Esivanemate unustatud varjud: Mälu genereeriv mängufilm “Noored kotkad”

Jaak L?s

 

Metsavahi tütar (Aksella Luts) ja

Vabadussõtta läinud sepp (Johannes Nõmmik)

Eesti esimeses suures mängufilmis “Noored kotkad” (1927).  

EESTI FILMIARHIIV

 

Seoses Eesti Vabariigi 89. sünnipäevaga näidati neljapäeval Eesti ajaloomuuseumis Maarjamäel Theodor Lutsu 1927. aastal lavastatud mängufilmi “Noored kotkad”.

Oskar Lutsu noorema venna õnnestunud filmidebüüdist ei ole viimasel ajal eriti palju juttu olnud, viimati kirjutati tihedamalt seoses filmi ühe videoversiooni esitamisega Eesti TVs 1994. aastal. Tosin aastat pole Eesti filmiajaloo käsitlemisel muidugi mingi pikk aeg, arhiivitoimikuid sirvides leiad alatasa, et viimati on mõni uurija neid Eesti filminduse seikade vastu huvi tundes vaadanud paarkümmend või rohkem aastat tagasi.

1989. aastal avaldati ajakirja Teater.Muusika.Kino numbrites 7.–9. Theodor Lutsu mälestused nimetatud ning järgmiste Eestis valminud filmide saamisest, kõigepealt oli see tekst ilmunud 1957. aastal New Yorgi eestlaste ajalehes Vaba Eesti Sõna.

Luts kirjeldab läbi kahe numbri, kuidas ta Pariisi vene emigrantide stuudiote kaudu Eestis filmitegemiseni jõudis, kuidas sündis plaan teha “Noored kotkad” ja mis viisil film teoks sai. Küllalt põhjalikult on  kirjeldatud filmi lugu: üliõpilane, sepp ja sulane lähevad sõtta, võitlevad seal kangelaslikult verise vastasega tulemöllus ja tihnikutes. Ja et armastuse liinid ei tohi ühes ontlikus sõja- ja seiklusfilmis puududa, seda mõistis Elmo Nüganen viis aastat tagasi “Marmortahvleid” tehes, seda taipas Theodor Luts 80 aastat tagasi oma esimest “suurfilmi” väntama asudes (see uhke termin laenati mängufilmi nimetamiseks otse saksa keelest). Üks kangelastest lõpetab auga, teised kaks aga õnnega kallima kaisus.

Luts kirjeldab selle kõrval, kuidas kaitseväelased teda aitasid, hää huumoriga ka seda, kuidas setudelt Värska lähistel ja Petserimaal viina eest tsiviilkostüüme laenutati, kuidas “elavad surnud” lahinguväljal enne kaamera stoppi pead kergitasid, et “kas juba võib?”, ja kuidas armas setu naine üle kõige piima armastavale Vanemuise staarile Arnold Vainole, kes kehastas lahinguisse tõtanud buršši, suuga märjukest pudelisse villis. Neid mälestusi üle lugedes mõtled tahes-tahtmata, mida arvata faktist, et viimase 50 aasta jooksul pole eesti filmitegijad peaaegu üldse mälestusi avaldanud (Elbert Tuganov on õilis erand).

 

 

“Noored kotkad” kirjasõnas

 

Mängufilm “Noored kotkad” on genereerinud hulga tekste, mis lisaks nimetatud mälestustele (Lutsu mälestused on arhiividokumentidega ja omaaegsete lehelugudega võrreldult paiguti tähelepanuväärselt täpsed – meie esimest suurfilmimeest peeti Teise maailmasõja ajal Soomes vähemalt ühe huvitatud maa luure heaks töötanud meheks, igal juhul oli tal korralik mälu mitte ainult silma jaoks). Siin on ruumi ainult mõnele viidata ja mõnda ära tuua, laskumata pikemalt kriitikasse.

Loodetavasti leiavad millalgi oma koha Eesti filmiajaloo ja -ajakirjanduse käsitlustes niihästi tundmatu autori reportaaž võtteplatsilt Postimehes (27. juuli 1927), filmi arvustused Karl August Hindreylt jt, nii filmi ümber toimunud poleemika leheveergudel kui ka võrdlev kriitika Tartus pärast ja Tallinnas nädalapäevad enne “Noori kotkaid” kinno jõudnud Voldemar Pätsu lavastatud tragikomöödiaga “Kevade unelm” (kas selleski edasilükkamises polnud mängus Tallinna kino Rekord haldajate, vendade Parikaste salanõu?).

Huvitavat on veelgi, eriti, mis puudutab Eesti filmieksporti toona ja Theodor Lutsu tegevust selles valdkonnas. Huvitav on ka ajastu kontekst, ainult paar faktikest: August Jakobsoni “Vaeste patuste alev” võidab Looduse romaanivõistluse, Tallinna reaalkooli juures avatakse Ferdi Sannamehe tuntud skulptuur, Estonia teater valmistab ette Evald Aava ooperi “Vikerlaste” (esimene rahvuslik ooper Eestis) lavastust, Gailit kirjutab “Nipernaadit”. Muide, samal perioodil jooksevad kinodes Theodor Lutsu Pariisi pildiõpetaja Ivan Toporkoffi filmitud “Casanova”, Ivan Moshuhiniga (nagu tookord väänas nime Uudisleht) nimiosas ja kui ma ei eksi, oli sama mees üles võtnud ka Abel Gance’i meistriteose “Napoleon”, mis jõudis kinno aastavahetusel 1927/1928. Meenutame, et Luts filmis “Noored kotkad” Toporkoffilt ostetud kaameraga.

Aga kõigepealt üks vaimustav reklaamtekst Päevalehest (14. detsember 1927): “Gloria-Palace. Täna kauaoodatud hiilgav esietendus! “Siirius-Filmi” suurteos Vabadussõjast! Suurim ja parim seni lavastatud Eesti filmidest! Eesti rahvas ajaloo suurel pöördepunktil, kuulsus-  ja võidurikkas Vabadussõjas, heroilises võitluses sada korda tugevama vastasega, üliõpilaselu, rahuliku töö ja verise võitluse päevad, õrn armastus ja murdmatu kangelasmeel – seda näitab suurfilm Noored kotkad. Käsikiri kirjanik Oskar Lutsult ja Th. Lutsult. 10 suurt jagu haaravaid sündmusi ja kauneid pilte, mis on luu meie luust ja liha meie lihast. Grandioosid lahingustseenid Vabadussõjast 4000 tegelase osavõtul. Kommunistide valitsusaeg Eestis. Kõik see tehniliselt ja kunstiliselt haruldaselt õnnestunud filmis, mis on Eesti filmitööstuse meistriteos, millega algab uus ajajärk Eesti filmitööstuses. Peaosades: 1) üliõpilane – A.Vaino, 2) sepp – J. Nõmmik, 3) sepa õde – E.-Põder-Roht, 4) sepa ema – A. Konsa, 5) metsavahi tütar – A. Luts, 6) talusulane – R. Klein, 7) Eesti vabatahtl. ülem – V. Kurg, 8) komissarid – I. Reintalu, R. Ratassepp.

Mis ütleb arvustus:

K. A. H(indrey) Päevalehes nr 336, 9. dets 1927. a: “film “Noored kotkad” on osalt üllatavalt hea. Ta käsitab meie vabadusvõitlust ning ületab oma lahingupiltidega kõiki suuri rahvusvaheliselt tuttavaid löökfilme sel alal. Ei mäleta kuski nii haaravat lahingutegevust nii kaunil maastikul näinud olevat.”, “Sellest küljest oleks see film esimese järgu eksportfilmiks.”, “sest õige kinoinstinkt on siin pilte valmistanud täis hoogu ja temperamenti, liikuvust ja effekti.”

Arvustaja J. J. Vaba Maas: “Nii siis – mäng on üldiselt hea, ülesvõtted õnnestunud, sündmus üldises voolus põnev, sisemängus küllaltki köitev ja loogiliselt keskendatud”.

Kunstikriitik J. P(ert) Postimehes: “Th. Luts on ära teinud “Noorte kotkaste” filmimisega suure töö. Näitejuhi esikteos enam õnnestunud kui eelmised… on mõjuvaid stseene: meie vabatahtlike liinile jõudmine; soomusrongi kohalesõitmine, lai suure lahingu ala; fugaaside kaudu edasiantav korralik granaadilõhkemise illusioon”.

 

 

Kaadritagune vend Oskar

 

Postimehe võtteplatsireportaažis mainitud rohkem kui sajast tegelasest on reklaamis saanud 4000, Griffithi “Rahvuse sünni” või “Sallimatuse” võtteplatsi meenutav mass. Tõsi, Kaitseliidu liikmete ja õppursõdurite, ratsanike ja nn ekstratena Tartu tulevärgivabriku Helios kingitud plahvatuste vahel ringi sebivate setude päid vaevalt keegi täpselt kokku luges. Ja see filmiarmastaja Oskar! Küllap veetis vennaga mõned head õhtud Vanemuise einelauas ja nimi läks lehte iga kell. Oskari osalus “Noorte kotkaste” stsenaariumis jääbki vist salapäraseks, ühel teatel pani tema filmile nime, aga veel 1956. aastal kirjutab Theodor Rootsi eestlaste ajalehele Teataja, et Oskar stsenaariumi aitas kirjutada, aasta hiljem Vaba Eesti Sõnas aga eitab seda.

Allpool esialgne katse taastada “Noorte kotkaste” nn full credits, täielikud tiitrid, tegijate nimestik – küllap sellesse loetellu saab lähiajalgi veel teha täiendusi ja parandusi.

“Noored kotkad”. Stsenaristid Aksella ja Theodor Luts (filmireklaamide ja mõningate mälestuste kohaselt ka Oskar Luts), lavastaja, operaator, monteerija ja laborijuhataja Theodor Luts, kunstnik Heino Lehepuu, dekoraator Voldemar Haas, lavastaja assistent Johannes (Johan?) Nõmmik. Osades Arnold Vaino (üliõpilane Tammekänd), Juhan Nõmmik (sepp Laansoo), Rudolf Klein (Ruut Tarmo; talusulane Lepik), Elly Põder-Roht (Hilja), Amalie Konsa (sepa ema), Aksella Luts (metsavahi tütar), Rudolf Ratassepp ja Olev Reintalu (punaväe komissarid), Vambola Kurg (esimene väeülem), Johannes Schütz (Juhan Sütiste; teine väeülem); muudes osades Benno Hansen, Osvald Lipp jt; massistseenides Vanemuise teatri koori mehed (mõnedel andmetel ka  Rändteatri näitlejad), Värska õppustel  osalenud Eesti kaitseväelased, kaitseliitlased, kohalikud elanikud. Produtsent  ja tootmisjuht Theodor Luts. Rahaliselt toetas laenuga ettevõtja ja autokaupmees Paul Lall, materjalidega toetasid puiduärimees A. Univer, lõhkeainevabrik Helios, Tartumaa Kaitseliidu malev eesotsas kolonel Undiga ja Kaitseliidu ülema Johannes Orasmaaga. 10 osa, umbes 80 min 35 mm, toneeritud must-valge. Tummfilm, Tartus saatis filmi esitust “suurendatud salong-orkester”, Tallinnas Gloria-Palace’is saatis filmi sama kino sümfooniaorkester Voldemar  Tago juhatusel. Filmitud 1927. aasta suvel Tartus Aia tänav 19 ja Tartu tänavatel ning Kvissenthalis, Tartu ja Mustvee lähistel, Värskas ja Petserimaal (mõnedel andmetel ka Otepää lähistel). Siirius-Film (filmi tootmist alustas Theodor Lutsu loodud Tartu Filmiühing) 1927.

Kutsetega esilinastus Tartu kinos Apollo 19. XI 1927. Avalikud esilinastused kinodes Apollo ja Ideal 20. XI 1927. Film oli ekraanil 27. novembrini (viimased seansid ainult Apollos). Tallinna kinos Gloria-Palace esilinastus “Noored kotkad” 14. XII 1927, film oli “lõuendil” 18. detsembrini. Korduslinastus kinos Forum 7.–12. I 1928. Filmi esitati ka Pariisis, Varssavis ja Berliinis  1928. aastal.

Lõpuks kaks huvitavat lühiteadet Postimehest (22. novembril 1927): “Praegu kino “Apollos” ja “Idealis” jooksev Siirius-filmi esikteos “Noored kotkad” on Tartu seltskonna poolt üldiselt väga elavat vastuvõttu leidnud. Mõlemad kinod on kogu aeg rahvast täis kiilutud, filmiga ollakse väga rahul. Eile käis ka sõjaminister kindral Reek “Apollos” filmi vaatamas.”

Ja (28. XI 1927): “Pea kogu Tartu linn on käinud Siirius-filmi “Noori kotkaid” vaatamas.”

Lehed kirjutasid pärast “Noorte kotkaste” menu Lutsu suurtest filmiplaanidest: Oskar Lutsu “Soo” ja “Tootsi lood”, Olaf Roodi “Bertil Holmquist”. 1928. aasta 8. veebruari Uudisleht aga ei teatanud ei rohkemast ega vähemast, kui et Tartusse saabub Ivan Mozžuhhin isiklikult mängimaks koos Vanemuise näitejatega peaosa Aleksandr Puškini “Kapteni tütre” ekraniseeringus Theodor Lutsu lavastajakäe alla. Filmimaailm oli tookord tõesti rahvusvaheline ning üllatavalt väike. Ja vapper.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming