Et see pidu mure murraks

2017. aasta tosina Eesti loo ühisnimetaja võiks olla eestlus ajas ja ruumis. Kontrast on suur, kuid nii on see alati olnud ja tõenäoliselt nii ka jääb.

AURELIA AASA

Eesti valmistub sajandi peoks. Auväärne iga soosib sisekaemust ja kokkuvõtteid. On põhjust küsida, mis iseloomustab tänapäeva Eestit. On see armastus metsade vastu või hoogustuv solvumiskultuur? Tasakaalustava pilgu Eesti elus toimuvale pakuvad sarja „Eesti lood“ värsked lühidokumentaalid, kus fookuses on kord inimene, eestlastele omane nähtus või probleem. Tosina loo ühisnimetaja võiks olla eestlus ajas ja ruumis, sest eks mõjuta ju elupaik ja aeg koos poliitilise korra ning sotsiaalsete normidega inimest ja tema toimimist.

Hääbuvad maapiirkonnad linnasära taustal

Ehkki pidupäevameeleolu nõuab rõõmsat avaakordi, ei saa „Eesti lugudest“ rääkides mööda maapiirkondade tühjenemisest. Mihkel Mutt heidab „Eesti ümberlõikajas“ kaastundliku pilgu Eesti väikepaikadele, nentides, et paigale jäävadki vaid need, kel pole kuhugi minna. Eks nii olegi. Tõsi, maale kolib üha enam linnaelust tüdinud loomeinimesi, jõukamaid noorperesid ja entusiaste, ent külade hiilgeaeg on jäänud minevikku. Kui pole koole, kultuuriasutusi, arstiabi, ei tihata mugavast linnaelust loobuda. Tiina Haak on jälginud oma filmis „Unistus jäätisest ja limonaadist“ tallinlast Liisat, kes peab Juminda poolsaarel hooajalist külapoodi. Poe algusajal tulid kohalikud toetuseks sealt jäätist ostma, kuid nüüd ollakse Liisa sõnul kauplusega liialt harjunud: toit tuuakse linnast, mistõttu tähendab poepidamine pidevat žongleerimist kasumi-kahjumi piiril. Ka suvised turistid eelistavad moona kaugemalt kaasa vedada. Ehk tuleks teha solidaarsus­pakt, et kaugelt tulnu peab külapoest midagigi hamba alla ostma? Vastasel juhul jäävadki kruusastele külavaheteedele vurama vaid autolavkad, mis ehk samuti ühel hetkel rattad parematele jahimaadele keeravad. Tahaks ju loota, et Eestis, kus plekist taotud supermarketeid on linnades iga nurga peal, jäävad püsima mõnedki maakauplused.

Eks külapoed ja külad hääbu käsikäes. Nõukogudeaegsed kaevurilinnad kuuluvad hüljatute kategooriasse, Sirgala ühena nende seast. Kunagi vilkast elust kihanud kortermajadest on saanud varemeis tondilossid. Käputäis sinna alles jäänud elanikke ilmutab toimetulekul omapärast kohanemisvõimet – keskkütteta jäänud majadesse on ehitatud ahjud. Näeme vana naist õhtul pliidi ees istumas, pisikeses teleris trööstiks vene meelelahutussaade mängimas. Eeva Mäe jälgib „Sirgala südametes elu ja inimesi ses riigi hüljatud külas. Kummaline tegelane see lihtne inimene: kord juba juurdunud, jääb ta paigale, tõmbab jope hõlmad koomale ja ootab paremaid aegu – kevadet, et taas kasvuhoones tomatid kasvama panna. See on elu, millest kuuleme, kui meediaveergudel vilksatab järjekordne pildigalerii Sirgalast ja Viivikonnast, tuntud kummituslinnadest, mida väisavad teatavasti juba turismigrupidki. Tühjaks valgunud külad mõjuvad teemapargina – ühtedele emotsioon, teistele äri. Eetika võib aga taas paremaid aegu ootama jääda.

Filmis „Heldur“ jagab kunstnik Heldur Viires Konrad Mäe ateljees õpetusi ka vanuigi.

Kaader filmist

Väikekogukondade keerulist olukorda lahkavad ka Carlo Cubero, Kristiina Pilvet ja Enrico Barone filmis „Uus tõus, vana mõõn“, mis on sarja 2017. aasta valikus vaieldamatult kõige antropoloogilisema alatooniga. Piirissaarel hävis 2016. aastal tulekahjudes mitmete kodude kõrval ka palvela, millele nüüd loodetakse rajada asemik. Film kõnetab tõenäoliselt müstikahuvilisi, sest külaelanike meenutused tulekahjueelsetest märgilise tähendusega ennetest näivad ümberlükkamiseks liigagi tõesed. Peenmateeria ja nähtamatud dimensioonid on praegu kuum teema. Muust maailmast üsna eraldi jäänud piirissaarlased avavad silmale nähtamatu omapärasel moel, põimides omavahel kogukonna sajandivanused traditsioonid, õigeusu ja esoteerika sugemed.

Heli Tetlovi „Lendoravasõja“ fookuses on liik, keda Euroopas leiab veel vaid Soomes ja Eestis. Loomakeste eluala tõmmatakse aga siingi aasta-aastalt üha koomale. Looduskaitsjad on sellepärast lokku löönud juba paarkümmend aastat, kuid paraku tulemuseta. Kriitika paistab olevat küll mõningaid muutusi toonud, ent mõtteviisi, mille kohaselt on majanduslik kasu ülimuslik, on raske murda. Metsi tükeldavad maanteed ja lageraiega malelauakujuliseks rüüstatud mets ei lase liikidel vabalt liikuda, kaovad pesakohad ja paarilise leidmise paigad. Tagajärjed on fataalsed, vähemalt lend­oravatele, kelle väljasuremist ennustavad loodusteadlased juba aastaks 2020. Omamoodi sobib olukorda iseloomustama Mikita kirjapandu: „Kui vaesuvad maastikud, vaesuvad paraku ka hingemaastikud“.*

Eesti mitu palet

Eestit võib vaadata mitme nurga alt: on kuvandi-Eesti, noorte ettevõtjate, iduäride, tehnoloogia riik, ja Eesti, kus valitsevad kitsikus ja väljapääsmatus – sõltlaste Eesti. Viimast lahkab Andres Keil „Katkus“. Pealkiri tabab sedapuhku täpselt: katk levib teatavasti kiiresti, teatakse ka, et katku vältimiseks tuleb haigetest eemale hoida. Nii ongi hakatud eitama ja distantsi hoidma. Sitsi tänava süstlavahetuspunkti avamise saaga on ühiskonnas valitseva hirmu ja tõrjumise kujukas näide. Ent protestijaidki tuleb mõista: vastuseisu taga on kartus iseenda tervise ja julgeoleku pärast. Ometi ei too kapseldumine lahendust. Fentanüülisüstijate arv aina kasvab, ulatudes Eestis hinnanguliselt kahekümne tuhandeni. Läinud aasta detsembris kirjutati sellestki, et äri on suudetud ohjeldada, ent kes otsib, see leiab. Pealegi ei kaota probleemi tagajärgedega võitlemine. Küllap mõjub üleskutse sagedamini ligimest märgata ja üksteist hinnata siinkohal lihtsakoeliselt, ent paremat hetkel võtta ei ole.

Hoopis hingeülendavamalt mõjuvad portreelood Heldur Viiresest ja lootustandvast lapsmuusikust Kerdist. „Helduris“ põigatakse 90aastase maalikunstniku Heldur Viirese ellu. Too jagab Konrad Mäe ateljees õpetusi ka vanuigi. Meenutused kunagistest kaaslastest ja suunajatest Ülo Soosterist, Addo Vabbest ja Kaja Kärnerist on valdkonnast huvitatule kui kultuuriajalooline ekskursioon. Aeg on teinud oma. Kunagi jõuline mees liigub kooku vajununa mäest üles, otsides aeg-ajalt sillasambalt tuge. Ka kühmus Heldur mõjub väärika ja vitaalsena. Miks? Sest ta teab, kuhu ta läheb, tal on siht silme ees – kunst. Ilmekalt sõnab ta: „Ennem olen ma välja­kutsuvalt vanamoodne kui orjalikult modernne“.

Martti Helde jälgib filmis „Kümme, üheksakümmend. Poiss nagu orkester“, mis mõjub elujaatava pahvakuna, kümneaastase Kerdi tegemisi. Helduriga ühendab poissi loomingulisus ja iseenda usaldamine. Klassikalist muusikat armastava Kerdi soov on jõuda ERSOsse. Poiss unistab suurelt ja tegutseb vastavalt: ta lihvib oskusi muusikatundides ja muusikat komponeerides ning ERSO proovide külastamine on tema igapäevategemiste osa. Estonia ruumides ringi uidates tunneb ta ennast ühtaegu kodus ja ülendatuna. Poisi ettevõtlikkust toetab mänguline kaameratöö: vahel on filminud toimuvat Kerdi vanemad, vahel poiss ise.

Paari loo peategelased on läinud õnne tabama võõrsile. Taavi Aruse „Pets ja Berliin“ on „Eesti lugude“ valikus üks stiilsemaid ja rajumaid filme. Fookuses on Pets, kes peab filmi ülesvõtmise ajal koduks maalappi kahe maja vahel. Elatise saamiseks teeb mees muusikat või peseb autoaknaid. Pets toob nähtavale teistsuguse, Eestis veel vähe tuntud maailma – soovi lõigata end ühiskonna barjääridest ja kohustustest lahti. Filmi tuules võib arutleda, kui suurel määral on säärane vabadus võimalik. Piirid jäävad ju alati, skvotterina või Petsi näitel eikellegi­maal elades on need lihtsalt teistsugused. Eksistentsialistliku ellusuhtumisega Petsile see sobib ja enda sõnul on ta teel nirvaanasse, sõnades: „Ja elu mõte? Putsi küll!“ Peaksime ehk kõik vahel elu sama hullumeelselt võtma? Ei tea siiski, kuhu see lõppkokkuvõttes viiks.

Liina Särkinen on oma režissööri­debüüdis „Miks ma siis ei lähe?“ jälginud aastate eest Londonisse kolinud naisi. Integreeruda on keerukas, sest mineviku ja juurte läbilõikamine pole lihtne – kellel takistavad edasiliikumist, kellel töökogemuse puudumine. Laste teema on eriti aktuaalne, käsitletakse ju sündimust lastepõua käes vaevlevas Eestis „riigi asjana“. Emarolli lahkavas filmis avatakse naiste ambitsioonid, kaalutakse tööpõllule naasmise võimalusi. Elurõõmsate naiste jutust läbi vilksatav soov Eestisse naasta vaibub aga võõrsil pakutava sotsiaalse kindlustatuse kasvades. Seejuures illustreerib film eesti traditsioonide tähendust: just jaanipäevast ja labajalavalsist saab võõrsil identiteedi hoidja.

Parim pidu on ikka kodus

On see nüüd aastapäeva lummus või kokkusattumine, ent kolmandikus dokumentaalidest on vaadeldud eestlasi peorahvana. Tartumaal kütab saalid kuumaks DJ Heiki, mees, kes alustas tähelendu Raadio 2 vahendusel, kui hommikuprogrammis anti välja halvima laulu tiitlit. Eret Kuuse „Tabamata imes“ ongi fookusesse võetud Tartu põrandaalune popmuusika skeene, kus portreteeritavateks on DJ Heiki ja Leo Lehepuu. Näeme muusikute omavahelist rivaalitsemist, muret läbilöögi pärast ning laule, mis on viisist nii mööda, et halvast saab hea. Võiks isegi öelda, et nad on vallutanud teatava niši. Mida muud kui poistele tuult tiibadesse.

Aljona Suržikova „Kerro 40“ keskmes on samuti omapärane nähtus, Käru alevikus tegutsev pereklubi Kerro või teisisõnu keskealiste rõõmurohke olek. Vähemasti nii tõlgendab lühendit kohalik Lembit, kes klubiga seotud üritusi fotoalbumi vahendusel uuesti läbi elab. Fotodelt vaatavad säravate silmadega pidulised möödunud kümnenditest. Nüüdseks on nad läinud ja Lembitu arvates hakkab ka tema pidutsemiste aeg ümber saama. Ent usutavasti tulevad uued tantsijad ja pidu kestab, et mure saaks väiksemaks ja rõõm täiemaks. Eestlased ongi üks huvitav rahvakild: meid pole palju, ent püsima oleme me jäänud. Mine tea, ehk ongi põhjuseks oskus pärast rasket päevatööd pidu püsti panna.

Peo organiseerijaid on teisigi. „Eesti lugude“ veteranid Jaak Kilmi ja Aleksandr Heifets tutvustavad „Vastuvõtus“ perekonda, kes korraldab 24. veebruaril tuttavatele väärilise vastuvõtu. Sõbrad saabuvad stiilselt ja mõistagi paber­kutsetega. Filmis avaneb kaks peomaailma: Estonia kontserdisaalis tantsivad paarid, kandikutel uhkeldavad suu­pisted, kihiseb šampanja, koduses miljöös ootavad laual mulgipuder ja õunasiider, arutatakse Eesti asjade üle. Sellest kõigest moodustub ühtaegu harmooniline ja mahlakas kontrastne tervik. Originaalne ja inspireeriv algatus väärib kindlasti järeletegemist. Igal juhul on see sisukam, kui vaid pere seltsis kiluvõileiba nosida ja kleitide kommenteerimisega piirduda.

Peomeeleolu täidab hinge rahuloluga: tantsivaid pidulisi vaadates ununevad fentanüülisõltlased, külmas kössitavad vanakesed ja olelusvõitlust pidavad lendoravad. Kontrast on suur. Nii on see alati olnud ja tõenäoliselt nii ka jääb. Mured käivad ikka inimesi pidi, aga õnneks ka rõõmud. Veidike krutskeid ja vallatust ning ühiskonnast saab igal juhul mõnusam paik. Kui nüüd kujuteldavat pokaali tõsta, siis võiks toostiks kõlada „Külapidude terviseks ja Eestile vaba meelt!“

* Valdur Mikita, Kukeseene kuulamise kunst. Välgi Metsad, 2017, lk 108.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht