Esivanemate unustatud varjud

Jaak L?s

Omajagu õõvastav on praegu lugeda neid kirju, mida vastutavad ametiisikud pidid kirjutama sel puhul, kui mõni välismaa kineast tahtis tulla oma filmidega või töö asjus Tallinnasse või siis juhul, kui Eesti kineast tahtis sõita filmifestivalile, näiteks Inglismaale.

Kaks näidet. 24. aprillil 1990 saatis Eesti Kinoliidu (KL) juhatuse vastutav sekretär Eesti NSV Siseministeeriumi avaliku korra kaitse ja välismaalaste registreerimise osakonnale (!), kirja, kus palutakse vormistada väljasõiduluba „meie kutsel Tallinnasse saabunud Hollandi režissöörile ja vahendusfirma Center for  International Media Research omanikule Leonard M. Hennyle” Rapla rajooni ja Saaremaale. Märgitakse ära Tallinnast väljasõidu kuupäevad ja veel, et „Leonard M. Henny Tallinnas viibimise programm on kooskõlastatud ettenähtud korras” ja et ta elab hotellis Viru. Mainitud härra „viibimise programm” oli kooskõlastatud küllap nendesamade jõududega, kes hoolitsesid, et Viru hotellis sidevahendid laitmatult töötaksid.

Kinoliit pidi veel selsamal 1990. aastal paluma ka Eesti NSV Välisministeeriumilt välismaale kutsutud kineastidele „mitmekordset väljasõiduluba seoses pidevate ametsõitudega filmifestivalidele ja ühistöö üritustele välismaal”, lisades juurde, et kõnealustel kineastidel on olemas Eesti NSV Julgeoleku Komiteelt väljasõiduluba sellest ja sellest ajast.

Igapäevane praktika oli niisugune, ehkki Eesti kineastid sõitsid pidevalt (peamiselt vastuvõtjate kulul) välismaa vahet juba mitmendat aastat. Ega head filmi niisama lambist pruugi valmis saada, kui just pole sündinud geenius, peab ikka nägema, mis mujal maailmas tehakse, sellest oldi „avalikustamise” ja „uutmise” protsesside käigus hakatud üsna laialt aru saama, ainult sõitude vormistamise formaalsused olid vanamoodsad. Esimesed koostööfilmid olid selleks ajaks juba sündinud ja uued sündimas.

 

Esimesed julgemad sammud Soome suunal

Kinoliidu VI kongressil, mida peeti 1986. aasta 21. ja 22. märtsil Toompeal tollases Ülemnõukogu saalis, räägiti suu puhtaks paljudes filmikultuuri arengut, filmitehnika uuendamist, filmide tootmist, levitamist, filminduse õpetamist, arhiveerimist jms puudutavates küsimustes (vt TMK 1986, nr 6, lk 68–77), kuid isegi üllatav on praegu nonde päevade kokkuvõttest lugeda, et mitte keegi ei pidanud vajalikuks rääkida rahvusvahelisest filmikoostööst ning  sellest, et Eestis tehtud filmide välismaal näitamine oleks mitte üksnes normaalne, vaid ka möödapääsmatult vajalik. Need küsimused olid  tollal, vähemalt niisugune mulje jääb dokumentidest, targu „delegeeritud” Moskvasse, arvatavasti paistis mõistlik leivaisa mitte ärritada.

Üsna loogiline, et esimesed sammud tehti Soome suunal. Juba 1985. aasta mais saatsid KLi juhid Kaljo Kiisk ja Rein Karemäe, tuginedes NSVLi Kinoliidu ja Soome Filmitöötajate Liidu (Suomen Elokuvatyöntekijät ryhmä) kokku lepitud tööplaanile, kirja soome kolleegidele Jouko Aaltonenile ja Erkki Peltomaale, et hakata 1986. aastast korraldama filmitegijate ühisseminare, üks aasta Tallinnas, teine Helsingis. Septembris tulid soomlased Tallinna ja lepiti kokku, et üritus hakkab regulaarselt aset leidma. Muidugi mõista kandsid need ametlikku pealkirja „Seminar SSSR – Finlandija”, programm oli kolmes keeles. 1986. aastal vaadati Helsingis soome filme, 1987. aasta aprillis Tallinnas väga esinduslikku eesti eeskava: „Hullumeelsusest” ja „Ideaalmaastikust” „Naerata ometi” ja „Keskea rõõmudeni”, dokkidest ja animatest rääkimata. Sellesama filmivalikuga sõitsid eestlased septembris ringreisile Helsingisse ja Kotkasse.

1988. aasta mais avati Pirital Eesti-Soome ühine videokino, aprillis loodi ühisettevõte ERF-Video SP, suvel sündinud Eesti Kultuurfilm asus arendama Eesti-Soome filmitootmissuhteid. Augusti lõpus saabus Eestisse soome filmitegijate delegatsioon, kuhu kuulusid oma filme tutvustavad Rauno Mollberg, Claes Olsson, Janne Kuusi, Mika Kaurismäki jpt. Filmidega sõideti üle Eesti, lisaks Tallinnale käidi Tartus, Elvas,  Viljandis, Pärnus, Otepääl, Valgas, Võrus, Kuressaares. Ikkagi Laulva revolutsiooni aeg, ka  kinovaldkonnas.

Neist kohtumistest kasvas vajadus põhjapanevama koostöö järele, mis päädis 1988. aasta 21. novembril Tallinnas Soome Filmi Sihtasutuse (Suomen Elokuvasäätiö) ning Eesti Kinoliidu koostöölepingu allkirjastamisega (Soome poolt Jörn Donner ja Jukka Vilhunen, Eesti poolt Mark Soosaar ja Jaan Ruus). Jääme siinkohal ootama aega, mil seda 11-punktilist „hõimukultuuride lähendamise ja mõlema maa filmikunsti vastastikuse arendamise” akti saab pikemalt käsitleda Eesti kinematograafia rahvusvaheliste suhete ajaloo peatükis, lühikokkuvõte ilmus Sirbis ja Vasaras 1988. aasta 2. detsembril.

 

Lennart Mere ettepanek ja külalised Šveitsist3. veebruaril 1987 kirjutas Lennart Meri kinoliidu juhtidele Kaljo Kiisale ja Raimund Feldtile kirja, milles tegi ettepaneku asutada kinoliidu juurde visuaalse antropoloogia komisjon ning kutsuda eeloleval sügisel „vennasvabariikidest meie Kinomajja kümmekond režissööri, kes on teinud etnograafilisi filme”. Nagu teada, sai selle kirjaga ellu kutsutuna sama aasta 28. novembrist 3. novembrini Pärnus teoks I rahvusvaheline visuaalse antropoloogia festival, mille eestvedajad olid kolme antropoloogilise dokumentaalfilmi autor Lennart Meri ja juunikuus KLi esimeseks sekretäriks valitud Mark Soosaar. Festivalil osales üle 100 külalise, sealhulgas 11 välisriigist (s.t väljastpoolt NSV Liitu). Rahvusvaheline rahvas tuli ise koju kätte.

See oli aeg, mil nn riiulifilme hakati näitama niihästi NSVLi kinodes kui ka teiste maade filmifestivalidel. Kaljo Kiisk hakkas „sõitma” oma „Hullumeelsusega”. Huvitav on 1990. aasta KLi üldkoguks tehtud välissõitude statistika: 1986. aastal käis välismaal 4 kinoliitlast, 5 sõitu, 5 riiki. 1987. aastal on vastavad numbrid 19, 29 ja 12; 1988. aastal 34, 63 ja 16, 1989. aastal 27, 52 ja 16. Väliskülalisi käis neil aastatel 109 27 riigist (nende hulgas ka kolme visuaalse antropoloogia festivali külalised). Nagu on märkinud Raimund Feldt KLi pleenumil 12. novembril 1988: „88. aasta välissuhete plaan oli meil kümme korda suurem, kui me käesoleval aastal seda suutsime realiseerida” ja lisanud hiljem „…arvan, et kogu kinoliidu eksisteerimise aja jooksul ei ole nii palju tehtud välisreise kui viimase kahe aasta jooksul.”

Festivalirindel toimus läbimurre samuti 1988. aastal, aga alus selleks pandi 1987. aastal. Jaanipäeval 1987 käis Eestis Šveitsis resideeriv filmiabielupaar, Nyoni rahvusvahelise dokumentaalfilmide festivali direktor Erika de Hadeln ja „Berlinale” kauaaegne direktor Moritz de Hadeln. Nad tulid koostama Baltikumi dokumentalistikaretrospektiivi kahel kaalukal festivalil, oktoobris 1987 Nyonis ja veebruaris 1988, toona Lääne-Berliiniks nimetatud linnas. Berliinis anti välja eraldi kataloog, kus kirjutas üsna põhjaliku ülevaate ka Eesti dokumentaalfilmist „Berlinale” programmijuht Hans-Joachim Schlegel. Samas ilmusid veel intervjuud Andres Söödi ja Enn Sädega ning Tatjana Elmanovitši portreelugu Mark Soosaarest. See oli esimene laialdane tähelepanuavaldus Eesti filmile A-klassi festivalil. Lisaks enne 1940. aastat tehtud filmide valikule (Pääsuke, Luts, Märska) Müüri „Leelo”, Simmi „Mitut värvi haldjad”, Säde-Müüri „Künnimehe väsimus”, Söödi „Maraton”, Soosaare „Kihnu mees” ja „Ühepuulootsik”.

Osa samast retrospektiivist rändas veelgi ringi. Juba märtsikuus 1988 Tampere lühifilmide festivalile, kus näidati ka Peeter Toominga ringvaatesarja „Varandus”, Valeria Andersoni  ja Rein Marani filme, võistluskavas olid Priit Pärna „Eine murul” ja Volmeri-Undi „Sõda”. Pärna film võitis grand prix’, Toominga „Varandus” parima animafilmi auhinna. 1989. aastal olid Tamperes taas Eesti filmide erikavad (uus dokumentalistika, animafilmid ja Priit Pärna retrospektiiv).

Nii need „sõitmised” algasid. Siin toodud üksikud killud annavad vaid põgusa pildi tollest muutuste ajast kakskümmend aastat tagasi. Kilde juurde lisades saaks pilt pidevam ja kirjum. Näiteks juba 1989. aasta alguses näitasid Lääne-Berliini kinod Arsenal ja Filmbühne eesti filmide esinduslikku valikut. Praegu on eesti filmide näitamine mõnes Berliini kinos juba traditsiooniline sündmus. 1990. aasta detsembris aga kirjutasid Baltimaade filmindusjuhid Riias alla koostöökokkuleppe „Baltic Films”. See on ju praeguseni filmirahvale tuttav kaubamärk, millega esindatakse Eesti, Läti ja Leedu filme mitmel tähtsal filmiturul, ühistegevuse vorm erineb küll omal ajal kavandatust, kuid koostööidee on sama.