmilooja esimeste sammude kohta (muide, algselt pidi „Veterinaari esimese nädala” lavastama Olav Neuland), tema vaimukas detailisilm on juba „Veterinaari” kirjutades terav, nagu tänini.

Karl Helemäe jutustus 16 peatükis „Kevadkülvi volinik. Ühe noore inimese 30 elupäeva kroonika” ilmus ajakirjas Looming (nr 9 ja 10) 1977. aastal. Algteksti ja valmis, 1981. aastal esilinastunud ja nüüd taaslinastunud filmi võrdlus ja analüüs, kui läbida erinevad stsenaariumifaasid ja lavastusprojekt, arutelud kunstinõukogudes jms, oleks ühele tublile noorele filmiteadlasele väga põnev uurimistöö. Siinkohal ainult paar tsitaati valmis filmi arutelult Tallinnfilmi kunstinõukogus 1980. aasta 29. detsembril (osales 13 nõukogu liiget ja veel kümmekond külalist, filmi loojad jt).

 

Mida siis räägiti

„K. Kiisk: Nii poeetilist jutustust konkreetsest ajastust pole ma meie kinos näinud. Olles ise selle aja üle elanud peaaegu samaealiselt kui filmi kangelased, võin öelda, et film on väga hingeliigutav tänapäeva jaoks. Seda filmi vaadates alles saan aru sellele ajale tagasivaate vajalikkusest. [—] H. Klaar: Mind film vapustas. Olin sama vana kui Kukemeri filmis sel ajal. Mulle meeldib see ääretu ausus, mis on filmis. Väga hea paikade valik, operaatoritöö. [—] H. Kiik: Ma ei lähe sellesse meeleolusse sisse, mitte režissööri ja operaatori pärast, vaid stuudio ja stsenaristi pärast. [—] R. Maran: See film on rabav. Nõuab mõtlemist, et midagi öelda. Selles filmis on tugevalt tunda sama vaimsust, mis oli Peeter Simmi esimeses lühifilmis. [—] L. Laius: Nende inimeste – filmi tegelaste – ümber mahub tohutu eluruum. Kas või see koolipidu – iga detail on niivõrd mahukas. Kõik kokku loob tervikliku muusika.” (ERA.R-1707.1.1871 lk-d 60–62). Nii arvasid tookord kolleegid.

„Ideaalmaastiku” eelarve oli 380 000 rubla. Eelarvet ei ületatud, kuigi ainult võtteperiood kestis peaaegu neli kuud. Kui võrrelda omaaegset Volga hinda ja tänapäeva Eestis müüdava Volvo hinda, saaks vastava arvutuse tulemusel „Ideaalmaastiku” praeguseks maksumuseks 27 miljonit krooni. Täpselt nagu „Detsembrikuumus”. Debüüdid mõlemad, hakka või võrdlema.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming