Euroliberaalne seksidiskursuse õhutus

Adina Pintilie nimetab oma filmi „reaalsuse ja fiktsiooni hübriidiks“, laboratooriumiks, kus tegeldakse intiimsuse ja seksuaalsuse küsimustega.

HANNES AAVA

Mängufilm „Ära puutu mind“ („Touch Me Not“, Rumeenia-Saksamaa-Tšehhi-Bulgaaria-Prantsusmaa 2018, 125 min), režissöör-stsenarist Adina Pintilie, operaator George Chiper, helilooja Ivo Paunov. Osades Laura Benson, Tómas Lemarquis, Christian Bayerlein, Grit Uhlemann, Adina Pintilie, Seani Love jt.

Kui viimase kümnendi põhjal võib jääda mulje, et verisemad maitseteemalised vaidlused filmimaailmas on kahjuks (või õnneks, sõltuvalt maailmavaatest) minevikku jäämas, siis hiljuti Berlinalel Kuldkaru võitnud ning nüüd meilgi kinodesse jõudnud filmi „Ära puutu mind“ ümber lahvatanud poleemika tuletab meelde, et osa filmidest on siiski õnneks veel käsitletav kunstina ning kunst mõjutab üldjuhul kõige põnevamalt siis, kui selle kvaliteedis ei olda ühel nõul.

Enne sisu kallale asumist olgu öeldud, et leian end olukorrast, mis on ideaalist kaugel – kirjutan filmist, mille kohta olen viimaste kuude jooksul lugenud juba nii mõndagi, kuna see on veebruari esilinastusest alates kutsunud esile emotsionaalseid, kohati lausa vihaseid seisukohavõtte maailma tuntuimatelt kriitikutelt. Neid on olnud võimatu nende kõrge meelelahutusfaktori tõttu lugemata jätta. Kõige otsekohesemalt väljendub see vahest Guardiani raudvara Peter Bradshaw selgesõnalises, vaat et barokses võidu-uudisele järgnenud pahameelepurskes, kus ta võrdleb sündmust Trumpi võimule saamise ja Brexitiga ning ennustab Berliini filmifestivalile kriisiperioodi.1

Kuid kriitikud kriitikuteks. Üritan edasi rääkida ainult ekraanil nähtud teosest, mida režissöör Adina Pintilie keeldub seostamast dokumentaalžanriga, vaid nimetab filmi „reaalsuse ja fiktsiooni hübriidiks“, omamoodi laboratooriumiks, kus tegeldakse intiimsuse ja seksuaalsuse küsimustega.2 Fiktsiooni eesmärk olevat sealjuures selles osalevate inimeste psühholoogiline kaitse – filmis mängivad professionaalsed näitlejad läbisegi tavainimestega, kes avavad režissöörile (ja vaatajale) oma intiimelu üksikasju nii pildis kui ka kõnes.

Vormiliselt on tegu väga pretensioonika ja kahtlemata meeldejääva teosega, mis loob (vähemalt minu teada) pretsedendi autori sekkumises teosesse, sest Pintilie esineb ise „rääkiva peana“, teda projitseeritakse valget laborit meenutavas stuudios oma tegelastele/vaatajale ning ta esineb üheaegselt nii emaliku kuulaja, neid intervjueeriva psühholoogi kui ka olukordi käigu pealt mõtestava filosoofina. Kohati jääb paratamatult mulje, et mõned näitlejate vastused on samuti tema enda mõtete jätk ning intervjuu formaat mõjub kohmakana, põhjustades kognitiivse dissonantsi, kuna tegu on dokumentaalses võtmes lavastatud stsenaarse teksti ehk liba­intervjuuga.

Ilma loota karakterid

Kui eelnevast jäi mulje, et autor juhib mängu, siis vabandan eksitamise pärast: filmil on tegelikult ka kolm peategelast: Laura (näitleja Laura Benson), kes võitleb psühholoogilise probleemiga, mis ei lase tal intiimsuhtesse laskuda.

Laura (näitleja Laura Benson) võitleb psühholoogilise probleemiga, mis ei lase tal intiimsuhtesse laskuda.

Kaader filmist

Tomas (näitleja Tómas Lemarquis), kel – nii karakteri kui ka näitlejana – kadusid 13aastaselt karvade täieliku väljalangemise tagajärjel kehalt kõik karvad (Alopecia universalis) ning tegeleb nüüd nii teraapias kui seksiklubides käies oma intiimpsühholoogia uurimisega. Ning lihaste kärbumist põdev Christian (Christian Bayerlein), kes ei ole küll võimeline ise oma kehaasenditki muutma, aga elab täisväärtuslikku kirevat seksuaalelu ning tegeleb selle intellektuaalse mõtestamisega. Seega mängivad kõik karakterid filmis justkui iseennast, vähemalt sisaldavad nende tegelaskujud neid kehastavate näitlejate tõsielulisi nüansse, seda siis fiktiivse loo lavastuslikes olukordades.

Laura eneseotsingud, katsed taastada normaalseid intiimsuhteid võimaldav psüühiline seisund viivad ta kokku värvikate tegelastega: tätoveeritud bulgaaria mees, kes tema silme ees onaneerib, transseksuaalne saksa naine (bioloogiliselt algselt mees), kes räägib oma Brahmsi-armastusest ja kunstrindadest; puuteterapeut Seani, kes näib sessioonides rohkem tegelevat omaenda väljendamise ja väljaelamise kui Laura trauma mõistmise ja võimalike ravilahenduste otsimisega.

Karvastiku kaotanud teise peategelase Tómase lugu kulgeb Lauraga omaga paralleelsena, viies meid samuti paikadesse, kuhu igaüks võib-olla veel sattunud ei ole – puuteteraapia tundidesse ja fetišite rahuldamisele pühendunute ööklubidesse. Muidugi ristub tema tee ka Lauraga, episooditi vältavast vuajeristlikust duetist areneb stseen, mida võib teatavate mööndustega nimetada filmi kõige romantilisemaks. Sarnaselt Lauraga kehastab Tómast näitleja, seetõttu närib vaatajat küsimus, kui palju sellest vähesest, mis temast välja joonistub, on ehtne ning kui palju kokku sobitatud.

Tegelastest võitis minu kõige suurema sümpaatia Christian, kelle keha on haigusest nii väeti, et ta ei ole võimeline ise kehaasenditki muutma, aga kes teatab halvasti varjatud uhkusega, et vähemalt peenis funktsioneerib nagu tavalisel mehel, ning tõepoolest, tema intiimelu on kindlasti huvitavam kui keskmisel harjumaalasel. Kahjuks jääb temagi vaid loost eraldi hõljuvaks visandiks, kellest saame küll teada üksikuid seiku, kuid kes ei avalda loole suurt mõju peale vaataja silmaringi avardamise selles osas, et selliseid inimesi on olemas.

Kui filme hinnataks vaid vormi järgi, oleks kindlasti tegu tugeva kunstilise saavutusega, sest teose kunstiline ülesehitus ja vaatlev visuaalne stiil käivad käsikäes. Ometi on dialoogides, tegelaste hingepuistamises ja lavastatud stseenides tunda inertsi – me ei näe erilist arengut ega taju nende tegevuse kaalu, mingitki progressiivset või regressiivset mõju. Käib pidev sahmerdamine ja (enese)analüüs, aga tõstatatud probleemide osas filmi lõpuks suuremat selgust (või vähemalt uusi huvitavaid küsimusi), kui oli alguses, minul vähemalt ei tekkinud. Eespool toodud põhjustel avaldab filmi sisu seega paraku vähem muljet, sest mitu tegevusliini (eriti seksiklubis, tänaval ning kohvikus toimuvad Tómase ja Laura vuajeristlik-romantilised pilgumängud) ei anna karakterite arengule palju juurde ning röövivad väärtuslikku aega, mida oleks võinud kasutada filmi põhiteema, s.t seksuaalsuse ja intiimsuse avaldumise ja selle lõputute varjundite uurimiseks.

Õhutades diskursust

Filmi vaadates kummitas ka pidevalt tunne, et oma psühholoogi-(üle)kuulaja rollis asetub Pintilie Michel Foucault’ teoses „Seksuaalsuse ajalugu“ kirjeldatud lääne/Euroopa seksuaaldiskursuse ajaloo mantlipärija rolli, kes jätkab „diskursuse õhutamist“ ehk seksist ja ihadest rääkimist.3 Michel Foucault’ kirjeldustes teostab seda kirik alates XVI sajandi vastureformatsioonist ja riik oma paljudes avaldumisvormides. Foucault näitas veenvalt, et nii kristlik kirik kui hiljem ka riik ei üritanud kunagi seksist rääkimist tabuks muuta, vastupidi: seksist pidi kõnelema, kõik perverssused, hälbed, ka tavalised ihad pidi võimu esindajale (olgu selleks preester, arst või psühhiaater) ülestunnistuse käigus ette kandma, et saada diagnoos, mille põhjal võim otsustas, kuidas oma subjektiga edasi käituda – kas jätkatakse ravi, karistuse, vangistuse, noomituse või millegi muuga.

Pintilie tegeleb – küll täiesti vastupidise ideoloogilise programmiga ning kunstilistel, mitte kontrollivatel eesmärkidel – samuti „diskursuse õhutamisega“, luues suurejoonelise (filmi tootmiseks kulus stsenaariumist esilinastuseni kokku seitse aastat) manipulatsiooni, et tuua ülestunnistuste kaudu päevavalgele mitmesugused seksuaalsed sättumused. Näib, et tema eesmärk on võidelda ka ühiskonda vaevavate võimatute ilustandarditega, mis paratamatult avaldavad mõju ka nendele mittevastavate inimeste seksuaalsuse realiseerimise võimalustele. Tema tegevus – hälvete eristamine ja esiletõstmine – on hämmastavalt sarnane XIX sajandi psühholoogide ja arstide tegevusega, kuid sellele ei eelne ega järgne uuritava indiviidi taandamist anonüümseks võimu objektiks, karistamisest rääkimata.

Märkimist väärib siinkohal ka Foucault’ võrdlus ars erotica ehk seksuaalsuse kunsti ning läänemaailmas prevaleeriva, eelmisele vastanduva scientia sexualis’e vahel, mis näib meelelise kunstivormi mõtestamise ja propageerimise asemel tundvat rohkem huvi selle institutsionaliseerimise ja teadusliku lahkamise vastu. Pintilie film on veidralt kahe vahel – oma subjektide vaatluses on siin Saksa ja Rumeenia filmikunstile kohati omast dokumentaalset kliinilist külmust, samal ajal üritab ta intervjuudes suhtuda uuritavatesse sooja humaansusega.

Filmis ei pääseta ka euroopaliidulikust poliitdidaktikast, mis kutsub üles tolerantsusele ja avatusele, ega tehta katsetki oma poliitilise programmi varjamiseks. Tegu on justkui liberaalide intiimsusõpikuga, kus tegeldakse seksuaalse vabadusega ja seksuaalne agentsus antakse nendele, kes peavoolu normatiivses müras jäävad kuulmata või kellel on ühiskondliku peavoolu normi täitjate silmis seksuaalsus puudunud (sest sellest ei ole kunagi räägitud). Jällegi: ideoloogiliselt olen ühes paadis, aga kui näen kätt ja lusikat, mis mulle sedasorti ideoloogiat sisse söödab, on kunst kaotanud oma suurima väärtuse – ambivalentsuse. Kunstnik võiks oma vaatajate intelligentsusse rohkem uskuda, muidu on kvaliteedi lati alt läbijooksmise oht suur. Võib-olla kartsid tegijad, et keerulise vormi juures on kokku kuivaval Euroopa arthouse-publikul raske lugu seedida ning leiti kuldne kesktee, hoides sisu ühel tasandil, lisades sellele lihtsasti mõistetava narratiivialge, et mitte mõjuda ainult teraapiafilmina. Tulemus on aga, nagu režissöörgi ütles, hübriid, mis paraku hästi ei toimi.

Kokkuvõtteks tahan huvilistele siiski julgust sisendada, et hoolimata puudustest loojutustamise ning terviku ülesehitamise kvaliteedis ning minu kaldumisest filmi kritiseerijate poolele, soovitan siiski see ära vaadata. Selle filmi puhul on suur tõenäosus, et minu arvamus ajab teid hoopis peterbradshaw’likult närvi ning kirjutate sellest oma loo. Loeksin seda huviga.

 

1 Peter Bradshaw, Berlin 2018: shallow, silly Golden Bear winner Touch Me Not is a calamity for the festival. Guardian, 25. II 2018.

2 Will Tizard, Golden Bear Winner Adina Pintilie on Exploring Intimacy in „Touch Me Not“. Variety, 4. VII 2018.

3 Michel Foucault, Seksuaalsuse ajalugu I. Teadmistahe. Avatud Eesti Raamat, 2005.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht