Esivanemate unustatud varjud: “Kevade” stsenaarium Tallinna ja Tartu vahel

Jaak L?s

  Seoses  Arvo Kruusemendi mängufilmi “Kevade” taastamisega mullu tuli siin-seal põgusalt jutuks, et rahvakirjanik Luts kirjutas 1926. aastal  ka ise sama teose ainetel ühe mängufilmistsenaariumi. Arvo Kruusement oli oma lavastuse  ettevalmistamise käigus tutvunud ka selle käsikirjaga Tartu kirjandusmuuseumis, nii et küllap mingil kaudsel moel aitas omaaegse “algteksti” lugemine kaasa ka tema lõpliku režissöörinägemuse vormimisele.

Oskar Lutsu stsenaariumist kirjutas paaril leheküljel juba Ivar Kosenkranius 1964. aastal ilmunud tendentslikus raamatukeses “Eesti kino minevikuradadel”. Põgusa, kuid siiski hea ülevaate samast käsikirjast ja selle valmimise asjaoludest andis Olav Klaassen ajastu kohta üllatavalt ning meeldivalt ideoloogivabas teoses ““Kevade” tee ekraanile”. Selle 1977. aastal trükitud raamatu võiks häbenemata täna uuesti välja lasta, liiati, et taastatud “Kevade” DVD on kohe müügilettidele jõudmas. Oleks selle ilus täiendus raamatupoes. Filmiloolane Veste Paas oma Eesti mängufilmiajaloole pühendatud käsitluses “Olnud ajad” (1980) üksnes viitab Klaassenile, lisamata midagi juurde.

1966. aasta kogumik “Mälestusi Oskar Lutsust” sisaldab katkendeid Theodor Lutsu mälestustest “Minu vend Oskar”, kuid need 1965. aastal New Yorgi eestlaste ajalehes Vaba Eesti Sõna ilmunud lood olid kodumaise lugeja jaoks kas tsensori või toimetajate tahtmisel oluliselt kärbitud ega andnud originaaliga võrreldes ammendavat pilti tollest tähelepanuväärsest filmindusseigast.

Lühidalt kokkuvõttes: fakt, et Oskar Luts kirjutas kunagi tumm-mängufilmistsenaariumi “Kevade” järgi, ei ole olnud Eesti filmirahvale päris tundmatu. Lisame asjale pisut juurde.

Käsikirja leidis 1961. aastal kirjandusteadlane Rudolf Põldmäe toonasele Tartu kirjandusmuuseumi käsikirjade osakonnale üle antud Johannes Parikase paberite hulgast. Johannes Parikas ja Peeter Parikas juhtisid 1920. aastatel Tallinnas tegutsenud filmindusettevõtet Estonia-Film. Koos käsikirjaga oli antud säilitamisele kolm Oskar Lutsu kirja Estonia-Filmi juhatusele ajavahemikust 28. X 1926 kuni 20. IV 1927. Neist kirjadest selgub, et Oskar Luts kirjutas stsenaariumi Estonia-Filmi jaoks ja kuni 1927. aasta aprillikuuni lootis ta, et selle järgi hakatakse ka filmi väntama.

Huvitav seejuures, et 15. IX 1926 Postimehes avaldatud sõnumi kohaselt töötab kirjanik filmikäsikirjaga oma venna Theodori jaoks. Pisut rohkem kui kuu aega hiljem Tallinnasse saadetud kirjast aga paistab selgelt, et “Kevade” stsenaarium on vahetamas või juba vahetanud tellijat: “Kui Teie põhimõttelikult olete nõus seda käsikirja ostma, siis võiksime honoraari ja teiste küsimuste üle läbi rääkida” (O. Luts Estonia-Filmi juhatusele 28. X 1926). 2. novembril saadetud kirjas räägib Luts, et tehniliseks eeskujuks on talle olnud Ivan Mozžuhhini stsenaarium “Temake ja tema” (“Ona i on”). Ja lubab stsenaariumi ära saata lähipäevadel, olles lisaks märkinud, et tal “on arglik kavatsus pildistada veel teisi oma teoseid (“Soo”, “Iiling”, “Andrese elukäik”, “Kapsapea” ja teisi). Filmivõimseid peaks neist mõni leiduma.” Filmikirjutamise ind paistab kirjanikul olevat suur. Oma viimases teadaolevas kirjas Parikastele 20. IV 1927, millele ta lisab filmi-“Kevade” tegelaste iseloomustused, on Lutsu ootused juba sordiini all: “Ta on esimene minu elus, ja kui ta nurja läheb, siis nuhelgu mind Jumal ja kõik ausad pealtvaatajad.” Kirjanik loodab veel filmitegemise algusele, kuid millegipärast sellest asja ei saa.

Miks? 1965. aastal kirjutab filmivend Theodor oma mälestustes, et tal oli esimesena kavatsus filmida “…Oskari “Kevadet”. Siis aga loobusin sellest mõttest ja jäin peatuma Vabadussõja ainel. Kui sellele filmile “Noored kotkad” käsikirja tegin, palusin Oskarit, et ta mind selle kirjutamisel aitaks, kuid Oskar ütles ära, põhjendades sellega, et ta filmitehnikat ei tunne, sest ta on oma elus vaid kaks kolm korda kinos käinud ja samuti ei tunne ta sõda, sest tema on “sõdinud” vaid tagalas. Ja nii jäi meist igaüks omale tööpõllule.” /—/ Samas mälestuspalas, lõik eespool, mainib Theodor Luts, et Oskar leidis, et film ei ole temale hinge järele ja seetõttu ei anna tema ka “filmiinimese” mõõtu välja.

Theodor Luts asus “Noorte kotkaste” lavastamist ette valmistama 1927. aasta kevadel, arvatavasti üsna samal ajal, kui Oskar saab Tallinnasse viimase kirja. Mälestustest võib välja lugeda, et Oskar on eesti filminduses pettunud.

Miks Theodor loobus “Kevadest”?  Teadaolevalt läks ta 1926. aasta lõpus taas Pariisi, töötades ja õppides ametit tuntud vene emigrandist operaatori Nikolai Toporkoffi käealusena mängufilmi “Casanova” võtetel  (lavastaja Alexander Volkoff). Filmis peaosa mänginud Ivan Mozžuhhinit ehk Mosjoukine’i nagu prantslased vene staari nime kirjutasid, tundis Theodor juba oma eelmisest Pariisi õpireisist  saadik ja küllap tookord sai temalt ka Oskari jaoks eeskuju-stsenaariumi “Temake ja tema”. Niisiis, Theodoril tulid muud asjad ette. Võib-olla ta ei osanud lahendada probleemi – sama, mida Kiisk 30 aastat hiljem: kas panna mängima lapsed või täiskasvanud?

Kuid võib-olla süttis ka mingi konflikt Tallinna filmindustegelaste Parikastega, oli ta ju neile algusest peale ohtlik konkurent, sellele loeb ridade vahelt vihje Parikaste ajakirjast Filmileht, mis aastatel 1926 – 1931 mainib Theodor Lutsu nime ainult ühel korral, ajal, kui Estonia-Film on lõpetamas tegevust.

Estonia-Filmi tegevust on väga vähe uuritud. Eesti riigiarhiivis hoiul majandusaasta aruannetest selgub, et aastatel 1926 ja 1927 oli firma suures kahjumis ja arvatavasti poleks suutnud mängufilmi mitte kuidagi toota. Samas tellisid nad lisaks Lutsule stsenaariumi August Gailitilt ja kavandasid Kitzbergi “Kosjasõidu” filmimist. Oli suurte lootuste, kuid nappide oskuste ja väheste vahendite aeg. Nagu näeme hiljem, sai Theodor Luts Tartus oma filmitootmise siiski käima, erinevalt Parikastest Tallinnas.

Praegu on tummfilmikäsikiri “Joosep Toots. Filmiteos O. Lutsu “Kevade” järele” (aprillikuuks saab ta “Kevade” nime tagasi) hoiul kirjandusmuuseumi kultuuriloolises arhiivis. 786 “pilti” 174 lehe­küljel. Sõna otseses mõttes käsikiri – käsitsi kirjutatud. Originaalis kuus vaatust, viies vaatus (lk 130 – 161) on ilmselt Parikaste juures ära kadunud.

Filmi peategelane on Toots (esineb 2/3 piltides), Arno on ekraanil ainult viiendikus piltides, õpetaja Lauri pole üldse, Köster ja Kiir “ruulivad” Tootsi kõrval. Algne pealkiri on “Joosep Toots”, aga film algab Arno kooli saabumisega. Lõplik pealkiri on küll “Kevade”, aga tegevus lõpeb Arno ja Teele leppimisega paju juures talvel.

Kirjanik on stsenaariumiga pilti kujutledes vaeva näinud, kasutades remarke: suurelt, lähidalt, juurest, üldvõte, iris, Toots koos pildiga liigub, pilt laieneb üle klassitoa jms.

Kuna stsenaarium on ilma ühe vaatuseta, ei ole vist selle äratrükkimine kuigi laia huvi pakkuv. Aga eesti stsenaristikaõpikus võiks see kunagi oma koha leida küll, sest samad probleemid, millega maadles Luts oma teost ekraanile kirjutades, seisavad tänaste eesti stsenaristide ees endiselt nii kui üks sein.

Ivar Kosenkraniuse määratlustega 1964. aastast saab nõustuda ainult osaliselt – jah, see on esimene ja ainuke eesti kirjanduslik mängufilmistsenaarium 1920.-1930. aastatest. Kuid “kunstiküpseks” seda nimetada küll ei saa. Äkki saadi sellest aru juba 1927. aastal?  

Ja rahu ei anna küsimus, kes oli Parikaste lavastajakandidaat: Mihail Lepper, Balduin Kusbock, John Loop või Konstantin Märska?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming