Esivanemate unustatud varjud

Jaak L?s

Režissöör Peeter Brambat ja peaosatäitja Marika Blossfeldt EKFi ühe viimase toodangu „Kuu faas” võttel. ERAKOGU 1931. aastal loodud, aga tegelikult alles 1936. aastal  tänu riigi otsustavale moraalsele toele ja märkimisväärsele rahasüstile õieti jalad alla saanud propagandasihtasutus Eesti Kultuurfilm (EKF) lõpetas tegevuse 1940. aastaga. Okupeeriv riik „natsionaliseeris” eestluse arengusse tõhusa jälje jätnud  kinopilditööstuse ja rubladega hakkas 1941. aastal arveldama juba Kinokroonika Eesti Stuudio. Sõda paiskas laiali stuudio niihästi EKFilt päritud kui ka Nõukogude Venemaalt saadud uuema vara, samuti tähtsamad tegijad. Läände põgenesid näiteks Juhan Kuslap, Voldemar Päts, Edmund Martin, Eestist leidsid end 1944. aastal Vladimir Parvel, Nikolai Kusmin, Konstantin Märska, August Eljari. Mõni EKFi endistest tegijatest sai jätkavas kinostuudios tööd, mõni pidi ootama paremaid aegu. Venemaalt toodi tagasi legendaarne helibuss Hõbehall, muudki omaaegset filmitehnikat. Filmitegemine jätkus stalinlike printsiipide alusel.

 

Filmimehed teelahkmel

Nagu mäletatakse, tõi 1988. aasta uued tuuled ka siinse maa filmindusse. Seniste riiklike stuudiote kõrval hakati otsima uusi tegutsemisvorme. Päris täpne pole esimesi sel aastal sündinud ettevõtteid Eestis nimetada erastuudioteks, nagu märkisin eelmise esivanemate-loo pealkirjas 5. septembri Sirbis. ERF Video SP, hiljem kaubamärgiga Maurum, oli nn ühisettevõte, ainult selle Soome pool Multimedia oli puhtal kujul eraettevõte, osaühing.

Teine perestroika’ga lubatavaks saanud ettevõtlusvorm oli väikeettevõte, esialgu pidid need toimima varem tegutsenud,  riiklikult subsideeritud või organisatsioonide juures. Maikuus 1988, napp kuu pärast ERF Video SP sündi, loodi Eesti Kinoliidu (EKL) juurde väikeettevõte Eesti Kultuurfilm.

1987. aasta juunis oli kongressil EKLi esimeseks sekretäriks valitud Mark Soosaar. 16. mail 1988 läks Kinomajast teele Mark Soosaare kiri Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehele Bruno Saulile (K-25.1.375). Kiri algas sõnadega: „Seoses Eesti NSV juhtimise peaskeemi väljatöötamisega palume tõsiselt kaaluda  Eesti Kinoliidu kui meie vabariigi filmi ja televisiooni loomekaadreid ühendava, taastootva ning juhtiva organisatsiooni üleviimist enesefinantseerimisele esialgse dotatsiooniga vabariiklikust eelarvest”. „IME” ja „enesefinantseerimine” olid esimesi üliargu liigahtusi tegeva turumajandusliku mõtlemise tähendamissõnad. Kinoliidu enesefinantseerimisega on täna, 20 aastat hiljemgi, probleeme, aga tookord usuti imesse. Soosaar jätkas: „Oleme küsimust kaalunud Eesti Kinoliidu juhatuses ja tahaksime saada oma elu tõelisteks peremeesteks. Enesefinantseerimise peamiste allikatena näeme Eesti Kinoliidu juurde loodavat filmi- ja videostuudiot „Eesti Kultuurfilm” ja laekumisi kõigilt Eesti NSV territooriumil korraldatavatelt kinoseanssidelt.” Järgnesid põhjendused, viited NLKP KK ja MN määrustele jms, nagu kord ette nägi.

Kui kinopiletitulude ümberjaotamine, nii et sellest saaks elada EKL, osutus utoopiliseks, siis väikettevõtte loomine paistis toonasele peaministrile ilmselt vastuvõetav. Resolutsioon „Nõus” tuli Bruno Sauli esimese asetäitja Ain Soidla allkirjaga. Kas ülalpool ka usuti ettevõtmise piisavasse tulemuslikkusse, pole teada. Kinoliidu juhatuse protokollidest paistab, et Kinomajas seda usuti, aga protokollid – teadagi, mis paberid need olid. Kui palju asi tegelikult tulu võiks tuua, polnud kellelgi aimu, kuna EKL juhatuse laua taga – mis sest, et juhatuses oli Eesti parimaid filmimajanduse tundjaid – puudus otsustamise hetkel arusaamine, kuidas riik niisugust väikeettevõtet maksustama hakkab.

 

Vastse EKFi plaanid

31. mai koosolekul otsustas EKLi juhatus: „1. Kinnitada väikeettevõtte „Eesti Kultuurfilm” asutamisleping ja eraldada asutamisrahad”. Asutamisraha oli esialgu 30 000 rubla (Ministrite Nõukogult oli taotletud lisa 200 000, esialgu tulemusteta. Meenutame, et ERF Video SP põhikapital oli 760 000 rubla, pluss kahe miljoni marga väärtuses tehnikat soomlastelt).

EKFi esimeseks direktoriks kinnitati Marika Ritso.

Asutamislepingu § 2 järgi kohustus EKF „eraldatud rahade eest: kindlustama filmi „Nukuodüsseia” valmimise NSVL territooriumil; jäädvustama kolm teatrietendust videolindile; valmistama kolm 30-minutilist dokumentaalfilmi; salvestama kolm videoprogrammi Eesti kunstnike loomingust; vahendama välismaiste filmikunstnike loomingut kohalikule publikule, korraldama avalikke filmiseansse.

Kõik nimetatud programmid on mõeldud filmi- ja videoaparatuuri hankimiseks läbi kooperatsioonitehingute”.

25. mail kinnitatud põhikirja § 4 järgi olid „EKF loomise ja tegevuse põhilisteks eesmärkideks: pakkuda loomingulistele töötajatele võimalusi oma loomepotentsiaali paremaks rakendamiseks; tutvustada Eestis toodetud filme välisriikidele; vahendada välisriikides toodetud filme vabariigi elanikele; müüa paremaid Nõukogude Eesti filme ja videoprogramme välismaale, et saadavate vahendite arvel varustada stuudioid kaasaegse võttetehnikaga ja materjalidega”.

Asjad ei laabunud siiski nii ladusasti nagu võib-olla ka loodeti. Juba kaks nädalat pärast EKFi asutamislepingu allkirjastamist, 15. juunil, võtab juhatus ette uue direktorikandidaadi, telemehe ja PR-geeniuse Peeter Eelsaare. Ettevõttele oli vahepeal leitud raamatupidaja. Koosolekul selgus ka, et keegi P. Newman, kes elas EKL külaliskorteris ja oli saanud liidult 4000 rubla taskuraha, polnud temale pandud lootusi õigustanud. Nagu näha muudest dokumentidest, pidi Newman varustama EKFi filmitehnikaga, mis osutus aga amortiseerunuks. Tema’p olnudki, kes pidi koos filminukkudega ja ühes salapärase J: Shakespeare’ga „odüsseiat“ tegema Nõukogudemaa avarustel, aga ei teinud ta midagi, meenutab nüüd Arvo Nuut Nukufilmist.

Uutmistuhin oli suur, kahe nädala pärast oli juhatuse ees kaks EKFi direktorikandidaati, valituks osutus Peeter Eelsaare, kes asus tööle juulis. Esitati kandidaadid EKFi nõukogusse (hiljem eestseisus): L. Meri, E. Säde, A. Iho, T. Elmanovitš, L. Ulfsak, M. Soosaar. Parandati EKFi põhikirja. Esimene EKFi filmiüritus oli 4. juulil 1988, see oli kanadaeestlase, operaator Alar Kivilo autoriõhtu. 8. juuli Sirbis ja Vasaras ilmus Mark Soosaare vestluse Maris Balbatiga „Loodi „Eesti Kultuurfilm””, kus antakse ülevaade tegevussuundadest ja teatatakse eestseisuse täiendamisest Trivimi Vellistega Muinsuskaitse Seltsist, Kalle Liiviga Eesti Kultuurifondist ja Evald Hermakülaga Eesti Draamateatrist. Uus filmistuudio oli sündinud, ehkki – nagu Jaan Kaplinski kunagi luuletas: „üks kuningas oli kord maata…” – stuudiol ei olnud veel filme. Huvitav lisandus, et sama päeva Sirbis käis EKLi loominguline sekretär Jaan Ruus välja idee Eesti Filmikunsti Sihtkapitalist, mis oli küllap juuretiseks seejärel üheksa aastat tuurinud Eesti Filmi Sihtasutuse loomise pikale ja vaevalisele protsessile (vt „Üks võimalus juhtida filmikunsti”, Sirp ja Vasar 8. VII 1988).

 

Filmid ja edasiminekud

Peeter Eelsaare meenutamisi kõiki asutamislepingus märgitud ülesandeid ei täidetud või need leidsid täitmist teises vormis. „Nukuodüsseiat” ei sündinud, teatrietendusi üles ei võetud, kunstnikufilmidest valmis 1992. aastal Jaanus Nõgisto juhtimisel portreefilm Leonhard Lapinist.

Ka asutamisleping tehti veel sama aasta lõpus ringi, mistõttu jaanuaris astus Mark Soosaar tagasi EKLi esimese sekretäri kohalt. EKL taandas end EKFist, uuteks partneriteks said Eesti Kultuurifond ja kontsern Eesti Kergetööstus. Koliti Uue tänava Kinomajast Kultuurifondi ruumidesse Olevimäel.

Esimene film valmis 1988. aasta detsembris, see oli Tõnu Virve ja Lepo Sumera „Surmatants” (kaasautorid Proomet Torga, Hans H. Luik, Raivo Lugima), n-ö muusikavideo Bernt Notke Niguliste kiriku altarimaalist. Detsembris jäädvustasid Arvo Iho, Raivo Lugima ja Peeter Brambat esimesed „vabad” jõulud Eestis. Uuel aastal valmis kaks versiooni filmist „Jõulupildid 1988”. 1989. aastal tehti koostöös ameeriklastega film Eestimaa juutidest „Järgmine põlvkond”, valmis ka dokumentaalfilm Villem Raamist. Arenesid suhted väliseesti filmitegijatega ja -sõpradega, laienesid filmikontaktid Soomes, Kanadas ja Ameerika Ühendriikides.

Lisaks eespoolnimetatud autoritele lõid filmide tegemisel kaasa Peeter Volkonski, Peep Pedmanson, Madis Mikko, Meelik Mallene, soomlane Timo Tuominen, kui nimetada ainult mõningaid. Valminud filmidest on täna raske täit ülevaadet saada, sest filmid pole arhiveeritud ning dokumentatsioon ei ole arhiividest kättesaadav. Küllap põhjalikum uurimistöö ka kunagi ära tehakse, sest periood 1987–1992 on Eesti filmi lähiajaloo põnevaim ja vastuolurikkaim. Iseseisvuspüüded, erastamine, sõltumatu tootmise rajamine, nn lahtiriigistamise algus filminduses, rahvusvahelise koostöö katse(tuse)d jne. Võiks mainida veel mõnd EKFi filmi: Arvo Iho „Sireniki kroonika” (1991) ja „Impeeriumi lapsed” (1993), Peeter Brambati „Eesti funktsionalistlik arhitektuur” (1994). Viimase tööna kannab stuudio märki Peeter Brambati ja Marika Blossfeldti tantsufilm „Kuu faas” (1995). EKFi tublide sammude hulgas ei tohi nimetamata jätta Jaan Toominga 1971. aastal keelatud ja siis lõpetamata jäänud debüüdi „Lõppematu päev” valmistegemist 1990. aastal. EKF oli ka esimene Eestis tegutsev filmiettevõte, mis oli esindatud Cannes’i teleprogrammide ja -filmide turul MipCom 1990. aastal.

EKF tegevus lõppes 1995. aastaks. Unistus oma telejaamast jäi teostumata.

Mark Soosaar rajas 1992. aastal oma filmistuudio Weiko Saawa Film.

Juhan Aare asutas koos Jüri Kraftiga, kes oli aktiivselt tegev teise EKFi tegevuses, 2004. aastal kolmanda Eesti Kultuurfilmi. Selle stuudio filmi „Eestlased Kremlis” korduslinastati hiljuti ETVs. Näis, kuidas läheb sellel EKFil.

Jaan Ruus kirjutas 2000. aastal ilmunud raamatu „Eesti film, Estonian Film 1991–1999” sissejuhatavas artiklis (lk 129) muu hulgas: „1988 likvideeris ümberkorraldushoogne Eesti NSV Ülemnõukogu tollase Kinokomitee ja andis kõik kultuuriasjad moodustatavale Kultuurikomiteele.[—]Asutati esimesed erastuudiod „Eesti Kultuurfilm” (1988), „Estofilm” (1989) ja „Freyja Film” (1990). Nende tegevus jäi aga marginaalseks”.

Stuudiote nimestik on toodud hinnangulises tsitaadis kahjuks eksitavalt napp, ehkki paljude tollal loodud filmiettevõtete seos n-ö päris kinematograafiaga oli ja on tagasivaateski kaheldav. Kuid väide, et asutatud erastuudiote tegevus jäi marginaalseks, on vaieldav: ehkki loodud filmide arvult jäid uued vanadele tegijatele tookord alla, käivitasid nad protsessid, selle laviini, mis viis riikliku filmitööstuse filmitööstuse lagunemiseni Eestis. Siin me siis praegu oleme. Kas Tallinnfilmi ja Eesti Telefilmi kaotamine – küll vist omal ajal ainuvõimaliku ja paratamatuna tunduv – oli ka mõistlik või missugusena oleks võinud välja näha filmitoomise jätkumine, see on juba omaette jutt.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming