Euroopal on lootust

Jörn Donner: „Euroopa vähemalt püüab edasi areneda – erinevalt Venemaast, aga ka Ameerika Ühendriikidest.“

JOONAS KIIK

Jörn Donner on mitmekülgne soomerootsi poliitika- ja kultuuritegelane, kes on kirjutanud kümneid raamatuid, vändanud kümneid filme, tegutsenud kriitiku, ärimehe, produtsendi, diplomaadi ja poliitikuna, juhtinud Soome ja Rootsi filmiinstituuti. Eluaeg isepäise mõtlemise, terava keele, sule ja kaameraga silma paistnud kosmopoliidina on Donner omamoodi Soome kultuuri enfant terrible, kes pole kunagi peljanud avalikkust provotseerida. Tema raamatuist ehk tuntuim on Finlandia auhinna pälvinud ja eesti keeldegi tõlgitud romaan „Isa ja poeg“. Filmialal teatakse teda muuhulgas ainsa soomlasena, kes on võtnud vastu Oscari – seda Ingmar Bergmani „Fanny ja Alexanderi“ produtsendina. Peagi 85. sünnipäeva tähistav vanameister teeb endiselt filme ja kirjutab. Äsja käis ta Tallinnas Pimedate Ööde filmifestivalil elutööpreemiat vastu võtmas ning esitlemas oma filme, mis linastusid siin Soome iseseisvuse 100. aastapäeva tähistava filmimaratoni käigus.

Kas elutööauhindadel pole mitte kerge nekroloogi kõla – elutöö on valmis, nüüd teeme sellest kokkuvõtte? Te olete endiselt loominguliselt aktiivne. Mida te ise peate oma mahuka ja mitmekülgse tegevuse suurimateks saavutusteks?

Mulle ei meeldi eriti sedasorti auhinnad. Mind on varemgi siia kutsutud, kuid olen ära öelnud. Arvan, et nad leiutasid auhinna selleks, et mind siia saada. See, et ma lõpuks kohale jõudsin, on seotud ka mu tööde hetkeseisuga. Sain parasjagu kõik pooleliolevad asjad valmis: lõpetasin 55minutise dokumentaali Ingmar Bergmanist, mis koosneb peamiselt tema eluajal üles võetud materjalist ja vaatasin üle veebruaris ilmuva romaani käsikirja. Tänu sellele olen parasjagu vaba, kui paar pisiasja välja arvata. Olen justkui töötu: loen ja kirjutan veidi, aga esimest korda üle pikkade aastate pole mul selgeid tulevikuplaane, ühtki tööd või raamatut ees ootamas. Olen sellega väga rahul, kavatsen veebruarini vabadust nautida ja veidi reisida: Rootsi loengut pidama, Kanaaridele puhkama ja Berliini Euroopa Filmiakadeemia 30. sünnipäevale, kuhu mind asutajaliikmena on kutsutud. Paljud asutajad, nagu Bergman, on surnud ja ma ei tea, paljud elavaist sinna jõuavad, aga loodan näha vanu sõpru nagu István Szabó ja Liv Ullmann.

Ise pean end ennekõike kirjanikuks. Olen kirjutanud ja avaldanud 55 ilukirjanduslikku ja mitteilukirjanduslikku raamatut. Erilisi lemmikuid mul nende seas pole, kuid mulle endale tunduvad üsna head just viimased, näiteks raamatud Berliinist1, Viinist2, Soomest3 ja Rootsist4. Ilukirjandusest ehk „Isa ja poeg“5. Üks mu enda meelest paremaid kirjatöid on uus romaan, mis ilmub veebruaris, kui saan kaheksakümne viie aastaseks.

Filmitegemise igavene probleem on rahastus. Kui kuuekümnendail Rootsis filmitegijaks hakkasin ja väntasin oma esimesed mängufilmid alates „Pühapäevast septembris“6, oli veel olemas vana produktsioonisüsteem, ei pidanud raha otsimisega kuigivõrd ise vaeva nägema. Alates 1967. aastast hakkasin aga oma filme ise tootma. Mõned neist saavutasid menu, mõned on ka üsna head, isegi päris esimene, „Must valgel“7. Praegu, õieti aastast 2003, olen õnneks tootmismuredest prii. Kaks noort inimest firmast Bufo Films on tootnud pea kõik mu uue sajandi filmid, näiteks viieosalise telesarja Mannerheimist8 ning mängufilmid „Ülekuulamine“9 ja „Armi elab!“10. Nemadki pole rikkad, kuid vähemalt ei pea ma asja ärilise küljega ise tegelema ja saan keskenduda loomingulisele poolele. Ka filmide puhul on kõige aluseks siiski kirjutamine.

Filmide puhul tuleb lisaks mängu tehnoloogia, mille alal ma pole kaugeltki ekspert. Isegi mu mobiiltelefon on muuseumieksponaat vanadest hallidest aegadest, arvutit kasutan ainult kirjutamiseks ja meilide saatmiseks. Kuid moodsast tehnoloogiast on kõvasti kasu. Kümmekond aastat tagasi, kui filmindus alles hakkas digitaalseks muutuma, ütles üks operaator mulle, et tselluloidile on palju parem filmida, et see on õigupoolest ainus võimalus. Ma polnud sellega juba siis nõus. Praeguseks on digipildi kvaliteet juba vaat et liiga hea.

No ja lisaks olen tegutsenud veel ka poliitikas kohalikust omavalitsusest parlamendi ja europarlamendini. Kuulun siiani Helsingi linnavolikokku. Ent need asjad jäägu vahest teiste hinnata.

Mainisite Bergmani. Temaga puutusite omajagu kokku ka väljaspool filmiakadeemiat. Räägite ehk veidi oma suhetest temaga?

Meie suhe kestis kuuskümmend aastat. Esimest korda kuulsin temast 16aastaselt, kui olin oma esimesel välisreisil Stockholmis ja sõbrad soovitasid mul vaatama minna kellegi mulle tundmatu režissööri filmi, milleks oli Bergmani „Vangla“11.

Tuttavaks saime 1953. aastal, kui ta tuli Helsingisse loenguid pidama. Esialgu ei puutunud me palju kokku, kuid 1961. aastal, kui elasin juba Stockholmis, arvustasin Rootsi suurima päevalehe Dagens Nyheter kriitikuna tema filme ning kirjutasin temast raamatu „Saatana nägu“12. Siis saime juba lähemalt tuttavaks. Mäletan, et viisin käsikirja jõuluõhtul tema ja tema tolleaegse eestlannast abikaasa Käbi Laretei koju. Sellest saati puutusime juba sagedamini kokku. Hakkasin ise ka filme tegema ja mõnda aega töötasime isegi samas stuudios. Seitsmekümnendail töötasin Rootsi Filmi Instituudis, kus mul õnnestus aidata toota paar Bergmani filmikompanii Cinematograf filmi teistelt lavastajatelt.

Jörn Donner: „Lolle leidub alati ja igal pool. Tuleb ette nii rumalat enamust kui rumalaid vähemusi.“

Piia Ruber

30. jaanuaril 1976 vahistas Rootsi maksupolitsei Bergmani Kuninglikus Teatris keset Strindbergi „Surmatantsu“ proovi ning süüdistas teda maksupettuses. See oli Bergmanile suur löök, ta sai peaaegu närvivapustuse, läks hullumajja ja seejärel lahkus Rootsist. Talle pakuti filmiprojekte Prantsusmaal, Dino de Laurentiis kutsus teda Hollywoodi, kuid kuna Bergmani esimene võõrkeel oli lapsepõlvest saati saksa keel, võttis ta vastu hoopis Müncheni teatri pakkumise. 1979. aastal, kui teda seal külastasin, rääkis ta mulle „Fanny ja Alexanderi“ stsenaariumist, mida keegi ei tahtnud produtseerida. Lugesin pika stsenaariumi samal ööl läbi ja ütlesin talle, et see tuleks üles võtta Rootsis. Bergman polnud nõus Rootsi naasma ja tahtis filmida Saksamaal, kuid ma ütlesin ei – olen nõus talle raha hankima tingimusel, et teeme filmi Rootsis. Nii saigi minust „Fanny ja Alexanderi“13 produtsent.

Hiljem kohtusime aeg-ajalt, kuid ei saa öelda, et oleksime olnud lähedased sõbrad. 1997. aastal telliti mult Bergmani 80. sünnipäeva puhuks tele­dokumentaal, mis linastus aasta hiljem pealkirja all „Ingmar Bergman: elust ja tööst“14. Filmi monteerimine kujunes problemaatiliseks, sest Bergman tahtis seda oma äranägemise järgi lõigata ja tsenseerida. See rikkus meie suhteid tublisti, kuid kuna filmi arvustused olid positiivsed, ei pidanud ta pikka viha. 2003. aastal loobus Bergman filmi­tegemisest ja ta ei olnud oma viimastel eluaastatel enam päris selge. Sellest on kirjutanud tema ja Liv Ullmanni tütar Linn Ullmann. Aga kuni oma surmani 2007. aastal Bergman ikka helistas mulle vahetevahel. Tema matustele mind ei kutsutud, huvitaval kombel aga kutsuti järgmisel aastal Farö kirikusse iga-aastase Bergmani nädala avakõnet pidama. Ma muidugi pole kirikus käija, nii et see oli mulle esimene ja tõenäoliselt ka viimane kord kirikus kõnet pidada. Seejärel kirjutasin temast veel ühe raamatu, mis ilmus 2009. aastal.

Ja nüüd viimati tegin juba jutuks olnud dokumentaalfilmi, mis on üks väheseid mu enda toodetud filme sellest sajandist. See ei läinud suurt midagi maksma, kuna koosneb peamiselt materjalist, mille autoriõigused kuuluvad mulle, ja uue materjali, mida Rootsis filmisime, võttis operaatorina üles mu poeg.

Poliitikast: Soome tähistab tänavu oma iseseisvuse sajandat aastapäeva, kuid teie olete öelnud, et Soome sai tõeliselt iseseisvaks alles 1995. aastal, liitudes Euroopa Liiduga.

1917. aasta 6. detsembril välja kuulutatud iseseisvus polnud enamat kui lihtsalt väike sõnum ajalehes, tegeliku iseseisvumiseni läks aega. Lenin ja venelased lootsid, et revolutsioon muudab kõiki piire, nii et nad olid varmalt valmis valetama ja kõigile iseseisvust lubama. Soomes puhkes kodusõda. Venelastega sõlmiti rahu alles 1920. aastal Tartus, kuid juba 1939. aastal ründas Stalin jälle, lootes Soome paari nädalaga vallutada. See ebaõnnestus, Soome suutis end Talvesõjas kaitsta, kuid tegi Teises maailmasõjas koostööd natsidega ja sõdis venelastega Jätkusõjas kuni 1944. aastani.

Selle tagajärjel, Nõukogude Liiduga sõlmitud lepingute tõttu valitses nelja-viiekümnendail Soomes omamoodi enesetsensuur. Meie olukord polnud muidugi nii halb kui Baltimaadel, kes kuulusid Nõukogude Liitu; elatustase läks ülesmäge, kuid sõltumatuse saavutamine on siiski olnud aeganõudev protsess läbi paljude muutuste. Ma usun, et ekspresident Martti Ahtisaari oli see, kes kõigepealt ütles, et tõeline iseseisvus saabus 1995. aastal. Paljud muidugi ei nõustu selles küsimuses tema ja minuga, kuid ma usun siiski, et kui praegu kuulutataks välja rahvahääletus, siis hääletaks enamik soomlasi Euroopa Liitu kuulumise poolt. Paljud ikkagi saavad aru, milliseid eeliseid liidusisene piiride avatus meile annab.

Olen kriitiline Soome valitsuse immigratsioonipoliitika suhtes, kuigi Soomes suhtutakse sisserändesse mõnevõrra paremini kui Ungaris, Poolas või Eestis. Erinevalt Eestist oleme pakkunud varjupaika paljudele Süüria ja Iraagi põgenikele, kuid umbes 70% taotlejaist oleme ka tagasi saatnud. Oleme näiteks saatnud noori ja lapsi tagasi Afganistani. Minu arvates peaksime Saksamaa ja Rootsi eeskujul oma madala sündimuse ja elanikkonna vähenemise kompenseerimiseks vastu võtma rohkem sisserändajaid, kelle sündimus on märksa kõrgem. Peaksime enamiku taotlejaid vastu võtma.

Eesti on alati ihanud jõuda Põhjamaade sekka, Soome ja Rootsi kõrvale. Kuidas arvate, kas meil tuleks võtta Soomest ja Rootsist rohkem eeskuju nii sisserände küsimustes kui ka muis asjus?

Eestlased peaksid esmalt meenutama, kui paljud neist põgenesid nõukogude võimu eest ja jäidki võõrsile. Neid võttis vastu eelkõige just Rootsi, keda ma tänapäeval pean Euroopa, kui mitte terve maailma, arenenuimaks ja avatuimaks ühiskonnaks Saksamaa kõrval. Eesti pole neil aladel kuigi hea. Kakskümmend aastat tagasi, kui Eesti alles pürgis Euroopa Liitu, kirjutasin europarlamendile vene vähemuse kohtlemise asjus kriitilise raporti, mis eestlastele sugugi ei meeldinud. Leian siiani, et Eesti kodakondsuse saamine on liiga raskeks tehtud.

Ei ole iga üksiku venelase süü, et ta on siia saabunud – eriti käib see siin sündinud laste kohta.

Sellest võiks muidugi lõputult rääkida. Näiteks tänavasildid. Kui ma esimest korda Narva sattusin – kaheksakümnendail, veel nõukogude ajal –, olid seal sildid eesti ja vene keeles. Nüüd on need ainult eestikeelsed hoolimata sellest, et umbes üheksakümmend protsenti Narva elanikkonnast on endiselt venekeelne. Soomes on tänavasildid kakskeelsed juba siis, kui kuskil on viis protsenti rootsikeelset vähemust. Elasin ise kümme aastat Helsingist veidi lääne pool Ekenäsis (alates 2009 Raseborg, sm Raasepori – toim), mille elanikkonna enamus on rootsikeelne, ja seal on tänavasiltidel esikohal rootsi keel. Mõistan eestlaste ebakindluse ja rahvusluse problemaatikat hästi, kuid jään mõneti eriarvamusele. Aga muidugi ei saa ma midagi muuta ei siin ega kodumaalgi, sest tänapäeval pole mul mingit poliitilist mõjuvõimu. Enim, mis ma teha saan, on väljendada oma vaateid kolumnistina paar korda kuus, kuid seegi lõpeb jaanuaris.

Teie kaasmaalane Aki Kaurismäki paistab oma viimastes filmides jagavat teie arusaamu pagulasküsimusest. Mida te kunagise filmikriitikuna neist arvate?

Tunnen Akit juba kakskümmend viis aastat ja hindan tema filme kõrgelt. Need pole muidugi kõik ühtlaselt tugevad ja võib ehk väita, et „Le Havre“15 oli parem kui „Teispool lootust“16, aga mulle meeldivad mõlemad. Tema filmid on isikupärased sel moel, nagu väga vähesed tänapäeva filmid seda on. Üheksakümmend protsenti filmidest on kommertslik jama või lihtsalt saast. Ma ei käi kuigi tihti kinos, sest miks ma peaksin vaatama midagi, mis müüb hästi, kuid on täiesti ebahuvitav. On muidugi suuri erandeid nagu austria lavastaja Michael Haneke, rootslane Ruben Östlund ja Aki Kaurismäki, kuid neid on vähe ja nende filmid pole ilmselt enamuse, vaid nii-öelda valgustatud vähemuse jaoks. Eks raamatute kirjastamise alal ole sama lugu – enamik inimesi ostab kriminulle, vägivalda ja nii edasi; ma isegi loen aeg-ajalt ajaviiteks kriminulle. Teatris samuti – meil Soomeski mängivad Rahvusteater ja Helsingi Linnateater eelkõige populaarseid tükke.

Teie enda filmid tunduvad kuuluvat samuti pigem isikupäraste kui populaarsete kilda?

Loodan, et nad on isikupärased. Igatahes pole nad olnud kommertslikult kuigi edukad, kui ehk välja arvata „Must valgel“ ja „Naisportreed“17, mis sisaldasid erootilisi elemente.

Neis filmides ja mujalgi olete vaadelnud küllalt kriitilise pilguga abielu kui institutsiooni. Ometi olete juba kolmandat korda abielus, nii et mõnevõrra usku teil sellesse siiski paistab olevat.

Abiellusime Bitte Westerlundiga kakskümmend kaks aastat tagasi, kuid see oli peaaegu eksitus. Me ei naitunud mitte sellepärast, et meil on kaks last, vaid sellepärast, et mind määrati Los Angelesse konsuliks ning Soome välisministeerium maksis toona igakuiseid toetusi ainult diplomaatide ametlikele abikaasadele. Ent kohe pärast meie abiellumist muudeti see süsteem ära ja hakati maksma ka lihtsalt elukaaslastele. Nii et meie abiellu põhjus olid puhtalt rahaline. Praegu võiksime lahutada, aga milleks. Sõrmust ma ei kanna.

Samuti olete omajagu käsitlenud seksuaalset vabanemist ning võrdõiguslikkust suhetes ja ühiskonnas. Kuidas hindate viimase poolsajandi arenguid selles vallas? Kostab hääli, et asjad on läinud liiga kaugele, tuleks pidurit tõmmata või lausa tagasi pöörata.

Lolle leidub alati ja igal pool. Tuleb ette nii rumalat enamust kui rumalaid vähemusi. Sellegipoolest aktsepteerivad Euroopa rahvad nüüd homoseksuaalsust, isegi Venemaal pole see illegaalne, paljud Euroopa riigid on seadustanud samasooliste abielud – nende seas suhteliselt alahoidlik Saksamaa, kus Merkel ise hääletas selle vastu, kuid tema partei oli poolt. Need on näited positiivsest arengust Euroopas.

Kuid võrdõiguslikkuse, naiste võrdse kohtlemise ja võrdse töötasu osas on veel palju ära teha. Ma arvan, et nende probleemide lahendamine võtab veel oma kuuskümmend aastat. Mõnel alal on naised juba meestest ees, kuid neid valdkondi pole just palju. Meenuvad näiteks hambaarstid ja Soome diplomaadid. Neil aladel on naisi rohkem kui mehi, sest nad on paremini haritud ja ette valmistatud. Soome parlamendis on mehi ja naisi võrdselt, Rootsi ja Norra valitsuses samuti. Ma arvan, et ka Soomes võiks see nii olla. Olen üldiselt kvootide vastu, kuid mõnel juhul on neist kasu.

Kas Euroopasse ja euroliidu tulevikku on teil endiselt usku?

Lootust on alati. Vähemalt mõnevõrra. Loodan president Macroni ja uue saksa valitsuse peale. Mul on mõnikord raske aru saada, kuidas inimesed võivad olla unustanud, kui palju head piiride avatusest ühisrahani on Euroopa Liit kaasa toonud. Nii Euroopa kui Eesti on viimase kahekümne aastaga tohutult arenenud. Muidugi on siin suuri probleeme põllumajanduse ja energeetika vallas, kivisöega ja nii edasi, kuid Euroopa vähemalt püüab edasi areneda – erinevalt Venemaast, aga ka Ameerika Ühendriikidest. Ühendriigid ei seisne muidugi ainult Trumpis, osariigid on erinevad. Näiteks Californias kui suurima majandusega osariigis on keskkonnakaitse-eeskirjad üpris ranged.

Paljud britid kahetsevad nüüd Brexiti-hääletust, mille tagajärjel elatustase langeb ja inflatsioon kasvab, kuid tõenäoliselt ei saa nad seda enam muuta. Piiride sulgemine tähendab sulgumist kaubanduse, impordi ja ekspordi jaoks, omamoodi autarkilise majanduse loomist, mis ei aita just areneda.

Ma usun, et inimesed saavad aru, milleks Euroopa Liitu vaja on. Võimalik, et ühtseks jääb ainult eurotsoon, kuhu ei kuulu näiteks Rootsi ega Taani. Eks me näe. Avatud ühiskonna arendamine on alati keeruline, nagu George Soros on Karl Popperi eeskujul öelnud. Minagi usun avatud ühiskonda – demokraatiasse, vabadesse valimistesse, tsensuuri puudumisse ja nõnda edasi.

Teie põlvkonnakaaslane Alejandro Jodorowsky, kes sai tänavu 88-aastaseks, kirjeldab oma seni viimases filmis „Lõputu luule“18 vananemist vabanemise ja kergenemise, pagasi mahapaneku ja liblikana lendu tõusmisena. Kuidas teie seda näete?

Nagu algul jutuks oli, olen praegu uudses olukorras ega oska enne veebruari öelda, mida ma sellega peale hakkan. Bergman rääkis mulle kunagi ühest tuntud arstist, kes läks pensionile ja loobus patsiente vastu võtmast. Keegi küsis temalt, mis siis nüüd edasi saama hakkab, ja arst vastas: kas pole juba küll? Võiksin sama küsida.

Eks asi ole alati ka tervises. Teatud ikka jõudes on inimesel alati mingeid terviseprobleeme – nii ka minul. Mul on kopsus väike kasvaja, mida ei saa opereerida, kuid mida saab kiiritada. Ka ses osas saab pilt jaanuaris selgemaks. Võib-olla olengi veebruaris kerge kui liblikas.

1 „Berliini raport“ („Rapport från Berlin“, 1958).

2 „Doonau raport“ („Rapport från Donau“, 1962).

3 „Uus raamat meie maast“ („Uusi maammekirja – raportti Suomesta“ / „Nya boken om vårt land“, 1967).

4 „Rännak võõral maal“ („Matka vieraaseen maahan“ / „Sverigeboken“, 1973); „Rootsi. Rännakud võõral maal“ („Sverige. Resor i ett främmande land“, 2015; eesti keeles 2017 Tõnis Arnoveri tõlkes).

5 „Far och son“, 1984; eesti keeles 1997 Mari Jesmini tõlkes.

6 „En Söndag i september“, 1963.

7 „Mustaa valkoisella“ („Black on White“), 1968.

8 „Mannerheim – Jörn Donnerin kertomana“, 2011.

9 „Kuulustelu“, 2009.

10 „Armi elää!“, 2015.

11 „Fängelse“, 1949.

12 „Djävulens ansikte“, 1962.

13 „Fanny och Alexander“, 1982.

14 „Ingmar Bergman: Om liv och arbete“, 1998.

15 „Le Havre“, 2011.

16 „Toivon tuolla puolen“, 2016.

17 „Naisenkuvia“, 1970.

18 „Poesía sin fin“, 2016.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming