Esivanemate unustatud varjud

Jaak L?s

Kino Rekord Tartus Näituse väljakul. EESTI FILMIARHIIV  

1930. aastate Eesti ajakirjandusest ja muidugi mõista seda aega puudutavatest arhiivimaterjalidest võib leida põnevaid paralleele tänapäevase Eesti kinematograafia-aruteludega, olgu teemaks siis patriootilise filmi tarvilikkus, Baltikumi filmikoostöö, riiklikult finantseeritud filmitootmine, kinoseadus vmt. Allpool mõningaid „lahtisi lehti” 1930. aastaist, kavatsematagi minna liiga põhjalikuks – need lood on sattunud ette muu kõrvalt, jälgides mõne konkreetse filmi või ettevõtmise, nagu viimati 1937. aasta stsenaariumivõistlus, kajastusi.

Üks 1930. aastate teise poole filmisõbralikem ajaleht oli Tallinnas ilmunud Vaba Maa, kus kajastati regulaarselt nii Eesti kui muu maailma filmielu uudiseid ja löödi energiliselt kaasa ka kerkinud diskussioonides.

1936. aasta 20. novembril annab leht ülevaate äsja toimunud SA Eesti Kultuurfilm aruandekoosolekust. Pealkiri on rõõmus, otsekui 2008. aastast: „Kodumaa film jalgu alla wõtmas”. Ja allpool „Eestis iga nädal 200.000 kinokülastajat. – Kaitsewägi ja politsei lasewad walmistada erifilme. – Kodumaa filme väliseestlastele”.

1936. aastal tööhoo sisse saanud Eesti Kultuurfilm (EKF) valmistas regulaarselt ringvaateid ja nn kultuurfilme, vaatefilme ja olukirjeldusi, samuti tellimusfilme. Olles eelisfinantseeritud riigieelarvest, kerkis stuudio paratamatult monopoolsesse seisundisse ka tellimustööde hankimisel. Nimetatud lehes on kirjas: „Sihtasutis saatis kõigile ametasutustele ringkirja, juhtides  tähelepanu sellele, et „Eesti Kultuurfilm” praegu juba  suudab täita kõiki filmitöid. Warem asutused pöördusid eratootjate poole, sest „E. Kultuurfilmil” puudusid sisseseaded ja ei suudetud töid küllalt kiiresti walmistada. Nüüd on olukord selles mõttes paranenud ja asjasthuwitatud asutusele antakse wastawalt käsikirjale täpne majanduslik kalkulatsioon filmi walmistamise kuludest.”

EKF oli ka 1937. aasta stsenaariumivõistluse initsiaatoreid, nagu viidatud paar Sirbi numbrit tagasi. Võistluse tulemused olid küll kaunis tagasihoidlikud, vaid mõned äramärgitud ideed, aga filminduse arendamisele sihitud omaette väärt pingutus oli see siiski. Samas kavandab EKF „filmitööstuse tehnilise personali ettevalmistamist”, kursused olid planeeritud toimuma Tallinna tehnikainstituudi juures. Tegutseti koolikinovõrgu filmidega varustamisega.

1936. aasta viimastel kuudel käib leheveergudel elav arutelu, millist heliaparatuuri EKFile muretseda, kas teha ise või osta Saksamaalt Klangfilmilt või hoopis Aga-Balticult Rootsist.

Detsembrikuu Vabas Maas on kirjutatud heliaparatuuri asjus pea iga nädal, enne seda, oktoobrikuu keskel, tehti kodumaise ettevõtte Helila helifilmisalvestused ringhäälingu ruumides Estonia majas. Asja juhtisid August Eichelman (Eljari) ning Voldemar Päts (detsembris liitus Helila stuudioga raadio- ja elektritarvete kaupmees Elmar Jätmar). Salvestati peamiselt laule, Aarne Viisimaa esituses Enn Võrgu „Mu isamaa on minu  arm”, Marta Arder-Runge kandis ette rahvalikud laulud „Meil aiaäärne tänavas” ja „Süda tuksub tuks, tuks, tuks” jm. Hugo Laur ja Meta Luts esitasid helikaamera (nn atelje-kaamera) ees katkendi Hugo Raudsepa „Vedelvorstist”, muu hulgas salvestati ka Tallinna orkestri garnisoni esitatud „Tuljak”. 1936. aasta 29. oktoobri Vaba Maa arvustaja kirjutab: „Kõige paremini andis V. Pätsu ja Eichelmani valmistatud helifilmi ülesvõtteaparaat edasi kõne, mida tuleb pidada paremaks kui meie sportlastest Berliinis saksa heliaparaadiga tehtud kõneproove. Laulu- ja orkestriettekannete puhul võis märkida ettekannete tuhmust kõlavärvi (tämbri) suhtes ja heli piiratud ulatust. Need puudused on aga nähtavasti mitte aparatuuri, vaid ülesvõttetehnika süü, ja on kõrvaldatavad mikrofoni õige asetamisega filmimisel.” See polnud kindlasti esimene Eesti helifilmiarvustus, „Päikese laste” ja „Kuldämbliku” teemal oli sõna võetud mitu aastat varem, aga meelde jääb see arvamine küll. Igal juhul võeti 1936. aasta oktoobri viimastel päevadel toimunud prooviseanssidel Gloria Palace’is ja Helioses kodumaa meeste helikatsetus vastu aplausiga. EKF aga muretses helifilmiaparatuuri siiski Saksa Klangfilmilt.

1936. aasta lõpp toob jätkuvalt optimistlikke õhuvõngahtusi. 3. detsembri Vabas Maas kirjutab autor nimemärgiga E.V. pealkirja all „Filmi osa riigis. Mida kodumaiselt filmilt nõutakse ja millele tal on õigus” muu hulgas sellised passused. „Eesti film on pärast helifilmi võidulepääsemist tekkinud varjusurmast ärkamas ja praegu võib filmi alal märgata lootusrikast tööd: tehakse ettevalmistusi filmijõudude kaadri loomiseks, tehniliste abijõudude saamine ei ole enam mägede taga, varsti peab selguma, kuivõrd väärtuslikke filmiideid suudavad anda meie inimesed esimese suure kodumaise helifilmi jaoks. O p t i m i s m i  ja  h e a d  t a h e tt ö ö t a d a  f i l m i  a l a l  on ikka olnud.” (Sama leht teatas, et käimas käsikirjavõistlusele on laekunud 30 tööd, seega alla poole neist, mis üldse saadeti.)

Veidi allpool kirjutab Vaba Maa filmiajakirjanik. „Eesti rahvaarv ja kitsas keelepiir ei võimalda organiseerida kodumaist filmitööstust ärilisel alusel. E e s t i  f i l m  e i  s a a  o l l a  ä r i o b j e k t  ei eraalgatusele ega sihtasutus „Eesti Kultuurfilmile”. Ja toob heaks eeskujuks 15 miljoni elanikuga Tšehhoslovakkia, kus president Beneš isiklikult olevat rahvusliku filminduse oma egiidi alla võtnud.

Vaba Maa autor lõpetab oma loo kriitiliste märkustega EKFi eelarve piiratuse aadressil. „Sellisel juhul on need „eelarve piirid” liig kitsad ja nende laiendamine on võimalik ainult riikliku toetusega. Kui meie kodumaise filmitööstuse praegused organiseerijad ei kipu ehitama õhulosse, vaid reaalsetel alustel ja meie kandejõu piirides tahavad soetada vajalikke töötamisvõimalused ja valmistada korralikke kroonikaid ja kultuurfilme, siis peab neile selleks antama võimalus. „Peost suhu elamisega” selle arvelt, mis kroonikafilmidega teenitakse kinodelt, ei jõua meie filmi alal edasi.”

Kaunis moodsalt näib kõlavat, ega me ometi aastakümneid paigal tammu? Siiski, omamaisest mängufilmist tollal üksnes ainult unistati, Elmar Janimägi plaan valmistada 1937. aastal joonisfilm „Kaval Ants ja Vanapagan” jäi samuti üksnes kavatsuseks.

Vaba Maa kirjutas 10. detsembril 1936, et „filmikaubanduses ja kinoasjanduses on Eesti, Läti ja Leedu vahel tihedamad sidemed, kui ühelgi teisel alal, sest filmid ostetakse ühiselt Balti riikide peale”. Samas märgitakse vajadust hakata tootma Balti riikide ühist filmikroonikat, et naabrid üksteise elust rohkem teaksid. Ja ennäe, juba mõni kuu hiljem teatab seesama Vaba Maa (24. märtsil 1937), et Eesti-Läti-Leedu filmikokkulepe on sõlmitud, „kultuur- ja lühifilmide vahetamiseks”. Huvitav eelmäng 2001. aastal sündinud kolme riigi filmiasutuste vahelisele Baltic Filmsi kokkuleppele, mille alusel tutvustatakse kolme riigi filme Berliini ja Cannes’i filmiturgudel ning mõnel pool mujalgi.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming